Kontseptuaalse moekunstniku Marit Ilisoni looming on idealistlik ja kompromissitu. Kollektsioon „Teine” astub postmodernistlikust paradigmast välja julge maailmaparandusliku hoiaku ning kindlate eetiliste väärtustega.

People try to put us d-down (Talkin’ ‘bout my generation)
Just because we g-g-get around (Talkin’ ‘bout my generation)
Things they do look awful c-c-cold (Talkin’ ‘bout my generation)
I hope I die before I get old (Talkin’ ‘bout my generation)
/The Who „My Generation” 1965/

Kõigepealt, iga põlvkond peab oma anded ikka ise ajalukku kirjutama. Sest nagu laulab armsalt kokutades The Who, võib üks põlvkond teisele pinda käia juba ainuüksi oma olemasoluga, rääkimata sellest, et parasjagu valitsev tundub pealetulevale sageli külm ja karjeristlik ega pruugi tekitada soovi saada nendesarnaseks või vastupidi. Üleminekuühiskondades kannatab põlvkondadevaheline empaatia lahknevate elukogemuste tõttu muidugi eriliselt ja nii on ka minu šansid saada pihta Marit Ilisoni loomingule kordades suuremad kui, ütleme, saada pihta Malle Leisi või Mall Nukke loomingule. Sest mina ja Marit jagame põlvkondlikku kogemust – sotsiaalmeedia ja odavlennufirmade, informatsiooni ja tehnoloogia demokratiseerumise oma, milles puudub – andke ka meile andeks – automaatne aukartus kehtivate tavade ja olemasolevate struktuuride ees ajal, mil teadmised ja tehnoloogia on hõlpsamini kättesaadavad kui eales varem. Fotoaparaadid, filmikaamerad, elektrikitarrid ja süntesaatorid, teksti tõlkivad ja toimetavad, pilti ja heli töötlevad masinad, tasuta serverid, kirjakastid ja kodulehed, tasuta infovahetus üle veebi ja veebipõhised üleilmsed tutvused – kõigeks selleks ei ole enam ilmtingimata vaja vanu suuri institutsioone! Kahtlemata on see info ja tehnika kättesaadavuse eufooria ajutine, ent juhtumisi on see siin just nüüd ja praegu ning vist mitte kunagi varem ei ole enese ülestöötamine olnud oma päritolu ja etteantud võimalusi trotsides nii lihtne. Alljärgnev on minu tagasihoidlik katse panna kirja oma põlvkonnakaaslase Marit Ilison kuulsusrikkad teod käesoleval aastal ja kui see sissejuhatus sai pisut lennukas, siis võib see tulla sellest, et istun seda kirja pannes odavlennufirma lennukis kuskil õhtuse Kesk-Euroopa kohal.

Marit Ilison on üks eredaid näiteid meie põlvkonna hakkajatest ning end ise üles töötanud inimestest. Võttis kätte ning elas ja omandas pärast kooli lõppu kogemusi Euroopa erinevates suurlinnades. Võttis kätte ning õppis ansambli Väljasõit Rohelisse jaoks ära trummimängu. Võttis kätte ning tegi kevadel koos ema ja vennaga oma kodust pitsarestorani. Võttis kätte ning tegi sügisel väikeste vahedega ära isikunäituse, grupinäituse, uue kollektsiooni esitluse ja veebipoe. Kui see ei ole see ettevõtlikkus, mida meil loomemajanduse sildi all kunstnikes püütakse ärgitada, siis ma ei tea, mis see on. Ent seda eeskujuks seada jumala eest ei tohi, sest ükski kunstnik ei peaks tegelikult niimoodi töötama – rahuldades ajastu pööraseid nõudmisi olla üheaegselt nii turu vajadusi mõistev kui ühiskonnakriitiline, nii kahe jalaga omas ajas elav kui maailmarevolutsiooni planeeriv, nii välkkiire ja viljakas kui süvenev ja sügav ja mitmekihiline. Niisiis, olgu Marit Ilison teile hoiatavaks eeskujuks! Mida Mariti puhul aga kahtlemata esile tõsta, on seesama automaatse aukartuse puudumine kehtivate tavade suhtes, harjumus seada status quo’t küsimuse alla ning julgus olla sinisilmselt idealistlik ja kompromissitu. Oma loominguga ei allu Marit hästi olemasolevatele jaotustele, nagu „mood”, „kunst” või „ettevõtlus”, olles neid kõiki korraga ja nihutades oma töid vabalt selliste erinevate institutsionaalsete situatsioonide vahel nagu moeetendus, valge kuup või veebipood. Ning valdkondadevaheline määratlus „kontseptuaalne mood”, mis jäi Maritile külge tema rahvusvahelist tähelepanu pälvinud projektiga „70 puuvillast kitlit”, kinnistub sellesügiseste ettevõtmiste valgel veelgi.

