Indie-kollektiivi OUU kolmas album suunab oma kujunduse ning kirjeldusega üsna jõuliselt „suviselt muretu ja päikeselise riviera elustiili lainele”.

★★★★☆

Sama temaatika on ilmutanud end ka varasemates arvustustes ning ei saa minagi mööda mere paralleelidest, kuid Côte d’Azuri peene kuurortranniku või pompoosse jahipeo asemel kõlab „Saint Frotée” minu kõrva kui fantaasiarikas päev sulnil kodurannal. Kajavad ja virvendavad süntesaatorikiired, Vainola hõõguv vokaal ning pehme rütmika maalivad uneleva helipildi, mille taustaks on sillerdav meri ja sahisevad kõrkjad, mis liivaluidete sooje taskuid ääristavad. Album avab end aeglaselt; parimas mõttes laisalt, julgustades enda kuulamiseks jalgu taevaseinale viskama ja iisisti võtma.

„Saint Frotée” ei nõua, vaid palub tähelepanu tagasihoidlikult ning soovitab vaikselt kõigi detailide ja üllatuste tabamiseks endasse süveneda. Lood lubavad endale pikki instrumentaalseid outro’sid ning album toimib hästi ka atmosfääri loova taustamuusikana, mis võib kärsituma kuulaja eemale tõrjuda, kuid OUUle oma aja andmine tasub end ära. Psühhedeelse indie-roki mustrisse on kootud elavaid ja kaasahaaravaid meloodiaid, ent sisse voolab ka ootamatuid hoovusi alates ambient house’ist rajal „The End” kuni futuristliku doo-wop’ini loos „Lover’s Delight”. Funk tuksub lugudes „Fool’s Hope”, „Good Stuff” ja „Arabella”. Viimane mõjub oma huilgava sündisireeniga justkui psühhedeelne tantsuõhtu mereröövli tütrega. Kuigi sarnased helimaastikud on juba ammu avastatud, lisab OUU valemisse piisavalt oma nüansse ning „Saint Frotée” triivib põnevatel vetel.