Tartu Kunstimuuseumis on kuni 28. maini avatud näitus „Ebamugavad küsimused. Kaasaegne kunst Venemaalt“. Evi Pärn vestles PLUGis näituse kuraatori Julia Polujanenkova ning osalevate vene kunstnike Kirill Savtšenkovi, Anna Andržijevskaja, Katrin Nenaševa ja rühmitus ZIPiga.

Mida me teame Vene aktuaalsest kunstist? Paljud on kindlasti kuulnud protestist kui kunstiliigist ja tegevuskunstnikust Pjotr Pavlenskist. Olgu mainitud, et protestikunst on 21. sajandi žanr, mis on omane mitte ainult Venemaa kunstile ja mitte ainult noortele kunstnikele – seda võib näha kõikidel kaasaegse kunsti biennaalidel. Selles žanris töötavad kunstnikud kajastavad reeglina kohalikke probleeme ja püüavad eelkõige köita oma kogukonna tähelepanu. Nad kutsuvad vaatajat kaasa elama, loovad lava diskussiooniks ja ruumi ümbermõtestamiseks. Minu arvates on tegevuskunst kõige huvitavam nüüdisaegne kunstiliik.

Demokraatlikes maades on tavaline praktika kritiseerida kunsti kaudu poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid nähtuseid. Lääne-Euroopas omandas veel 90ndatel kunsti poliitiline mõõde tähenduse kui paratamatu tegelikkusena võetava maailmapildi kriitika[1]. Sellele vaatamata kasutavad meie kunstnikud väga harva seda vabadust ära. Ning ka ebamugavaid küsimusi uurivaid näituseid ei kohta meil sageli – Tartu Kunstimuuseum on üks väheseid asutusi, kes järjest korraldab tormilisi vaidlusi esilekutsuvaid näituseid. Harva sünnib meil ka väljapanekuid, mis oleksid täielikult pühendatud Venemaa, selle ääretu riigi erinevatest regioonidest pärit noorte kunstnike töödele.

Miks ja kuidas langes valik Vene kunstnike kasuks?

Julia Polujanenkova: Tartu Kunstimuuseumis on välja kujunenud traditsioon igal aastal näidata Eestiga ajalooliselt või geograafiliselt seotud riigi kaasaegset kunsti. 2017. aasta näituste programmi koostades hakkasime huvi tundma Venemaa kunsti vastu. Omandasin kõrghariduse Peterburis, kus käin üsna regulaarselt. Samuti käin tihti Permis. Näituseks ettevalmistumise raames viisin läbi oma uurimistöö Moskvas, kus tutvusin mõne kunstnikuga ja kunstiteadlase Juri Jurkiniga, kellest sai selle projekti konsultant. Ma sain kohe aru, et tahaks siia tuua just noori aktuaalseid kunstnikke. 2007. aastal toimus KUMU-s näitus, mida kureeris Viktor Miziano – seal olid esindatud kaasaegse Vene kunsti tähed. Kuid minu jaoks oli oluline näidata just värskeid nimesid. Algusest peale oli ilmne, et vaja on mingit ühendavat teemat. Ebamugavate küsimuste ring, millest on nii kunstnikel kui ka ühiskonnal raske avatud diskussiooni pidada, sai selgeks üpris loomulikul viisil pärast kunstnikega suhtlemist ja näituste külastamist, samuti ka minu isiklikest kogemustest ja Juri Jurkini professionaalsetest teadmistest tulenevalt.

Kelle jaoks on need küsimused ebamugavad? Kas nad on ebamugavad ka meie riigi kontekstis või ainult Venemaal?

Julia Polujanenkova: Need küsimused on ebamugavad nii Venemaa kui ka Eesti elanike jaoks. Eestis on nende üle arutamine sageli palju mitmekülgsem kui Venemaal ja lubab rohkem kriitikat, kuid ka meie jaoks ei ole need teemad siiamaani kõige kergemad. Agressiivsus lastekodudes, vangi pandud naiste stigmatiseerimine, homofoobia, pagulased, võimu idealiseerimine ja sakraliseerimine – näitusel esindatud kunstnikud ei taha neid ja paljusid teisi küsimusi maha vaikida, nad juhivad tähelepanu erinevatele, kuid üheselt tähtsatele probleemidele. Kuna näitus toimub Eestis, tahame mitte ainult rääkida noorte autorite loomingust ja olukorrast Venemaal, vaid anda ka Tartu elanikele ja külalistele võimalus neid ümbritsev maailma ümber mõtestada, hakata omaenese otsuste ja hinnangute üle järele mõtlema.