Kõige olulisem selles pikas reas on vist ikkagi see, et üle nelja aasta sai sel sügisel näha Marit Ilisoni teist naistekollektsiooni. Kultuurikatla aias septembri lõpus esitletud mitmetähendusliku nimega „Teine” oli jällegi kõike muud kui see, mida me oleme harjunud daamide moega seoses ette kujutama. See oli edevuse laada vastand, üleni tume, üheaegselt pidulik ja argine, ent, mis kõige hämmastavam, peaaegu luterlikult kasin, tõstes talje, dekoltee, õlgade või säärte asemel esile hoopis kandja näo ja käed ning lastes tumeda kanga taustal tulla esile ilmetel, hoiakutel, kandja sisemisel ilul ja energial. Kollektsioon rõhutab rõivaste asemel pigem kandja isiksust. See on pühendatud pärisinimestele ja vist ka andunud tegutsejatele kultuurivaldkonnas: „Uus kollektsioon on inspireeritud Mariti tegusatest sõbrannadest. Neist, kes jõuavad tolmustelt võtteplatsidelt õhtustele raamatuesitlustele ning jõuavad vahepeal veel kümme imet korda saata.”[1] Rõivad ise kujutavad endast musti ja tumesiniseid lihtsalõikelisi kleite ja mugavaid toppidega seelikuid, mis on avarad istumiseks ja astumiseks, sageli varustatud taskutega, ning mille rafineeritus tuleb välja pigem peenes rätsepatöös ja erineva õhulisuse ja langevusega kangaste valikus. Miskipärast meenuvad mulle Mariti kollektsioonile mõeldes kunstiteadlase Mai Levini sõnad ühest kunstimuuseumi raamatukogu riiulite vahel toimunud vestlusest, kus ta ütles mulle peaaegu vandeseltslaslikult, et tead, häbelikkus kunstis võib olla teinekord ääretult võluv (andes noorele kolleegile justkui mõista, et otsi häbelikku!, otsi pühendunut!). Mariti kollektsioonis tähistab väline ujedus justkui igatsust sisemiste väärtuste järele ajal, mil väärtused on ühiskonnas passé, igavad, aegunud, tagurlikud. Ja selles on julgust öelda lahti eelmise põlvkonna arusaamadest, arvestades, et meie põlvkond on tulnud kunsti ajal, mil postmodernistlikud hoiakud, topeltiroonia ja suurte narratiivide väljanaermine olid veel aktuaalsed ning moes. Sest vaevalt oleks keegi julgenud kirjutada kümme aastat tagasi pressiteates järgmist: „Mariti riided on nagu head sõbrad, kes sind hoiavad ja kelle eest sina tahad hoolitseda. See on aeglane ja kauakestev mood.”

Uussiirus moekunstis? Marit Ilisoni projekti "Magada tahaks" (2013) saab näha järgmisena Londoni moenädalal. Foto: Maiken Staak.

Siiamaani jäävad minu jaoks saladuseks – ja nii ongi hea – erinevate komplektide külge lülituvad ning kollektsiooni sümbolina mõjuvad läikivad silikoonist kraed. Futuristlikuna mõjuv enigmaatiline detail, mis seob kollektsiooni üheks tervikuks ning paneb „Teise” temaatikale ufoliku punkti. Enese vabatahtlik teisestamine muutub aktuaalseks siis, kui soovitakse haakida end lahti peavoolu kultiveeritud väärtustest, Mariti puhul globaalse rõivatööstuse dikteeritud kommertsliku kiirmoe taktist, mis rajaneb ajutisel kasutamisel ja kiirel äraviskamisel põhineval küünilisel majandusmudelil. Kultuurikatla aia etendus lõppes moesõpru ilmselt tublisti raputava T-särkide komplektiga, mis koosnes taaskasutatud mustadest tagurpidi pööratud reklaamsärkidest, mida kandvad modellid laval äkitselt valju muusika ja strobo saatel tukka viskama hakkasid. Appi-appi, mustad tagurpidi T-särgid ja higised modellid moeetendusel! Kuulsin kedagi sõbrannadest moekunstnikest pärast etendust naermas, et T-särke saab catwalk’ile tuua küll ainult Marit, ning õieti alles hiljem ühte neist käes hoides sain aru, et särkidele olid trükitud käsitsi vaevumärgatavad mustad kolmnurgad, millest igaüks tähistas ühte soovi kaasaegsele inimesele: mõtle positiivselt, söö häid asju, maga piisavalt, osta vähem asju, selliseid, mis kestavad, jne. Häbenematu maailmaparanduslik hoiak on künismist ja sarkasmist väsinud post-po-mo põlvkonnale omane, ehkki nüüd usutakse pigem väikestesse sammudesse ja sellesse – nagu sisendab ka kodanikuühiskonna aktivist Daniel Vaarik –, et kui igaüks teeb natuke, on võimalik teha päris palju. Kas post-po-mo on käes? Ilmselt juba ammu, ehkki mõningate kunstivälja vaatlejate arvates on selle tõeliseks tõestuseks Londonis asuva kunstimaailma lipulaeva Victoria ja Alberti muuseumi ülemöödunud aastal kokku pandud suur postmodernismi retrospektiiv. Eestis viitab postmodernismi väsimusele ja tüdimusele viimastel aastatel kultuurikriitikas elevust tekitanud uussiiruse mõiste, mida on tarvitatud küll rohkem nullindate elulähedase teatri ja kirjanduse iseloomustamiseks.

