Kevadel Prima Vista kirjandusfestivalil esinenud Zena Edwardsi kliimaluule.

Zena Edwards. Foto: press

Zena Edwards. Foto: press

                                                Sa hingad välja, hingeõhu õdus udu,
                                                sinu DNA koguneb kondensvee
                                                kaleidoskoopi magamistoa akendel

Sügispäeva koidik äratab mind esimesena
see avab mu kehas lõdiseva laulu
kohv on hea ja kange
ja uudised undavad, et saak
hävib kliimamuutuste tõttu.
Kohv on tundlik taim.

                                                aastaaegade flirdis vahelduvad neil päevil vihinal
                                                hõõguv süsi ja terasjäine hall
                                                põgusa hetke jooksul
                                                24 tundi näib kui sündmusterohke teepaus

Jultunud tuul puhub puulatvu turri – hingeõhk, mis sündis
sakilisest jäämäekõrghoonest, murdunud purihambast
oma ema, polaarjää suus,
läbiraiutud „ahh”, kui jäämägi varises, arktilisse vette mürises,
selgroo murdis, ja tuuleiil traavis 25 000 miili üle ookeanide,
ahmides raevukalt vett, kuni paiskas ja peksis
üle rannikulinnade laiali vete soolaravikuuri,
mille kandsid oma vägevate käte vahel kohale
pereliikmete järgi nimetatud orkaanid

Ja aeg-ajalt me oma punnkõhulistes linnades,
madalate kainuslävedega kõrkides kõrgustes, mis toituvad dinosauruste-aegsest lihast ja verest
aeg-ajalt me tõstame palged konsumerismikünast
näeme karude ja pühvlite moodi pilvi põrkumas, hambaid kiristamas,
näeme, kuidas nad üksteist purevad,
veritsevad keemiavihma, kui püüavad kõri vabaks rebida,
ja me vaimustume lihtsameelselt välguvorpidest,
kuid ei suuda näha neid sügavaid haavu,
mida löövad meie kõrghooned ja rumalus plekilist taevast torkides,
kui me Maa eelarvet arvesse võtmata priiskame
kuni peagi on meie viljasaagiks tema sapp,
minu hommikuhelvesteks mürgiseemned

Kunagi käisime pargis jalutamas,
mõtisklesime tasakaalu üle,
mis valitses linnasagina ja rohusahina vahel
me jalge all. Nüüd, libistades Parliament Hillil
pilku üle linnasilueti,
otsime taga kalleid kahanevaid rohelisi laigukesi
Nüüd koosneb me nädalavahetuste õrnutsev lõõp statistikast, faktidest
ja korporatsioonide vastutusest, ropust rahast, millesse upub
Stephen Hawkingi ennustus, et meil on elada jäänud 100 aastat – 100 aastat lõpuni.

Peidan näo su kaela vastu, sa surud mu enda ligi
„Ära muretse, armas,” ütled sa ja räägid mulle
plaanist, kuidas meie bambusvoodist parv ehitada ja
kuuriuksest aerud voolida,
et me saaksime aerutada turvalisematele saartele.
„Siis saavad meist kõigist pagulased,” ütlesid sa.

                                                Siis võtad sa mu käe,
                                                vastates kutsuvale mälestusele
                                                armastuse kuumimast suvest,
                                                kui sinu kodutöövihiku sirgete joonte tagant
                                                murdsid vabadusse kritseldused, kes tahtsid
                                                mägirattaga, lumelauaga, deltaplaaniga,
                                                Egiptuse kaameliga sõita. „Lähen ja teen ära,” ütlesid sa,
                                                taskus ainult 55 penni ja tolmutort.

Mina töötasin tookord pargiputkas ja serveerisin sulle tumedat teed
vahtplasttopsis, millele sa kärmelt oma numbri kirjutasid,
jutustasid ettearvatavaid nalju koeraomanikest, kes koertega ühte nägu lähevad, blaa-blaa…
Aga kurrud sinu naervates silmanurkades
juhtisid mu tähelepanu tõusvalt tormilt
tervelt kümneks aastaks osavalt kõrvale

Aga täna hommikul, lehviksabalise granaatõunataeva, tiivaotsalise hõbepärli hommikul
oli meie mõtete huulil küsimus „miks saada järglasi?”
Aastakümned mööduvad, kas suudame oma väljasuremist ette kujutada?
Või kas täidame vastuoludest lõhki kistud hetke taas inimlikkusega
Sa võtad mul selja tagant ümbert kinni ja mina vaatan su hingeõhku
Julgen unistada DNAst, mis kindlameelselt kannab uusi aegu, uusi olemiseviise

Tõlkis Mirjam Parve.

Zena Edwards on Londonis elav lavaluuletaja, kirjanik ja muusik, kel ette näidata juba enam kui 20-aastane kirjutamis- ja esinemiskarjäär.

Luuletus on tõlgitud TarSlämmi raames, kus Zena Edwards sel kevadel Prima Vista kirjandusfetivali ajal esines. TarSlämmi uus hooaeg algab 4. oktoobril kell 19 Vildes ja Vines (Vallikraavi 4, Tartu), kus külalisesinejaks on Tartu värskelt valitud resident-kirjanik Andy Willoughby. Teine eelvoor toimub juba 25. oktoobril kell 19, siis on külalisteks Jan Kaus ja Indrek Koff. Mõlemale luuleõhtule on esinejaks registreerimine avatud: lavaluule.ee