Homsest, 20. aprillist kuni 24. aprillini jookseb Sõpruses ning Tartu Elektriteatris animatsioonižanri klassiku Hayao Miyazaki retrospektiiv. Ave Taavet teeb ülevaate vanameistri loomingust.

Hayao Miyazaki üks armastatumaid tegelasi on metsatroll Totoro. Kaader filmist „Minu naaber Totoro”

Märtsis oli mul juhust passida ühes lõunamaa sadamas. Istusin oma seljakoti otsas ja jõllitasin võrdlemisi tühjal pilgul kaid mööda sagivaid jalgu. Korraga paelus mu tähelepanu säär, millele oli sinise tindiga tätoveeritud laiahambuliselt naeratav Totoro. Tõstsin pilgu jala omanikule. See kuulus keskealisele, õllekõhu ja säravpunase päiksesepõletusega mehele. Oma kohalikku õlletootjat toetava t-särgi, ohtra pagasi ja kuldkettidega, oli ta minu jaoks paras tulnukas. Mis vanuses ja mis asjaoludel ta otsustas oma säärele suure naeratava jaapani metsatrolli tätoveerida, ma ei tea. Ometi oli armastus Miyazaki vastu sillaks, mida mööda oleks saanud üksteise poole astuda.

Mitmeti meenutab Ghibli stuudiote areng Tove Janssoni muumitrollide võidukäiku. Seda mitte ainult oma tohutu kommertsedu tõttu, vaid ka nende loomingu sisulise poole pealt. Nii Miyazaki kui Jansson on tugevad omamaailmade loojad. Nad sepitsevad oma lugudes ohtlikke ja põnevaid olukordi, samas kindlalt õnneliku lõpplahenduse poole tüürides. Keegi tegelastest loo käigus viga ei saa, kuid vahepeal võtab kõhust õõnsaks küll, nagu hea seikluse puhul ikka. Kumbki autor on inspiratsioonina kasutanud oma kultuuriruumi vanemaid pärimuslikke kihistusi. Skandinaavia trollipärimuse ning jaapani rahvausundi ühisosaks on austus oma loomuliku elukeskkonna, looduse vastu, ja see teema on ikka ja jälle esiplaanil nii Miyazaki filmides kui muumide seiklustes.

Mis on siis ikkagi Miyazaki filmide saladus? Need on kahtlemata tehniliselt väga heal tasemel. Kuid seda on iga suurstuudio toodang. Nende lood, ehkki paeluvad, on oma struktuurilt siiski üsna traditsioonilised, isegi Hollywoodi filmikaanonitele lähenevad. Kinematograafiliseltki on stseenid üles ehitatud küll maitsekalt ja detailidele tähelepanu pöörates, kuid juba kindlaks kujunenud tavade kohaselt. Suurimaks eripäraks ja tugevuseks tema filmides on tegelased. Nii pea- kui kõrvaltegelased, kelle äratuntav visuaalne stiil, põhjalikult välja arendatud isiksused ja tugev annus absurdi loovad ikoonilisi karaktereid, kel on kõik võimalused siseneda popkultuuri kommertsimaigulisse maailma.

Kesksed inimtegelased tema filmides on alati kas väga noored või väga vanad. Need, kes teavad juba kõike või ei tea veel midagi, ning sellest tulenevalt tegutsevad enam oma südamest lähtuvalt. Nad on sümpaatsed, tihti vastuolulised (nt printsess Mononoke oma raevus ja hapruses), kuid ikkagi anime kaanonitele truuks jäävad. Kõikvõimalikes üleloomulikes olendites vabaneb aga Miyazaki mängurõõm ja fantaasia. Võrdleme näiteks DreamWorksi Shreki ja Ghibli Totorot, sõbralikku sookolli ja sõbralikku metsavaimu. Mõlemad on populaarsed ja armastusväärsed tegelased. Kuid on põhimõtteline erinevus – Shreki käitumise taustaks on inimkarakter, tema referentsid on popkultuurist pärit, ta on läbinisti inimlik ja moodne koletis. Totoro taustaks on jaapani folkloor, vürtsitatud absurdi ja huumoriga. Tema käitumine on vaatajale mõistatuslik, aga paeluv. Sarnaselt lastega ekraanil, peab vaataja Totoroga harjuma, teda mõistma õppima. Tema välimus on hirmuäratav, ta möirgab ja laksutab hambaid. Teisalt on see taltsutatav metsikus. See vastuolulisus, ähvardus ja armsus, muudab ta keerukaks ja meeldejäävaks.

