Kas me oleme kindlad, et meile on üldse humanitaarteadusi vaja? Võimalik on ju elada hoopis teistsuguses kultuuris ja ühiskonnas – kus humanitaarteadusi ei olegi. Ja on võimalik, et suur osa meist juba elabki selles teistsuguses kultuuris.

Neeme Näripä. Foto: Carolina Pihelgas

Lahvatanud on järjekordne skandaal humanitaaria rahastamise teemadel. Kuuldavasti rahastati viimases Eesti Teadusagentuuri taotlusvoorus masendavalt vähe humanitaarteaduslikke uurimisteemasid. Lisaks sellele ähvardati Eesti Kirjandusmuuseumist teadustöötajaid koondada, sest muuseumi eelarves ei ole piisavalt raha, et uurijaid palgal hoida. Sisuliselt tähendab see seda, et inimesed, kes lootsid palka saama hakata või seda edasi saada ja sellest ära elada, ei saa seda. Humanitaarteadlasi on meil vähe, sellest tulenevalt on ehk skandaalist rääkimine pisut ülepingutatud – see on väikese inimrühma suhteliselt isiklik probleem. Kui teha tänavaküsitlus praegustest teravaimatest probleemidest Eesti ühiskonnas kirjandusmuuseumist või Pirogovi platsist veidi eemal, siis humanitaaride käekäiku ilmselt ei mainitaks.

Kuidas lahendada selle inimrühma ja nende tegevusvaldkonna probleem? Proovitud on igasuguseid reforme, restruktureerimisi, reorganiseerimisi ja muud säärast, nagu teaduse projektipõhisuse vähendamine ja baasrahastuse suurendamine, Eesti-uuringute Tippkeskuse loomine ning mõiste „rahvusteadused” kasutuselevõtt ja neile eritingimuste andmine.[1] Nii lahendavad asju ametnikud ja poliitikud, need on nende meetodid, kuid nagu jätkuvatest nn skandaalidest ja paisuvatest kriisidest näha, pole neist suurt abi olnud. Humanitaaria rahastamine on nagu külm sõda, mille kohta Ameerika Ühendriikide õhuväe kolonel Jack Ripper ütles järgmist: „Sõda on liiga oluline, et jätta see poliitikute hooleks. Neil pole selleks ei aega, väljaõpet ega kalduvust mõelda strateegiliselt.”[2] Ühesõnaga, meil on inimrühm, kellega on probleem, mida ei saa lahendada tavapäraste tänapäeval meie ühiskonnas käibivate võtetega.

Kaks lahendust lahendamatule probleemile

Seda saaks lahendada kahe konkreetse sammuga. Esiteks tuleks kehtestada inimestele üldine baassissetulek. Miks baassissetulek? Selleks et raha jõuaks kõigi humanitaarideni. Nimelt oleks humanitaaridel võimalik ka praegu intelligentsete inimestena mõnel muul alal töötada ja ära elada, kuid aeg-ajalt ei tehta seda, sest ei taheta. Meenutagem näiteks, kuidas Peeter Künstler Jaak Kilmi ja Andres Maimiku filmis „Elav jõud” kangelaslikult tööotsinguid trotsis ja naeruvääristas. Baassissetulek aitaks kõiki humanitaare ning sissetulek ei oleks ilmselt väiksem kui nii mõnegi humanitaari praegune palk.

Põhimõtteliselt on võimalik kujutada ette ühiskonda, kus pole humanitaarteadusi. See oleks kindlasti teistsugune kui meie praegune ühiskond, kuid mitte võimatu.