Kas osalemine näitusel „Ebamugavad küsimused” on mugav? Kas te olete Eestis käinud ja mida te teate Eesti kunstist?

Kirill Savtšenkov (29, Moskva): Arvan, et see ei ole mugavuse küsimus, kuid esialgu ei ole see mingeid probleeme tekitanud. Eesti kunstist tean ainult oma tuttava, Katja Novitskova kaudu. Ta esindab Eestit Veneetsia biennaalil.

Anna Andržijevskaja (28, Peterburi): Näitusel oli meeldiv osaleda, sest kõik oli väga hästi korraldatud. Ma olen mitu korda Eestis käinud. Muidugi, paremini on teada rahvakunst, mustrid tunneb kohe ära. Kaasaegse kunsti kohta ei oska midagi öelda.

Rühmitus ZIP: Kahjuks ei õnnestunud meil avamisele tulla ja fotosid ei ole me veel näinud. Eestis käinud ei ole, kuid me tahame väga kohalikku konteksti uurida. (Krasnodaris tegutsevasse rühmitusse ZIP kuuluvad Eldar Ganejev (s 1977), Jevgeni Rimkevitš (s 1987), Vassili Subbotin (s 1991) ja Stepan Subbotin (s 1987) – toim.)

Katrin Nenaševa (22, sündis Krasnodaris, elab Moskvas): Näitus „Ebamugavad küsimused” on mugav korralduse seisukohalt ning äärmiselt ebamugav ja arusaamatu minu jaoks isiklikult kõnelemise seisukohalt – ma ei tunne veel, kuidas alustada kõnelust Eesti vaatajaga, kas seda on vaja üldse alustada ja kas meievahelisest dialoogist tuleb midagi välja.

Rääkige oma praktikatest. Milline teema on teie loomingus põhiline ja milliste vahenditega õnnestub ideid ellu viia? Mis neid praktikaid segab või kes/mis aitab?

Kirill Savtšenkov: Ma töötan erinevate meediumitega, sealhulgas performance’i, installatsiooni, video ja fotograafiaga. Minu praktika puudutab vastastikuste seoste küsimusi hariduse ja kultuurikonfliktide, sotsiaalse ruumi ja identiteedi konstrueerimise vahel, mind huvitab teadmiste teema marginaalsetes ühendustes ja subkultuurides.

Anna Andržijevskaja: Mina töötan kunsti tajumise ja tarbimise teemaga söödava skulptuuri, video, graafika ja installatsioonide vahendusel. Grupi Sever-7 koosseisus osalen performance’idel. Suurem osa projektidest õnnestub ellu viia, kuid on ka selliseid, mille vastu huvi pikaleveninud töö käigus ära kaob. Siin on abiks see, kui on olemas selge ettekujutus, milline peab olema tulemus, kuid seda juhtub harva.

