Kümme aastat on möödas ajast, mil kinodesse jõudis Sass Henno samanimelise romaani ainetel valminud René Vilbre film „Mina olin siin”, mille soundtrack’i tuules saabus kuulajateni Metro Luminali nii vana tuttavat kui ka seni avaldamata muusikat sisaldanud eklektiline kogumikplaat „Sassis”.

Vahepealse aja jooksul on pressitud bändi omanimeline debüütalbum vinüülile ning valitud 100 kõigi aegade parima eesti plaadi esikümnesse, antud on hüvastijätukontserte ning kaante vahele on saanud ansambli asutajaliikmest juhtfiguuri Rainer Jancise nägemus Metro Luminali tegevusest läbi kolme aastakümne.

Möödunud kuul esitleti aga uut plaati „Üheksast viieni”, mille üldmulje paistab silma dünaamilise terviklikkusega, sest Rainer Jancise töö kitarri, instrumentaalseadete, laulusõnade, salvestamise ja miksimise vallas on ennekõike märk laiemast pühendumisest muusikale. Nagu varem, mõjuvad kummastavast valust ja rahulolust kantud laulusõnad pildilis-viirastuslikena. Endiselt leiab tuttav-olulisi teemasid-detaile, nagu armastus, surm, sall ja lilled. Varasemaga võrreldes on kasvanud märgatavalt intertekstuaalsus ja metafoorsus – sõnavara ja kujundiloome kaudu vihjatakse korduvalt erinevate rahvaste kultuurist või pärimusest tuttavatele elementidele. Lüürilisele väljenduslaadile on lisandunud sümbolistlik-allegooriline, mis pingestatakse sageli suurema või väiksema ulatusega satiiri või groteskini.

Muusika mõjub ergult ka siis, kui see pole hoogne või vali. Nii vokaalsete kui ka instrumentaalpartiide jaoks on jäetud liikumis- ja arenemisruumi, koormamata lugusid iseennast ülekavaldavate manöövrite ja manipulatsioonidega.