Ebatavalisel ja võrgutaval moel põimuvad „Lenini valsi” lehekülgedel vägivald ja poeesia, robustne tänavakeel ning mustlasromansside lääge romantika.

Paša Matšinov „Lenini valss”
Kujundanud K. Mandmanin ja J. Nosik
Lepp ja Nagel, 2022
126 lk

Paavo Matsini uus teos „Lenini valss” on värvikirev, eklektiline ja stereotüüpidest kubisev nagu suveniirilett Balti jaama turul. Mida kõike siit ei leia: samovare ja rääkivaid kasse, präänikuid ja kinžalle, haruldasi trükiseid ja rebadel dressipükse, Soome pusse ja kassikullast barokki. Kõik see kitš võtab esialgu silme eest kirjuks ja ajab südame pööritama. Kaval kaupmees on aga pahauskmatu mööduja magusa jutuga juba enda võrku püüdnud. Letid ägisevad koorma all, kuid jäävad tänu postmodernistlikele surveventiilidele siiski püsti. Ja nii nagu on võimatu tühjade kätega turuväravast väljuda, on „Lenini valssigi” keeruline käest panna.

Ajaloo raske pendel on taas üle Eestimaa pühkinud ning liitnud need palju kannatanud alad Soome ehk Sutsega, kes Venemaa (Kemenume) üle sõjalise võidu saavutas. Selles soome-slaavi kultuuriruumis tegutseb äsja vangist vabanenud taskuvaras Konstantin Opiatovitš, kes alustab ühes vana sõbra Gukši (nüüd Kuksiminen) ja Lenini vahakujuga teekonda Tamperest Viljandisse, kuid leiab end saatuse tahtel hoopiski Tartust. Ülikoolilinn on Matsini kirjanduslikus düstoopias jagatud vaenutsevate kassijõukude vahel, kes ei taha midagi kuulda Surmaingel Lenini naasmisest.

Psühhogeograafiline labürint

Emajõe Ateena pakub oma mitmekesise linnapildi ja väärika ajalooga tänuväärset ainest kõikvõimalikeks mõttemängudeks. Ühelt poolt on kõik justkui tuttavlik – ärid, pargid, monumendid ja akadeemilised rajatised asuvad seal, kus ikka. Muutunud on ainult nimed ja funktsioonid. Tartu nüüdisaegse linnaruumiga vähegi kursis olev lugeja leiab siit palju äratundmishetki. Mitmed tuttavad toponüümid on muutunud halvaendelisteks: alkoholipood Põlev Fööniks, raamatupood Düstoopia, Sõjamäe (end Riia mägi) jne. Zooloogiamuuseumi vastas laiuvad nüüd Patriarhide tiigid ning ülikooli raamatukogu esine purskkaev on muutunud kosutavaks auruvanniks. Matsini linnaruum on tunnetuslik, psühhogeograafiline labürint, kus fantastilisimad ja jaburaimadki mõttelennud on kummalisel kombel siiski kantud genius loci’st ning mingil sügaval olemuslikul tasandil usutavad.

Mida kõike siit ei leia: samovare ja rääkivaid kasse, präänikuid ja kinžalle, haruldasi trükiseid ja rebadel dressipükse, Soome pusse ja kassikullast barokki.

Muu hulgas avaldub see ka linnatranspordi ümberkorraldamises. Matsini unenägude vankriks on helisev ja kõlisev tramm. Kui tänapäeval on tramm pigem ebamäärast nostalgiat äratav sõiduvahend, siis Matsini tunnetus on lähemal sajanditaguste autorite omale, kes seostasid seda tehnoloogilist imet teatava fatalismi ja hukatuslikkusega. „Kirjanikud, unistajad ja raamatute tegelased las muidugi sõidavad ilmsi ja unes igasugu olematute trammidega, aga kassidele […] oleks ilmselt selline taluni ulatuv rongi- või trammiliin vist ikkagi liiga ohtlik ning bulgakovlikult-saatanlikult meelitav!” mõtiskleb Matsin Loomingu veergudel. Kirjanduslikus tegelikkuses saavad rööpad siiski maha pandud nii Viljandisse („Gogoli diskos”) kui ka Tartusse („Lenini valsis”). Just tramm saab Matsini teostes pahatihti kõikvõimalike dramaatiliste sündmuste, kelmuste ning ootamatute kohtumiste tegevuspaigaks. Bulgakovi saatanlikkusest veelgi teravamalt tuleb „Lenini valssi” lugedes meelde aga Nikolai Gumiljovi luuletus „Kadunud tramm” (1919), mille hõljuvad ja sädemeid pilduvad vagunid liiguvad sujuvalt ajas ja ruumis, ületades oma teekonnal Neeva, Niiluse ja Seine’i, ning mille akende taga vilksatavad nii elavad surnud kui ka minakõneleja maharaiutud pea.

