Pea 20 aastat teknoidseid niite kodumaalt piiride taha tõmmanud Margus Löve ehk Exit Safe Mode teeb oma värskel albumil „Xtension” kokkuvõtva austusavalduse teda kahel kümnendil saatnud klubikultuurile ja kõladele.

Liigume kõigepealt sinu loometee algusse. Kuidas kõik alguse sai ja mis on nende paari aastakümne sisse mahtunud?

Lugude tegemise ja plaatide mängimisega alustasin aastatuhandevahetuse paiku nime Lizon alt. Olin sügavalt haaratud DnB, hiphopi ja UK garage’i kõladest, üldse muusikast, mida Meelis Meri, Raul Saaremets ja Koit Raudsepp raadios mängisid. Nii plaadimängijate kui ka arvutiprogrammide juurde juhatas mind sarnase muusikamaitsega sõber DJ JPK. Esimesed lood, millega ma ise juba rahul olin, sündisid aastal 2004; paar aastat hiljem ilmus kodumaise plaadifirma Red Dragon alt minu lugu „Bravado” ka vinüülil.

Sealt hakkasin liikuma nime 1DERL& ehk wonderland alt õhulisema ja hüpnotiseerivama dub techno suunas. Bassimuusikale jäin truuks ja pseudonüümiga L-OW tegutsesin aktiivselt järgnevad 5–6 aastat; suured lemmikud ja mõjutajad olid Headhunter, Loefah, Spherix ja kindlasti Digital Mystikz. Tehtud muusika ilmus kokku seitsmel vinüülil suuremate ja väiksemate plaadifirmade alt. Tihe DJ-graafik Euroopa klubides ja festivalidel andis loomingule kindlasti väga palju energiat. 

Vägev, kuigi veidi lühikeseks jäänud dubstep’i-vaimustus rauges, peamiselt stiili ülepopulariseerituse ja kommertslikuks muutumise tõttu, seega otsustasin minna edasi oma projektiga 1DERL&. Aastal 2012 panin aluse plaadifirmale Processed ja andsin välja oma debüütalbumi „Reflection”. Juba kolm aastat hiljem hakkasin artistinimega Exit Safe Mode looma techno kõrvalt ka ambient’i ja eksperimentaalsemat elektroonikat.

Kuidas valmis ja mis kursil liigub sinu värske plaat?

„Xtension” sündis nelja aasta pikkuseks kujunenud loometee käigus ja valmis enamjaolt digitaalsetest algallikatest, mida töötlesin analoogseadmetega. Albumit kokku pannes lähtusin ideest kujutada tervikuna klubiõhtu kulgu ja varjundeid. Teengi kummarduse ambient’i, dub’i, techno ja ka rave’i kõladele. Olen väga rõõmus juba saadud positiivse tagasiside üle sellistelt nimedelt nagu Dustin Zahn, Laurent Garnier, Cio D’Or, Tommy Four Seven, Jonas Kopp ja Samuli Kemppi. Ees on paar koostööprojekti ja EPd teistele plaadifirmadele. 

Albumit kokku pannes lähtusin ideest kujutada tervikuna klubiõhtu kulgu ja varjundeid.

Sul on väga kõrgetasemeline stuudio. Mis vahendeid kasutades sa plaadi tegid? Ja kui vaatad tagasi algusperioodile, siis kas rohkem tehnikat võrdub parema muusikaga? Kuidas edeneb sinu produtsendi ja masterdaja karjäär?

Algusaastail piisas mulle muusikategemiseks lihtsalt arvutikastist ja kõlaripaarist. Tihtipeale küsiti minult, mis „rauda” ma kasutan, ja vastus, et ega ei kasutagi, kõlas ootamatult. Huvi elektroonilise riistvara vastu tekkis alles hiljem, kui tundsin vajadust käeliselt helide loomise ja juhtimise järele. Sinna lisandus veel huvi akustika vastu, mis oligi kõige eelneva loogiline jätk. Kokkuvõttes leian, et pole vahet, kes mida tehnilise baasina kasutab, olulisemaks pean, et muusikaloomine pakuks naudingut.

Aastate jooksul olen ehitanud ja pidanud mitut stuudiot, neist üks asus paradoksaalsel kombel Kurtide Liidu majas. Minu praegune stuudio on ARS kunstilinnakus, pinna ehitamiseks kulus ligi aasta ja tulemuseks on kahe ruumiga, täpselt paras helilabor. See on siis stuudio, kus tegelen helide loomise, miksimise ja masterdamisega. Suurim rõõm ongi, et saan tegeleda tööalaselt just muusikaga.

Naudin suhtlust ja masterdajatööd kõigiga, kellega olen koostööd teinud, teinekord on just väljakutsuvamad projektid olnud kõige õpetlikumad ja meeldejäävamad. Ere näide on 2019. aastal ilmunud Puuluubi album „Süüta mu lumi”, millel kõlas väljamõeldud keel – mäletan, et nädal aega kummitasid mind salmid ja riimid, mille tähendus tekitas palju küsimärke.

