Kuidas „palju rohkem pohhui” mind päästis.

Illustratsioon: Liisa Kivimäe

– Ma tunnen, nagu mängiksin hirmus hea maskiga iseennast.
Aga ära püüa paista sellisena, nagu sa olid enne rongi. Ole lihtsalt sina ise!
Ma ei tea ju, kes ma olen. Ma ei ole, ei saa olla see, kes ma olin, sest see inimene ei suutnud enam elada. Ma pean õppima olema keegi, kes suudab. Aga ma ei oska olla keegi teine. Ma lihtsalt ulbin ning rabelen ja üritan õppida nägema endas head. Ennast heana.

See polnud kerge. Harjumus ennast peksta, kõiges omaenda süüd näha, mitte kunagi kedagi teist, vaid alati ainult ennast süüdistada, oli tugev. Miks ma piisavalt kiiresti ei parane? Miks ma juba terve ei ole? Rongi alla jäämine kõlab õudselt, aga mul on juba päris talutav olla, paari kuuga peaks nüüd terveks saama, eks?

Alustasin enda sundimist sellest, et mis mõttes ma mähkmesse pissin, pean ikka kuidagi vetsuni jõudma. Rüsisin jalule ja tualetti. Mähet oli äärmiselt tüütu ära võtta ja jälle tagasi panna. Käed võbisesid. Sain hakkama.

Paar korda läks mul oma kempsuavantüüride ajal ka pilt eest, aga põrandale kukkusin ainult ühe korra. Siis tuli teadvus tagasi. Keegi ei näinud mind siin voodi kõrval vedelemas, eks? Tõusin, vajusin madratsile ega rääkinud sellest kellelegi. Isegi ei mõelnud rääkida. Kui juhtus, siis juhtus.

Alles hiljem kuulsin, et mul olid selgroos mõrad, selle pärast ei tohtinud ma tõusta. Tõusin ja tuikusin ikkagi vetsu. Vajadus sundida, sundida, sundida end rohkem tegema oli kõikehõlmav.

Mul olid puusades terasvardad, et vaagnamurrud fikseerida. Koed vahetult seal ümber surid ning kogu konstruktsioon lehkas seetõttu veidi. Surnud liha ikkagi. Põdesin hirmsasti selle pärast, kuidas ma külastajatele tundaolevalt haisen. Üritasin end neist veidigi eemale nihutada. Ei, mul ei tulnud hetkeks ka pähe, et kui inimene on rongi alt läbi käinud, siis on tore, et ellu jäi, veel toredam, et pärast kaht nädalat teadvusele tuli – et kedagi tegelikult ei häiri, kui ma veidi lehkan.

Muretsesin, et olen ebatäiuslik, haisen, mitte piisavalt ilus, ei teeni piisavalt ja nüüd ei käi vahel isegi kempsus pissil, vaid kusen mähkmesse. Ilmselt eritasin muudki, ent seda ei mäleta – olin ikka üpris katki. Sellest kohast end heana nägevaks inimeseks üles töötada oli väga suur ettevõtmine.

Et veel raskem oleks, töötasid paljud teised inimesed kõigest hingest vastu. Mulle pandi tohutult pahaks, et end tapsin.

Ma vist ei öelnudki enne, et läksin rongi ette teadlikult.

Ma läksin.

Võiks arvata, et enesetapja sõpruskonnas on valdavad kaastunne ja õudus omaenda vajakajäämise pärast sõbrana – mina igatahes arvasin, et nii on. Eriti alguses, kui ma veel vana endana kedagi ei süüdistanud ning kogu valu ja häda oma veaks, ainult omaenda veaks võtsin. Minu viga, et ma rohkem ei väljendanud – kuigi suvi otsa ainult sellest rääkisingi, kui halb mul on. Minu viga, et te uskuma ei jäänud, ma pidanuks ikka rohkem vaimselt teie ees veritsema ja vähem rahulikke sõnu kasutama.

Sa olid ainus inimene, kellele ma ütlesin, et lähen enda tapmiseks rongiaegu vaatama. Mul on nüüd nii kahju, et sulle sellise koorma panin. Loomulikult sa ei teinud midagi ega arvanud sellest midagi. Saan täiesti aru.

Mul oli kõigist teistest nii kahju ja arvasin, et ju neil on jällegi minust. Sest kõik on ju nagu mina, mõtlevad muudkui teiste peale, muretsevad muudkui teiste pärast.

Et te teaksite: vana mina – see, kes arvas alati, et viga on temas; kes kunagi teisi ei süüdistanud, vaid alati ainult ennast; kes võttis kõik söed oma pea peale ning üritas olla teiste vastu parem, veel parem, aina parem – meeldis inimestele küll.

Mul oli palju sõpru ja veel rohkem häid tuttavaid.

Pärast enesetappu toimus umbes aasta jooksul palju asju. Kokkuvõtteks võin öelda, et jäin nendepoolse „kuidas sa võisid?”, „ma arvan, et sa tahtsid ikka hästi palju haiget teha”, „mismoodi sa oma lapsed maha jätta said?!”, „sa ei meeldi mulle enam”, „mulle ei sobi, et sa kogu aeg aina sellest enesetapust räägid” tagajärjel ilma neljast väga heast sõbrast. Sellistest sõpradest, kellest ma arvasin, et kui ühel kaalukausil oleks saja inimese elu ja teisel minu oma, kõhkleksid nad valikut tehes.