Mulle meeldis selles valguses üks Mariti aastatetagune, noore ja vihasena kirjutatud artikkel Eesti Ekspressis, kus ta võrdles moetööstust Hayao Miyazaki „Vaimudest viidud” tegelase Näotuga, sest „tänapäevane moetööstus ei erine näota kujust kuidagi – masse sära ja kullaga peibutades on ta end täis söönud glamuuri, kaotanud oma hinge ja (taas)toodab end ressursist, mida tegelikult kuskil ei ole. Staarid, trendid, blogijad – suur roosa mull, mida kõrvaltvaataja vesise suuga jälgib, ajakirjast kuulekalt näpuga „uue musta” järge otsides.”[2] Marit leidis toona, et vana hea haute couture’i tööstusliku prêt-à-porter’iga asendamine algatas suure hingega rõivakunsti väljasuremise ning täna ei ole tippmoel enam midagi pistmist hinge või kunstiga: „Kuigi jah, moekunstnikku kui autorit ja loojat pean siiski samasuguseks kunstnikuks nagu skulptorit või graafikutki, ent tema looming on puhas äriline objekt. Õnneks on olemas kontseptuaalseid moekunstnikke, kes vääristavad rõivaid sügavate ideede või probleemikäsitlustega ja hakkavad vastu kommertsmoele…”[3] Rääkides hundist, Kultuurikatla aia kollektsiooni esitlust saatis galeriis HOP installatsioon „Teine”, mis pani küsima mitmeid küsimusi. Kui kaugele annab rõivast kontseptuaalseks muutes minna? Kas laest rippuvad tuhanded peened mustad viskoosnöörid, mis katavad installatsiooni siseneja keha nagu valatult, on käsitletavad rõivana? Marit seob end siin selgelt kontseptuaalse traditsiooniga kaasaegses kunstis, olles trükkinud näituse seinale ühtlasi sõnaraamatust pärit „teise” definitsiooni. Ent kahtlemata on siia peidetud ka visuaalseid viiteid globaalsetele probleemidele, näiteks must vihm kui ökokatastroofi sümbol, mida kunstnik kutsub tumeda tulevikuennustusena pigem hetkeks füüsiliselt kogema kui mugavalt pealt vaatama.

Ent Mariti tegemistest kõige mällusööbivam on sel sügisel vist ikkagi meile kõigile tuttavatest nõukogudeaegsetest tekkidest õmmeldud mantlikomplekt „Magada tahaks” Tanel Veenre kureeritud näitusel „Kaamos” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Esimene impulss: neis vammustes on midagi ääretult sooja ja igatsevat ning Marit on suutnud anda meie põlvkonna lapsepõlvenostalgiale vormi, milles puudub täielikult viide nõukogude aja brutaalsusele, naeruväärsusele või üleideologiseeritusele, mis on kesksed postsotsialistlikus nostalgiadiskursuses. Teine impulss: villastelt tekkidelt igituttavad ja alati nii argise ja turvalisena mõjunud lilled ja mustrid on saanud siin uue uhke elu ja voogavad vaat et majesteetlikult mantlite rinnaesistel ja alläärtes, ent selle muundumise käigus on miskipärast läinud kaotsi nende lapsepõlvest pärit soojus ja pehmus, turvalisse unne vajumise võimalus, mille teevad võimatuks tekkidesse ükshaaval tikitud torkivad pärlid. Üheaegselt nii soe ja nii külm, tasaselt pahaendeline, just nagu Varka unelaul komplektile nime andnud Anton Tšehhovi novellis: „Äiu-kussu magama, unelaulu laulan ma…” Ent unenäoliselt glamuursete õhtutualettide kõrval mõjub see ületöötamise ja unevajaduse keskne kaamosekäsitlus äkki nii mittesaksikult ja ehedalt. Kas pole need kaamelivillased tekid meie perifeeria tegelik glamuur, meie ajalugu, meie grandeur!

Kirjutatud enne force majeure’i kultuurilehe Sirp toimetuses.
[1] Tsitaat näituse pressiteatest
[2] Ilison, Marit 2010. Hinge kaotanud mood. – Eesti Ekspress, 07.08.
[3] Samas