„Narcos” (2015–…,USA). Autorid Chris Brancato, Carlo Bernard, Doug Miro, osades Wagner Moura, Boyd Holbrook, Pedro Pascal jt.

Kurikuulsat Kolumbia narkoparunit Pablo Escobari kehastab sarjas Wagner Moura. Kaader sarjast

Kõige kõvemad tüübid määrivad kokat igemetesse ja mõistavad selle kvaliteeti otsekohe. Eriti lahe näeb välja, kui nad teevad seda terava noa otsast, lahedas asuurses ülikonnas, mokassiinid jalas. Siis puhastavad rahapatakaga tera ja oledki pealtvaatajana äraostetud. Sind hakkab võluma stiilipuhtus, hollywoodilik ägedus ja mängulisus, mida nähtu endas kannab.

Sinu ette manatakse kordumatu ja eksootiline Kolumbia maailm, millele antakse salapäraste tegelaste ja nendevaheliste suhete, keelega-üle-huulte-libisevate värvide, verre imbuva muusikaga ning oma ameerikalikus robustses napisõnalisuses jutustajaga aimu sellest, et nüüd tekib suhu pea et raha maitse. „Narcos” on tõend tugevalt arenevast sarjamaailmast, kus head näitlejad, suured rahasummad ja oskuslikud meeskonnad loovad kaasahaaravaid teoseid, vähemalt niisugune mulje jääb esimesest episoodist edasi minnes.

Esimesele tutvusele järgnev tekitab aga palju segadust. Allamäge hakkab minema nii stiilipuhtus, muusika, kui ka kogu atmosfääri võlu. Esimeses osas kehtestatud ajaliin ja selle areng on üsna hägused ning kuni hooaja lõpuni jääb segaseks, mis aastas ollakse. Süžee, jah, areneb küll, ainult mina vaatajana olen eksinud. Alustatakse etteruttavatest sündmustest, mille tähtsus on kokkuvõttes sekundaarne, edasine tegevuse kulg lõhnab aga nürisuse järgi, mis loob omakorda võõrandumist ja passiivsuse tunnet.

Selle tunde peletamiseks söödetakse ette dokumentaalsust, paigutades siesta kuumuses vähkrevate segmentide vahele osavalt tõsielulisi kaadreid Kolumbias valitsenud terrorist ja kurjuse võimust. Süžee peamine kujundaja – kokaiin – figureerib sarjas minimaalselt, peaaegu et olematul tasandil. Režissööridel (eriti José Padilhal ja Guillermo Navarrol) on õnnestunud tõsta esiplaanile narkomaailma vägivaldsus, rõvedus ning seda ühelt poolt läbi kõige lihtsamate pilguvahetuste kui ka pritsivate atendaadi- ja vägistamisstseenide. Vaataja jäetakse tahtlikult ilma ainete ülistamisest ja füüsilisest propageerimisest, krediitkaarte pole mõtet rahakotist väljagi sikutada.

Karakterid (Pablo Escobari rollis Wagner Moura, käeraudade nimetisõrme ümber keerutajad DEA’st Boyd Holbrook ja Pedro Pascal ning paljud teised märkimisväärsed näitlejad) pole jäetud küll otseselt hooletusse, aga neile oleks justkui plastikust kotikesed pähe topitud. Ei teki ühtegi tegelast, kelle vastu tahaks väljendada oma sümpaatiat. Ammugi puuduvad tegelased, kelle surm tekitaks telesarjadele omast pealiskaudselt sügavat tühjust.

See-eest on karakterid inimlikud. Võib-olla see peletabki kaasaelamast, sest nagu liiga realistlik nukk on inimese jaoks hirmutav, nii kaob ka arusaam sellest, kes on hea ja kes on halb. Vaataja ei suuda otsustada, kelle poolt peaks olema ja kelle poolt mitte ning süžee eksitav olek ei luba ka seda otsustusvõimetust nautida.

Kaader sarjast

Heade ja halbade tüüpide puntras on lahterdamismäng mõistuslikul tasandil selge, ent emotsionaalsel tasandil teevad ka „head” tüübid vigu. Niiniimetatud „monstrumid” oskavad samas jätta mulje maailma ebaõigluste küüsis piinlevatest märtritest. Näiteks Escobari katvad vanaema kootud kampsunid annavad talle julma paruni asemel vahetevahel pigem kurnatud antikangelase varjundi. Samas ei tohiks unustada Escobari, kui nii kurjakuulutava hüüdnime nagu „el patrón” kandja jõulisust. Wagner Moura kehastab veenvalt ennast tõeliselt kehtestanud türanni, kelle alluvate pimesilmses järelesiutsumises ei teki silmapilguks kahtlust.

Tõsiselt hästi on õnnestunud sarjal hoida tempot, nii et vaataja jookseb sellele saba liputades järele. Sündmuste käik ja areng ei paku vaatajale hingamisruumi „filler”-episoodide näol, kus kõnnitakse ringi ja nokitakse suhete teravdamiseks nina, vaid igas osas tehakse üsna tõsiseid ja murrangulisi otsuseid ning sarja tegelased seisavad vägagi ekstreemsete, saatuslike valikute ees – ainult, et järgmiseks korraks oled sa vaatajana need ära unustanud ja sul ei ole nendest ei sooja ega külma, sest sündmuste tagajärgedele ei osata anda nende tõelist kaalu.

Kui varasemalt on selgelt tunda, kus asub sarja stiilipuhtuse ja intrigeerivuse kõrgpunkt, siis hilisemaid episoode hoitakse vee peal action-segmentidega ning tegelaste detailides kajastuva arenguga (Murphy moraalitunnetuse paindumine, Escobari paranoilisuse suurenemine, president Gaviria külmaverelisuse teke).

Esimese hooaja lõppedes tekib mulje, nagu hakkaks looanum juba vaikselt tühjaks nirisema. Tasub vaid loota, et sarja tegijad ei pea hakkama teises hooajas põhjast kõrrega luristama, sest tegelt tahaks näha küll, mis edasi saab.

„Narcose” sündmuste arenguid jälgi 2. septembril vaatajateni jõudnud teisest hooajast.