Kaader Miyazaki filmist „Printsess Mononoke”

Nimeliste tegelaste kõrval on Miyazaki filmides veel üks oluline osaline – tuul. Miyazaki filmid on tuulised filmid. Õhk on tema element. Seda kõige otsesemalt animafilmides „Tuulte oru Nausikaa” (1984), „Howli liikuv kindlus” (2004) ja „Tuul tõuseb” (2013), kuid episoodilisi tuulehooge ja tormi-iile leidub kõigis tema teostes. Esiteks tasub tähelepanu pöörata absoluutselt meisterlikule tasemele, millega Ghibli stuudiote animaatorid on tuult animeerinud – kui kergelt ja kaalutult lendlevad tegelaste juuksed ja riided, lainetavad viljapõllud. Teiseks tuule kasutamisele loo jutustamisel, märgina. Tuul on tema filmides vaimudemaailma sõnumitooja. Eelteade müstiliste tegelaste saabumisest (tormisem, kasvav tuul) või lahkumisest (vaibuv leebe järellainetus). Maailm Miyazaki filmides hingab nagu inimene.

Hea filmielamus ei ole elamus ainult silmadele, vaid ka kõrvadele. Miyazaki retrospektiivi võiks samavõrd nimetada Joe Hisaishi retrospektiiviks. Need kaks autorit on koostööd teinud 1984. aastast ning Hisaishi on loonud muusika kõikidele Miyazaki filmidele peale „Cagliostro lossi” (1979). Kombineerides oma loomingus, nagu ka oma autorinimes, oskuslikult nii Lääne kui jaapani mõjusid, on tulemuseks minimalistlik elektroonika. Tema muusika on ühtaegu õrn ja jõuline, tänapäevane, aga mitte pealetükkivalt. Ja mis filmimuusika puhul kõige tähtsam, toetab ja mõistab joonistatud pilti. Visuaal ja audio ei söö üksteist ära, vaid võimendavad oma emotsionaalset mõjuvust.

Kellele on siis Miyazaki retrospektiiv suunatud? Nii klišee kui see ka poleks, võin südamerahuga vastata, et absoluutselt kõigile.

Pole temast kuulnudki? Pole probleemi, kavasse valitud filmid on kõik „klassikud”, tutvuse sõlmimiseks sobib neist igaüks.

Oled näinud kõiki filme ja korduvalt? Tahtmata kuidagi vähendada rabisevate VHS-ide, ETV hilisõhtuste eriprogrammide ja läpaka helesinisel ekraanil jooksvate torrentite tähtsust popkultuuri vahendamisel, on Miyazaki filmid siiski vana kooli teosed. Ja vana kooli teosed on loodud selleks, et neid kinos vaadata ja kuulata. Nautida suurstuudio loodud detailirohkeid pilte suurel ekraanil ning lasta helidel kõrvu paitada läbi mõistliku helisüsteemi. Võimalus, mida Eestis liiga tihti ette ei tule.

Arvad, et oled liiga noor või vana? Eksid. Miyazaki on lego vanusele 0-99. Ent iga vanusegrupp paneb tema klotsid isemoodi kokku. Nii et kui viimane kohtumine anime suurmeistriga jäi kuhugi lapsepõlve, siis ongi paras aeg kinokülastuseks, et näha, mida uut ja huvitavat vanal tuttaval seekord öelda on.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub kinos Sõprus 20.-23. aprillil ja Elektriteatris 20.-24. aprillil.