Müürilehe tänavuaastases veebruarilehes seadis stroofid ritta Tõnis Vilu.

*

Ära unusta, sa oled Eesti riigi hävitaja, hukutaja.
Ma haaran lihatüki kiiresti maast üles, puhun peale ja
pistan suhu. Muld krigiseb hammaste vahel. Lõke kõrvetab
külge. Nad räägivad midagi, krigiseb ja ma ei kuule.
Ära unusta, sa oled Eesti riigi hävitaja.
Meri on õhtul sile, läheb järsult jahedaks ja silmapiirilt hiilib
lähemale udulaam. Vesi nagu elavhõbe. Loojangupuna
verepritsmed vasknööpidel. Neid on rohkem, kui peaks –
üks on ilu pärast.
Ära unusta, sa oled Eesti riigi hävitaja.
Istun vana vahvliraua taga juba tunde. Üksi, hea on.
Pärastlõuna kuldne valgus selgel porilombil, õunapuu
värsketel sametistel lehtedel. Teises toas käib telekas,
telekas nad laulavad kaare all. Unustasin ta käima.
Ära unusta, sa oled Eesti riigi hävitaja.
Pargis paplite tolm, lillelised kleidid. Sandaalides noorukid
peidavad end sirelipõõsaste taga, elevil. Kellelgi on nägu
katki ja teda aidatakse kiirabi peale, otsivad, kes
oskaks kannatanu keelt.
Ära unusta, sa oled Eesti riigi hävitaja.
Võtan vägisi endale vaba päeva ja lülitan kõik välja. Kõik.
Kõrvaklappides vihane räpp, loen hommikust õhtuni romaani,
õhtust ööni luulet ja öösel näen pikka und:
seal on inimesed, kes ütlevad mulle – isegi unes, kurat võtaks! –,
et ma iialgi ei unustaks, kelleks mind hüütakse:
„Sa oled Eesti riigi hävitaja!”
Ei unusta, kuidas saaksingi, ei unusta ka hüüdjate nägusid,
seal all, kui tulen kõrgel lennates, must kiri tiibadel,
kere lendlehtedest tühi ja helge.

Illustratsioon: Ann Pajuväli

*

Y, kui palju oled sa „oma aja laps”? Saan ma üldse öelda sinu
kohta „Y”? Kas sa oleksid olnud mingil muul ajal samasugune
nagu praegu? Kas mina oleksin olnud? Kas ma oleksin olnud
laulva revolutsiooni ajal revolutsiooni laps,
sinimustvalge uhkelt käes? Mind ei ole kasvatatud palju teisiti,
ent nii kaua kui mäletan, ei ole laulupidu minus erilisi tundeid
peale kerge niheluse tekitanud – ka neil mitmel korral, kui olin
laulukaare all. Ja ma ei saa sinna midagi parata, „lihtsalt
on nii loodud”. Olgu siis kasvatus patriootlik
või mitte (võib öelda, et enamasti oli). Erakordsed mälestused
on pigem ikka väikse nõia ja Tom Sawyeriga, rääkimata Pál-tänavast.
Aga kui oleksin sündinud aastal 1958? Mis küll oleks siis
haakunud mu külge, nagu haakuvad GlaxoSmithKline,
Netflix ja Uni Pin Fine Line 0.3 tintekas praegu?
Viin või imipramiin Vahingult, Uku Masing
ja Flora Raduga 2 tindi kadunud koolipäevade lõhn?
(Kõrvalmärge: istusime Vahinguga samal pingil seal kliinikumi
aatriumsaarekeses, kui ta kaamerasse oma „Idée fixe’i” jutustas.
Ainult et ma istusin seal 17 aastat hiljem.)
Aga 1914 – tulla ilmale koos sõjaga. Armuda uude diivasse kinolinal.
Natuke hiljem, väljakul – võidelda endas selle karismaatilise
tõusiku kõnedega, lubadustega. Põgeneda üle mere või jääda?
Kuidas erineksid mu mõtted, nähes veriste ürpidega mehi
ruttamas mööda Pompeiuse teatri seinu? Kui palju on aega
minus ja kui palju on mind ajas? Aeg minus torkab sissepoole,
sügavamale, see teine aga ootab, mil haaran mõõga;
mõõka ma ei taha.
Ja siiski me loeme teistest ja teiste kirjutatud, öeldud mõtteid,
märkeid ja tunneme ära: „Mitte midagi pole muutunud. Kuidas Werther,
nõnda ka mina.” Pettus, pettus kõik – või ütleme, et pooleldi, sest
mitte kunagi ei ole me täielikult samad.
Vaid hoopis nii:
enam-vähem on me hakkamasaamine,
enam-vähem on me tuju,
enam-vähem oleme samad oma
varjude, esivanemate ja ennekõike
fiktiivsete tegelastega. Y, sa ei saa olla rohkemat ja ei saa
olla ka rohkem oma aja laps.