Kõrvalt vaadates oled selline autonoomne iseliikuja, kohalikust skeenest justkui eemalseisev. Kas sul on tunne, et sa ei sobitu siia, või sa lihtsalt ei soovi kuhugi kuuluda?

Hea, aga ka raske küsimus… Ma ei pea ennast introverdiks, aga selleks et loomingule ja üldse enda tegemistele keskenduda, pean vajalikuks omaette olemist. Võib-olla sotsiaalmeedia kära ning vajadus ja ka kohustus ennast pidevalt nähtaval hoida on tekitanud minus vastupidise, allergilise reaktsiooni. Tänapäeval piisab ka lihtsalt klouni mängimisest, et olla muusikaskeenes silmapaistev ja populaarne olenemata sellest, kas teed muusikat või näitad end seda tegevat. Näiline on tihti olulisem kui sisuline pool; mind see ei tõmba ja olen teadlikult hoidunud neid mänge mängimast. Mul on tekkinud aastakümnetega oma võrgustik ja jälgijaskond.

 Võib-olla sotsiaalmeedia kära ning vajadus ja ka kohustus ennast pidevalt nähtaval hoida on tekitanud minus vastupidise, allergilise reaktsiooni.

Kuidas on kohalik elektroonika- ja klubiskeene sel sajandil arenenud? Mis on meie miinused ja plussid?

Suurimaks plussiks pean arengut klubide ja ürituste helisüsteemides. Olen alati tundnud, et nauditava muusikaürituse aluseks on hea heli, kuid loomulikult on ka hea muusika ja rõõmsad inimesed ühe õnnestunud peo lahutamatu komponent. Miinuseks on jätkuv killustatus, mis on kahjuks meie eripära – kõik toimetavad ainult oma mätta otsas ja kaugemale ei nähta. Oleme loomult individualistid, seda toetavad ka haridussüsteem, vähene koostöö tegemise õppimine juba maast madalast, väike turg ja tihe konkurents. Samas on selles ka teatav võlu, sest alati on midagi avastada.

Motivatsiooni ja vastukaja puudus on tuttav paljudele, mida aga soovitad siinsetele alustavatele ja juba tegutsevatele muusikutele?

Kõige olulisem ongi luua muusikat, sest kui muusikategemine ei valmista endale rõõmu, siis läheb keeruliseks. Tee muusikat, talleta enda emotsioon, olustik või sõnum. Kui otsida vastukaja, siis alustada tuleb oma tuttavatest ning liikuda edasi teiste muusikute ja DJde juurde. Kui pead materjali küpseks, tuleb seda tutvustada nendele, kes tegelevad väljastamisega, või anda ise oma materjal välja. Ise väljastamise puhul tasuks mõelda ambitsioonikamalt kui ainult lugude üleslaadimine ja paar postitust. Ühest dokumentaalist meelde jäänud mõttetera: „You could have the greatest record in the world and unless you promote it it’s the world’s best kept secret.” (Sul võib olla maailma kõige parem plaat, aga kui sa seda ei promo, on see maailma kõige paremini hoitud saladus.)

Millisena näed techno-muusika olevikku ja tulevikku AI võidukäigu tuules?

Techno on ja jääb – nii palju kui on kuulajaid, on vist ka erinevaid tõlgendusi sellest, milline on õige techno. AI puhul näib kehtivat midagi sarnast; see on tulnud, et jääda. Enda ja teiste muusika puhul naudin ja hindan aga oma kätega loodut, tehisliku abikäe järele ma ise vajadust ei tunne. 

Kui palju ja kust sa ise muusikat tarbid, kuhu liigub klubimuusika?

Muusikat kuulan iga päev, värsket, veel väljastamata muusikat eri privaatkeskkondadest, aga naudin ka striimimist – kasutan TIDALit, mis võimaldab kadudeta kuulamiskogemust. Selekteerimisega mul probleeme pole; mis meeldib, seda kuulan! Klubimuusika ongi juba liikunud oma tavapärasest keskkonnast kõikjale mujale, mis on pigem hea märk.

Mis tundega vaatad tagasi oma senisele loometeele ja mis on edasised plaanid?

Võtab nostalgiliselt ohkama, kuhu need kakskümmend ja rohkem aastat on lennanud. Olen väga tänulik, et olen kohtunud just muusika kaudu lahedate ja andekate inimestega. Põnevusega edasi tuleviku teadmatusse!

Erkki Tero on muusikanomaad, kes on taltsutanud juhtmeid, instrumente ja plaate alates 90ndaist, kirjutanud muusikakriitikat ja hoidnud jätkuvat huvi kodumaiste helide vastu – koos Janek Murdiga veab ta raadiosaadet „Eesti Pops” ja lammutab omaloominguna teknoidseid stampe Djerro nime alt.