Maia Tammjärv kirjutab kimbatusest ja võimalikest komistuskividest seoses 104 kirjaga. See ei ole vägivalla õigustus.

Maia Tammjärv. Foto: Priit Mürk

Üleeile, 14. jaanuaril pöördus mitu inimest eraldiseisvalt minu poole küsimusega, kas ma ei tahaks liituda presidendile adresseeritud avalikule kirjale alla kirjutanute seltskonnaga. See on täiesti loogiline, et minu poole pöörduti, ma olen absoluutselt feminist, ma olen ka avalikult väljendanud oma suhtumist naistevastasesse vägivalda, paljud allakirjutanud on minu sõbrad, tuttavad või mõttekaaslased. Paljud neist on feministid ja/või muidu aktiivsed sotsiaalse närviga inimesed ja ma oleks iga kell nõus oma allkirja nende omade kõrvale panema, kui ma saaksin nende sõnadega täielikult nõustuda. Aga antud juhul ma ei saa, ehkki probleem, millele kiri osutab, on täiesti iseenesestmõistetavalt äärmiselt oluline. Äärmiselt.

Pean tunnistama, et olin juba enne kirja mustandi avamist kimbatuses, olin kimbatuses ka Virginia Woolfi grupi lõimest, millest kiri arvatavasti alguse sai. Lõimes jagati paremäärmusliku meediaportaali Uued Uudised artiklit, mille pealkiri sedastas otsesõnu, et „Vabariigi 100. sünnipäeva vastuvõtu kontserdi lavastab naisepeksja”. Kirja algus ja Uute Uudiste teine lõik on äravahetamiseni sarnased. Woolfi-lõimes seavad mitmed kommenteerijad küll artikli platvormi kahtluse alla, aga üldine konsensus paistab jäävat seisukohale, et see pole ikkagi kuigi oluline. Mis on inimlikult muidugi arusaadav (nagu võime lugeda kollasest ajakirjandusestki väärt informatsiooni või analüüse, nii võib mõni maailmavaateliseltki kaheldava väärtusega väljaanne meile vahel midagi olulist kuulutada. Ka pime kana leiab tera, nagu üteldakse.) Aga ma arvan, et säärastel puhkudel tuleb küsida teravamalt kui muidu, kelle huvides see on, et mina siin vihastan. Kes maksab, tellib muusika. Kes kirjutab ja avaldab, mõjutab mind uskuma, mida talle sobib ja käituma ka nõnda, nagu temale sobib. Minu asi on sellele kas alluda või mitte.

Feministid ja paremäärmuslased ei saa enamasti kuigi hästi läbi. Aga osavate võtetega, pealkirjast peale suunab portaal meid õigele rajale ja saab, mis ta tahab. Kui tihti huvitab paremkonservatiive naise roll peresuhetes, naiste õigused ja hääl? Olge nüüd, mitte kuigi tihti. Nad kasutavad meid ära ja me laseme kasutada, sest küsimus naistevastasest vägivallast on meile iseenesestmõistetavalt oluline. Kas portaalile on aga olulisemad naiste õigused või NO99 diskrediteerimine igal võimalusel, on iseküsimus.

Kui paljud meist läksid kaasa EKRE NO99 vastase kampaaniaga ilma selle väikse sõnakeseta „naisepeksja”? Julgen arvata, et suurem osa tundis õõva – parlamendierakond tahab vaba kultuuri (ja meenutagem: ka meediat!) piirata. Kes maailmavaateliselt ei sobi, kes ei mõtle nagu meie, see jääb tööta! Need asutused paneme kinni. See on ju üsnagi objektiivselt õõvastav. Aga nüüd leidsid nad aspekti, mis meidki kõnetab.

See on muidugi spekulatsioon, aga ma julgen arvata, et presidendi kantselei poolt oli NO99 valik steitment ja adresseeris justnimelt uusrahvuslaste rünnakuid kultuuri ja meedia pihta.

Natuke meenutab see hiljutist hümnidebatti. Kui paljud meist üldse teadsid, et aegade algusest peale on pärast presidendi kõnet aastavahetusel mängitud hümni? No päris ausalt, kui paljud? Aga keegi teeb otsa lahti ja kõik tunnevad end koledasti ohustatuna. Sarnane näib mulle olevat avaliku kirja koostajate retoorika, kui nad räägivad „Eesti Vabariigi kõige pidulikumast aktusest” ja „vabariigi ühest olulisemast sündmusest”. Kui paljude jaoks on see tegelikult siiralt nii oluline, kes selle lavastab? Kes selle eelmisel aastal lavastas? Aga üle-eelmisel?

See on muidugi spekulatsioon, aga ma julgen arvata, et presidendi kantselei poolt oli NO99 valik steitment ja adresseeris justnimelt uusrahvuslaste rünnakuid kultuuri ja meedia pihta, sest olgem ausad, kõige rohkem on tule all olnud justnimelt NO99.

Ja ma ei ütle, et me peame valima, kas mõista hukka vägivalda või paremradikaalsust, see on hoopis keerulisem teema, aga ma ütlen, et avalik kiri lähtus täpselt samast punktist, mida sedastas väga paremale kallutatud väljaanne.

Vaadakem Ojasoo käitumist intsidendi järel, kui palju oli seal väljavabandamist ja teiste süüdistamist? Tegelikult mitte kuigi palju, ta võttis vastutuse, astus tagasi ja ta kandis oma n-ö karistuse. Viimane asi, mida ma tahan, on liituda siin kiljuvate keskealiste valgete meestega, kes räägivad näidispoomisest ja ristilöömisest – kuidas kõigi ahistajate ja vägivallatsejate elukesed rikutakse kurjade feministide poolt ära ja ei lasta rahus ahistada ega midagi. See pole see. Viimane asi, mida ma tahan, on õigustada vägivalda ja ma leian, et Urmas „kanakarja kambakas” Reinsalu vastulause oli täielik ebaõnnestumine. Aga ma arvan, et on oluline vahe, kuidas inimene süüdistusele järgnevalt käitub. Kas ta võtab omaks, vabandab ja kannab oma karistuse või, vastupidi, eitab, vassib, süüdistab kõiki teisi ja tal jääb õigust ülegi. Sest on küllalt neid, kes viimase stsenaariumi järgi on käitunud.

Kelle huvides on Ojasoo inimesena igaveseks ühiskonnast välja lõigata? Aga kelle huvides on ühiskonnakriitilist teatrit tõrjuda ja diskrediteerida?