Rühmitus ZIP: Meie kui rühmitus tegeleme erinevate praktikatega, põhiliselt pakub meile huvi keskkonna ja atmosfääri loomine inimestevahelise kommunikatsiooni jaoks. Kunsti ennast mõistame kui kulgu, kus unikaalseks osaks on töö ja vaataja vaheline suhtlus ning kaasatus loomingulisse protsessi. Kunstirühmana tulime nähtavale 2009. aastal. Me otsisime ruumi ateljee jaoks, kus oleks võimalik näituseid teha. Juhuslikult sattusime mõõteriistade tehasesse ZIP, mis vaimustas meid oma nõukogudeaegsete ruumide ja rusudega. Me otsustasime võtta endale meid ühendanud tehase nime. Me ei tahtnud Krasnodarist ära sõita, tahtsime luua seal kunstikeskkonna, kus oleks mugav olla nii meil kui ka teistel kunstnikel. 2011. aastal avasime oma ateljees ametlikult tunnustamata kaasaegse kunsti instituudi KISI (Krasnodari kaasaegse kunsti instituut – toim.), kus hakkasime korraldama teiste kunstnike näituseid ja tegema harivaid programme. 2012. aastal tegi ettevõtja Nikolai Morozov ettepaneku rajada üheskoos kesklinna kultuurikeskus Tipografia (Trükikoda), aasta hiljem ühines projektiga ettevõtja Jevgeni Rudenko. Viie tööaasta jooksul on Tipografias toimunud üle saja näituse, mis pärit erinevatest linnadest ja riikidest. Siin on olemas kunstnike residents, kaasaegse kunsti kool, kaks kinoklubi, lastele mõeldud kool. Näitused ja harivad programmid on alati tasuta. Tipografia on mittetulunduslik projekt, mis püsib eraalgatuse toel ning töötab kunstnike ja linna jaoks.

Katrin Nenaševa: Minu aktsioonid on tavaliselt pikaajalise loomuga, mille käigus ma võtan üle ühe või teise rolli, toon kuuldavale teatud informatsiooni, uurin reaktsioone ja kommunikatsiooni. Pikaajalisus on minu jaoks väga oluline tegevuskunsti põhimõte, sest just suure läbielamise raames uurin ma mitte ainult väliseid reaktsioone, vaid ka iseennast, oma keha. Minu viimased tööd kestsid kuu aega (aktsioon „Ära karda”) ja 21 päeva (aktsioon „Karistus”). Ma töötan vangla teemaga pidevalt – minu aktsioonid on pühendatud inimeste eludele vanglates, lastekodudes, internaatides. Igale tööle eelneb uurimise ja süvitsi minemise protsess – ma käin tihti kinnistes asutustes, tutvun seal inimestega, püüan teha midagi nendega koos. Aktsioonide abil tahan rääkida reaalseid lugusid ja elada neid läbi oma keha ja suhete kaudu välises maailmas olevate inimeste ehk vaatajatega, inimestega tänavatel, kauplustes, metroos, parkides. Minu aktsioonidel on alati süžee, nagu filmis või etendusel. Kõikide projektide tähtis komponent on tekstiline dokumenteerimine minu sotsiaalvõrgustikes, kus ma kirjutan alati sellest, mis minuga toimub, pannes sinna sisse päris inimeste – minu kangelaste – lugusid. Võimalik, et tekst on siin isegi tähenduslikum dokument kui foto või video.

Millised teemad on teie arvates praegu Venemaal kõige nõutavamad ja kes nõuavad? Milliseid tendentse te täheldate?

Kirill Savtšenkov: Arvan, et kõige valulikumaks ja tähtsamaks muutuvad ajalugu ja identiteet. Identiteet muutub ebakindlaks, ühtlasi ka mitmekülgseks ja vastuoluliseks. See on seotud rea ilmingute ja protsessidega kultuuris, poliitikas, majanduses, teaduses ja tehnoloogias.

Anna Andržijevskaja: Kohe tuleb pähe poliitiline aktsionism, see suund leiab hetkega kõige tulisema ja kunstniku jaoks mitte alati positiivse vastukaja. Vähem radikaalsetele žanrite järele muutuvad mood ja nõudlus igal aastal. Praegu on huvitav kultuurielu Permis ja Voronežis, ning muidugi koondub kõik kõige huvitavam Moskvasse kokku.

Rühmitus ZIP: Probleem on selles, et Venemaal on kultuur koondunud mõnesse linna – peamiselt Moskvasse. Seal toimuvad kõik suured ja arvestatavad sündmused. Kuid teisest küljest – paljudes linnades kasvab organiseerumine, tekivad sõltumatud institutsioonid. Peamine ülesanne on need institutsioonid ühendada ja seada sisse nendevaheline kontakt. Krasnodari näitel me näeme, et kaasaegne kultuur on inimestele huvitav, kõik kasutavad kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid, reisivad, saavad aru, mis toimub maailmas, ja paljud on väsinud võimu pealesurutavast konservatiivsest kunstist. Lisaks näitustele pakuvad vaatajatele huvi ka loengud ja harivad programmid, inimesed tulevad rõõmuga midagi uut teada saama. Sellepärast on meie arvates väga huvitav töötada vaatajaga ja paljud kunstnikud püüavad kaasata teda oma loomingulisse protsessi.