Teiseks tuleks kaotada ära kogu humanitaarvaldkond. Miks kaotada ära kogu humanitaarvaldkond? Sest seni, kuni humanitaarteadus on alles, tuleb ju sinna mingit raha panna, ja ikka antakse seda liiga vähe, et midagi mõistlikku teha. Esmapilgul võib teine samm natuke kõhe tunduda, kuid põhimõtteliselt on võimalik kujutada ette ühiskonda, kus pole humanitaarteadusi. See oleks kindlasti teistsugune kui meie praegune ühiskond, kuid mitte võimatu. Võib-olla enamiku jaoks isegi mitte halvem, kui kaardid osavalt välja mängida.[3] Erinevatel ajalooperioodidel ja erinevates ühiskondades on suhtutud kultuuripärandisse või selle teatud osadesse väga erinevalt, on üritatud nii mäletada kui ka unustada. Igal juhul ei tähendaks humanitaaria riiklikest süsteemidest väljajätmine kultuuri kui sellise lõppu. Me saame eksisteerida edasi ka ilma kirjandusmuuseumi ja isegi ERMita, rääkimata klassikalisest filoloogiast. Ühesõnaga, nagu ütles Ameerika Ühendriikide kindral Buck Turgidson: „Johhaidii, oleks meil ka üks sihuke maailmalõpumasin!”[4]

Teine samm kuulub küll pigem utoopia valda, sest praegused parempoolsed võimuerakonnad ei oleks valmis rahvusteadustele kätt külge panema, kuigi ega nad ei raatsi neile raha ka anda. Lisaks poliitilise tahte puudumisele jääb ette põhiseadus, mille muutmine on muidugi jälle poliitilise tahte küsimus. Natuke suurem lootus oleks aga kehtestada inimestele baassissetulek, kuigi – nagu eespool öeldud – see oleks ainult poolik lahendus.

Praegused parempoolsed võimuerakonnad ei oleks valmis rahvusteadustele kätt külge panema, kuigi ega nad ei raatsi neile raha ka anda.

Kuidas teha kasulikku tööd?

Mõte inimeste baassissetulekust on avalikus diskursuses juba täiesti salongikõlbulik. Sellest kirjutatakse ajalehes ja sellest räägib – esialgu küll veel arglikult – mõni poliitiline erakond, nt Vabaerakond. Nüüd tuleb aga ebamugav küsimus: miks on aktsepteeritavam tagada humanitaaridele baassissetulek, aga mitte maksta kõigile palka töö eest, mida nad teha tahavad. Nimelt on palk ja baassissetulek teatavasti väga erinevad asjad. Ma arvan, et avalikkus ja ilmselt ka otsustajad „ostaksid” palju kergemini ära mõtte baassissetulekust kui humanitaarteaduste viisakast rahastamisest. Selle põhjuseks on kaks levinud seisukohta. Esiteks tuleb anda raha kõigile õiglaselt, mitte selle järgi, kuidas keegi tahab. Teiseks saab palka – erinevalt sotsiaaltoetusest, nagu baassissetulek – maksta ainult töö eest ja töö peab olema kuidagi ühiskonnale „kasulik”. Need seisukohad on korraga õiged ja ebainimlikud.

Ühetaoline maksmine, mis esineb baassissetuleku puhul, näib teatud kriteeriumide järgi õiglane ja õiglus leiab alati tugevat poolehoidu. Samas allutab ühetaoline maksmine inimese kindlalt etteantud tingimustele, võttes ära tema agentsuse. Inimene võib teha oma baassissetulekuga seda, mida ta tahab, kuid baassissetuleku tingimus on, et selle saamine oleks lahutatud inimese soovidest ja eesmärkidest, sest need ei ole tähtsad, neist põhimõtteliselt ei räägita. Baassissetuleku korral poleks mingit vahet, kas kirjeldatud humanitaarid, kes lootsid oma töö eest palka saada ja sellest elatuda, seda tööd ka teevad või mitte.[5]

Samamoodi on ilus mõte palgatöö kasulikkus ühiskonnale. Paraku on seda kasulikkust väga raske defineerida, kui tegu pole millegi käegakatsutava ja eluliselt tähtsaga. Me jõuame surnud ringi, kus kasulik on see, mille eest palka makstakse (riik või kaaskodanik on nõus maksma meile millegi eest, mida me teeme, järelikult on seda vaja), ja palka saab maksta ainult selle eest, mis on kasulik.[6] Väärtused ja neist tulenev kasulikkus kujunevad välja kultuuris ning – nagu öeldud – võimalik on elada ka hoopis teistsuguses kultuuris, ilma selle rahvusliku lähtekoodita, mida hoiab kirjandusmuuseum. Täpsemalt, kui humanitaarteaduste kriis meid isiklikult eriti ei puuduta, siis me juba elamegi suuresti selles teistsuguses kultuuris.