Üks väga hea sõber tuli aga juurde. Just enesetapuga seoses. Ta käis mind vaatamas igas haiglas. Istus ja rääkis minuga, kui ma veel eriti midagi aru ei saanud. Hiljem käis minu pool ning kutsus mind külla, ja rääkis ja rääkis ja rääkis minuga. Enne oli hea tuttav. Pärast oli sõber.

See, kuidas mitmed teised inimesed ära kukkusid, oli siiski päris õudne. Ma meeldisin teile, kui olin nii õnnetu, et ei näinud võimalust edasi elada; nii haige ja katki, et hingatagi oli valus. Aga kui ma jalad maha toetasin ja otsustasin end mitte enam peksta, siis te ei kannatanud seda välja? Nüüd olen ma halb ja isekas?

Mul ei olnud tegelikult kahju enamikust neist inimestest ilma jääda. Aga hämmastus oli seevastu meeletu.

Füüsiliselt lapiti mind Pärast Rongi kenasti kokku. Arstid tegid seal väga head tööd. Ma pidin küll uuesti kõndima ja kirjutama õppima ning mu parem käsi ei tööta siiamaani päris nii, nagu peaks, silmanägemine kipub kahekordseks ja muud pisiasjad. Aga arvestades, mis võinuks kõik halvasti minna – oivaline töö.

Aga samas ei suunanud riik mind ühegi psühhiaatri jutule. Ma ei saanud mingit muud vaimset abi peale võimaluse psühholoogide juures pilte ja lauseid loogiliselt järjestada ning olla tuvastatud kui oma vaimse võimekuse enam-vähem säilitanud isik.

Psühhiaatri juurde läksin ise. Muuseas, uurisin alles aasta hiljem ikka ise välja, et ma pean esitama riigile taotluse, et mulle töövõimetustoetust makstaks. Seni ei antud midagi.

Ei, ma ei olnud eriti võimekas, hakkamasaaja isik. Kurat, ma olin rongi alt läbi käinud – ajupõrutusega ja sügavas depressioonis. Parun Münchhausen, kes end juukseidpidi soost välja tirib. Aga paljude arvates ikka veel mitte piisavalt hea. Isekas. Ülbe. Ei oska tänulik olla.

Psühhiaatrilt sain depressiooniravimid. Iseendalt otsuse muutuda. Olla edaspidi keegi, kes suudab elada, mitte ei vangu kogu aeg enesetapu serval tundega, et pole piisavalt hea.

Hea olemine oli mulle tähtis. On ikka veel, aga kui ma end tapsin, oli mu sõnastatud motiiv: „Ma olen nii hea, kui vähegi jaksan, aga sellest ei jätku. Ma pole piisavalt. Maailmal on parem, kui minusugune kõlbmatu isik seal enam ei ela. Mu lastel on parem, kui minusugune kõlbmatu isik neil emaks ei ole ja neid kasvatab näiteks minu ema. Sest ma ei suuda enam parem olla ja ikkagi ei õnnestu mul neid õnnelikuks teha! Ma olen vaene, liiga palju arvutis, karjun nende peale, ei pühenda piisavalt tähelepanu ega suuda isegi trenniraha ära maksta!”

Minu loogika oli enne rongi alla minekut mitut pidi ebaloogiline. Fundamentaalseid vigu oli ohtralt. Muu hulgas arvasin, et kui olla teiste vastu küllalt hea, on nemad sinu vastu samuti, kui sul vaja on.

Reaalsuskontroll näitas, et ükskõik kui hea sa oled, ei huvita kedagi, et sinul on halb. Tähendab, on neid, keda huvitab ja kes hoolivad, aga see ei sõltu sinu headusest – oluline on, millised on nemad. Nemad on hoolivad inimesed, mitte sina piisavalt hea, et sinust hoolitaks.

Selle õppisin oma piiri peal vankumise ajal selgeks. Et kui mind enesetapmise pärast põlastatakse ja halvaks peetakse, ei ole asi selles, et mina olen halb – halb on nende silmis, kes vaatavad.

– Mis nüüd teistmoodi on? Sinus, sinu jaoks? Mingi murrang pidi ju toimuma?
– Ma arvan… et mul on nüüd palju rohkem pohhui.

See ongi põhiline muutus.

Ma ei ole aru saanud, et tegin teistele nii haiget, oh kui hirmus! Ma sain hoopis aru, et mul oli nii kohutavalt valus, ma rääkisin sellest mitu kuud ja mitte keegi neist hirmsasti haiget saanud teistest ei mobiliseerinud end rohkem kui küllakutseks. Ei, nad ei tulnud mulle külla, ei aidanud mul koristada, ei toonud kaasa seljakotitäit toitu, ei palunud mul end lõdvaks lasta ja mitte muretseda. Mul lasti ise hakkama saada ja hiljem süüdistati, kui ma ei saanud.

Ma ei kaotanud midagi olulist sellega, et ma neile enam ei meeldi.

Kahetsus? Oi, inimesed arvasid, et ma kindlasti kahetsen.

Aga ei. Kahetsen siis, et ei õnnestunud? Et ellu jäin?

Ei. Seda ka ei kahetse. Ma ei muutunud üleni ja täielikult, aga mõnes asjas toimus see väga suurelt. Asjad võtsid aega. Mõned neist palju aega. 5-7-8 aastat.

Aga sellena, kes ma nüüd olen, suudan elada. „Palju rohkem pohhui” päästis mind.



Triinu Meres on kirjanik, blogija ja neuroeriline, kes ei karda seda tunnistada.

Liisa Kivimäe on naine nagu merelaine: tattoo-kunstnik, vabakutseline illustraator ja unistaja.