Katrin Nenaševa: Mina arvan, et kunstniku suhted iseendaga on juba mitu aastat üks keskseid teemasid meie artist’ide mõtetes. On väga vahva, kui kunstnik, olles sisevaatlused nende suhete osas läbi elanud, astub selle kõneluse piiridest väljapoole. Suur õnn on jälgida, kuidas monoloog teiseneb dialoogiks. Milline on vaataja galeriis – seda ma ei tea. Tänaval on ta kartlik ja julge, avatud ja kinnine samaaegselt, tumm ja häälekas.

Millega te arvestate või millega te peate arvestama, kui töötate avaliku ruumi või ametlike institutsioonidega? Millised välised piirangud mõjutavad teie loomingut?

Anna Andržijevskaja: Kui ilm on halb, siis ma jään koju (nali). Väga raske on end sisemisest tsensuurist välja lülitada.

Rühmitus ZIP: Venemaal on poliitilised seisukohavõtud avalikus ruumis praegu peaaegu võimatud – poliitiline võitlus on riigi monopoliseeritud. Meie oleme järjepideva ja kauakestva sotsiaalse töö poolt: ainult oma sõprade ja mõttekaaslaste kogukonna kaudu on võimalik võimu mõjutada. Piirangud meie loomingut ei mõjuta, kuna me püüame peaaegu alati olla autonoomsed.

Katrin Nenaševa: Esmajärjekorras see, et vaataja ei soovi tänaval dialoogi astuda. See ei ole hea ega halb, see on paratamatus ja omast küljest on see suurepärane. Siin võib väga pikalt arutleda reaktsiooni ja taju tasemete üle, seepärast lähen kohe teise punkti juurde: arvestama peab Venemaa seadustega ja politsei kohalolekuga igal ruutmeetril. Peaaegu kõik, mis Vene tegevuskunsti mõttes tänaval toimub, satub administratiivparagrahvi alla sanktsioneerimata ürituse läbiviimise kohta (kui veab) ja protokoll selle paragrahvi järgi võidakse sulle välja kirjutada tagaselja, nagu juhtus viimasel korral minuga. Isegi, kui sa ei ole viibinud selle „sündmuse” toimumiskohas! Poliitilised aktivistid, kodutud inimesed, migrandid, kunstiaktivistid – me kõik võime korraga ja ühekaupa sattuda kinnipidamisruumi või arestikambrisse ning sageli ka satumegi.

Kes Vene kunstnikest inspireerib teid või on autoriteediks? Millistele traditsioonidele toetute?

Anna Andržijevskaja: Ma olen meeletult vaimustatud Nadja Gorohhovast, kes on Krasnojarski videokunstnik; kõik mis ta teeb, on kosmiline ja omapärane. Ma olen saanud klassikalise kunstihariduse, kuid ma püüan end sellest lahti lükata ja edasi elada.

Rühmitus ZIP: Meile meeldivad grupi Kollektivnõje deistvija (Kollektiivsed aktsioonid, Moskva kontseptualismi võtmerühmitus – toim.) ja Andrei Monastõrski (Moskva kontseptualismi üks rajajatest – toim.) praktikad, meeldib suhelda oma eakaaslastest kunstnikega erinevatest linnadest, meid inspireerib see, millega tegeleb partizaning.org.

Katrin Nenaševa: Viimasel ajal loen ja mõtlen ma palju relatsiooniesteetikast, suhetest, uurin relatsioonilisi kunstipraktikaid. Ma ei ole kunagi kedagi eeskujuks võtnud, aga mulle meeldivad Monastõrski ja „Kollektivnõje deistvija”, Beuys, Chris Burden, varane Abramović, kuid kõige rohkem inimesed regioonides, kes korraldava mõnikord superaktsioone, ise sellest arugi saamata.