Kas sotsiaaltoetus või teadusprojekt?

Niisiis me elame kultuuris, mille keskmes ei ole inimene. Ja oleme sellega harjunud. See paistab välja väga mitmel tasandil. Kui tulla tagasi alguses mainitud granditaotlejate ja muuseumitöötajate juurde, siis see, et nad tahavad ära elada, pole piisav põhjendus neile raha andmiseks (korralikus kommunismis näiteks oleks, kuigi see ei tähenda, et kommunism oleks ilmtingimata tervikuna inimkeskne). Samuti pole praegu piisav põhjendus raha andmiseks see, et inimesed tahavad midagi teha (parem sotsiaaltoetus kui teadusprojekt). See on juba abstraktsem tasand, kuna tähendab inimese soovide põhimõttelist lahutamist toetusest, inimeselt agentsuse võtmist.

Kui me ütleme, et meid ei puuduta humanitaarteaduste käekäik, siis peame tunnistama, et meid ei puuduta inimene.

Ja viimaks, kõik humanitaarteadused uurivad väga üldiselt öeldes inimest ja tema mõtlemisprotsesse. Kui me ütleme, et meid ei puuduta humanitaarteaduste käekäik, siis peame tunnistama, et meid ei puuduta inimene. Seda ei paranda projektitamise ega institutsionaalse rahastusega, rahvusteaduste ülistamise ega inglise keeles kirjutamisega. Minu kakskümmend aastat humanitaarias on olnud laguneva maja lappimine, kus iga paiga kõrvalt vajub katus uuesti sisse – ma väga ei kurda, kuid väsitav on. Miski ei muutu, kuni inimesed ei ole tähtsad ega saa teha seda, mida nad tahavad; kuni nad ei koge selle võimalikkust.

[1] Rahvusteadused ei peaks olema piiritletud ainult soome-ugri filoloogia ja eesti kultuurilooga. Samamoodi saaksid rahvusteadustena olemas olla eesti klassikaline filoloogia, eesti bioloogia, eesti matemaatika ja muu. Neid teeksid eestlased ja need rikastaksid eesti kultuuri. Need oleksid tavalisest klassikalisest filoloogiast, bioloogiast ja matemaatikast paremad, sest neid viljeleksid eestlased ja neil oleks kordumatu rahvuslik värving. Niimoodi päris kunagi Göttingenis ka Bernhard Rust David Hilbertilt, kuidas matemaatikal ülikoolis nüüd läheb, kui see on juudivabaks tehtud, eeldades loomulikult, et puhas saksa matemaatika on parem.
[2] „[W]ar is too important to be left to the politicians. They have neither the time, the training, nor the inclination for strategic thought.”
[3] Indiaanlased ei näinud legendi järgi eurooplaste laevu, sest ei osanud neist mõelda, kuid ometi said edukalt elada, saame ka meie ilma vöökirju nägemata.
[4] „Gee, I wish we had one of them doomsday machines!”
[5] Väga laias laastus langeb see kokku etteheitega kommunismile, et see pärsib inimeste ettevõtlikkust.
[6] Väga laias laastus langeb see kokku etteheitega kapitalismile, et see loob inimestes vajadusi ja ihasid.

Neeme Näripä on klassikaline filoloog. Töötab nooremteadurina Tartu Ülikooli raamatukogu teaduskeskuses projektis „Helleno-Nordica”, mida finantseerib Rootsi Kuningriik.