Kuidas on lood kaasaegse kunstiga Venemaal tervikuna ja millist vastukaja see Läänes leiab?

Anna Andržijevskaja: Kaasaegne kunst on Venemaal siiamaani üsna marginaalne, kuna riik hoiab kurssi traditsiooniliste väärtuste poole, kuid õnneks tekkib institutsioone, kes toetavad aktuaalseid kunstnikke. Need on nii riiklikud kui ka mitteriiklikud organisatsioonid: Peterburis galerii Ljuda, Permis muuseum PERMM, Vladivostokis residents Zarja.

Kirill Savtšenkov: Kaasaegne kunstipraktika on ebamäärases olukorras, kuna selle ümber on vastuoluline institutsionaalne situatsioon. Kuid teisi instituute ei ole või siis on need väga spetsiifilises olukorras. See sünnitab suure hulga erinevaid küsimusi praktika kohta ja selle teostumise kohta Venemaal. On ka omad kriisiprotsessid, mille üheks tunnusjooneks on kultuuri erastamine. Taolised protsessid on kujunenud inimtegevuse põhivaldkondade teisenemise, infovoogude, sealhulgas ka visuaalse, jõulisuse suurenemise, tehnoloogiate muutumise protsesside taustal. Need eeldused kujundavad kunstipraktikale uue diskursuse ja sellesse hakatakse lokaalses ja globaalses mõttes teistmoodi suhtuma.

Rühmitus ZIP: Järjepidevalt suuri Vene kunsti näitusi Läänes ei toimu, on mõned üksikud näited. Nii toimus hiljuti Pompidou keskuses Vene kunsti näitus[3]. On noori kunstnikke, keda Läänes aktiivselt näidatakse ja avaldatakse: Arseni Žiljajev, Taus Mahhatševa. Samuti on täiesti omanäolisi, sõltumatuid ja väga teravmeelseid kunstnikke, näiteks rühm ŽKP Nižni Tagilist või Aleksander Zakirov Krasnojarskist. Olukord on Venemaal praegu uurimise mõttes väga huvitav, sest eksisteerib suur hulk erinevaid seisukohti, vaateid ja hoiakuid globaalse ja lokaalse suhtes.

Katrin Nenaševa: Nii kunstnik kui ka vaataja on Venemaal minu arvates üsna üksildased. Ja mõnikord isegi totaalselt. Ja kõik me kardame üksteisega kunstiakti raames suhelda, kuid püüame suhteid üles ehitada. Vene kunstnike omaksvõtmisest Läänes tean mina vähe. Räägitakse, et saab teha radikaalseid poliitilisi akte ja olla populaarne.

[1] Alternatiiv või afirmatsioon: Ksenia Vassiljeva „suhete esteetikast“ ja selle kriitikast.

[2] Relatsiooniesteetika või vastastikuse mõju esteetika – inimestevahelisele vastastikusele mõjule rajatud kunstipraktika. Termin kuulub kunstiteadlasele ja kuraatorile Nicolas Bourriaud’le.

[3] Näitus „KOLLEKTSIOON! Kaasaegne kunst 1950.–2000. aastate NSVL-is ja Venemaal: ainulaadne kink muuseumile“ Pompidous on kingitus muuseumile, mille organiseeris kuraator Olga Sviblova Vladimir Potanini heategevusfondi toetusel. Enam kui 200 nõukogude ja vene teisitimõtlejate tööd jäävad nüüd Prantsusmaa muuseumi kollektsiooni.

Intervjuu ilmus esialgselt PLUGis 3. mail 2017. Vene keelest tõlkinud Terje Kõrkjas.

Evi Pärn on multimeedia kunstnik, kes on EKAs õppinud graafilist disaini (BA) ja uusmeediat (MA). Pärn on huvitatud kunsti loomisest, mis on seotud kommunikatsiooni ja suhetega, ent mitte ainult inimeste vahel, vaid ka ühiskonna ja keskkonna vaheliste suhetega. Samuti on tema jaoks meediakunstnikuna võtmeküsimus meedia võim, kommunikatsioon ja vastutus valikute taga. Teda huvitavad keeleküsimused ja mitmekultuuriline suhtlus.