Tartu nüüdisaegse linnaruumiga kursis olev lugeja leiab siit palju äratundmishetki, kuigi mitmed tuttavad toponüümid on muutunud halvaendelisteks: alkoholipood Põlev Fööniks, raamatupood Düstoopia jne.

Intertekstuaalne pillerkaar

Ehkki kujunduse ja nime poolest justkui järg Matsini eelmisele menukile „Gogoli diskole”, on „Lenini valsi” puhul tegu veel kraad kangema kraamiga. Autor liigub eri stiiliregistrite, ajastute ja kultuuriruumide vahel niisama mängleva kergusega kui nõid Anna Tartu öötaevas. Mahlakas keelekasutus ja uudissõnadest kubisev leksika teevad teosest kindlasti maiuspala igale keeletundlikumale lugejale. Raamatus peituva intertekstuaalsuse lõplikuks lahtimuukimiseks jäävad kardetavasti lühikeseks ka vilunuima platnoi-stiljaaga nobedad näpud. Pole hullu! Selle asemel et näpuga ridade vahel järge ajada ning mäluhämarusest kirjanduslikke teeviitasid otsida, tasubki lugejal pigem keele kallastest lahti lasta ning teose tiheda sündmustiku ja voolava kõnega lihtsalt kaasa kanduda.

Raamatus peituva intertekstuaalsuse lõplikuks lahtimuukimiseks jäävad kardetavasti lühikeseks ka vilunuima platnoi-stiljaaga nobedad näpud.

Arvustajad on Paavo Matsini eeskujusid otsinud ikka idapiiri tagant. Teosest õhkuva satiiri, groteski ja saatanliku müstika taustal turgatavad esimeste nimedena pähe Bulgakov, Gogol ning Ilf ja Petrov. Vormiliselt on Matsin aga sootuks lähemal teisele suurele postmodernistile Vladimir Sorokinile, kes põimib oma teostes samuti osavalt slaavi pärimust, nõukogude pärandit ning uljaid futuvisioone, ilmutades selles alkeemilises segus nüüdisaegse Venemaa kultuurilis-poliitilise kõverpildi. Sorokiniga võrreldes on Matsin siiski südamlikum tegelane, kelle fantaasiad on lähemal lillelapselikule psühhedeeliale ning vägivallastseenideski säilib teatav huumori ja mängulisuse element. Samuti huvitab Matsinit Sorokinist vähem teose suhe tekstivälise tegelikkusega. Päevapoliitika kommenteerimise asemel on „Lenini valsis” esikohal võimalikult hullumeelse omailma loomine.

Müstiline ja naeruväärne Lenin

Raamatu nimitegelane Lenin on siin ühtaegu nii saatanlik Surmajumal kui ka abitu puuslik – Tampere muuseumist pihta pandud, persest väljaturritava raudpoldi abiga hõlpsasti juhitav ning korduvalt naeruvääristatud. Tema kõneviis on kombinatsioon matslikust otsekohesusest ja kommunistlikust retoorikast. Kehalised vajadusedki pole Juhti täielikult hüljanud: „„Kuule, maltšik-balvantšik,” kiunus vahakuju nüüd erakordselt kõva ja vastuvaidlemist mittesalliva häälega. […] „Anna kohe mulle ka seda vorsti, mida sa oma töörahvalt röövitud veriste rublade eest siin soome seltsimeeste juures sööd!”” (lk 31) Matsini Lenin on ühtaegu argine ja üleloomulik, hirmuäratav ja groteskne.

Päevapoliitika kommenteerimise asemel on „Lenini valsis” esikohal võimalikult hullumeelse omailma loomine.

Lenini sellise kujutisega on Matsin tabanud naelapea pihta. Vastuolud näiksegi olevat Tööliste Juhi surmajärgne pärisosa. Esialgsest austavast hauapüramiidist on saanud ammu turistide atraktsioon, mis mitte ei kaitse sisemist pühadust, vaid eksponeerib seda. Oma praeguses kontekstis meenutab Lenini surnukeha pigem readymade-objekti kaasaegse kunsti muuseumis kui jumalikustatud vaaraod[1]. Küsitav on seegi, kui suur osa töörahva juhi kehast on üldse säilinud. Pigem on tegu teadlaste konstrueeritud golemiga, millele on näpuotsaga pühaku säilmeid hulka segatud[2]. Selline objekt on aldis müstifikatsioonidele, aga sobib sama hästi ka anekdootide, rahvapärimuse või kunstiprojektide alusmaterjaliks.

Matsini Lenin on ühtaegu argine ja üleloomulik, hirmuäratav ja groteskne.

Lenini tegelaskuju kahetisus annab tooni Matsini keelekasutuses ja kujundiloomes tervikuna. Kuna teose keskne tegelane Konstantin Opiatovitš on platnoikultuuri esindaja, pole imestada, et oma ebatavalisel ja võrgutaval moel põimuvad „Lenini valsi” lehekülgedel vägivald ja poeesia, robustne tänavakeel ning mustlasromansside lääge romantika: „Opiatovitš vaatas avatud trammiust, millesse nagu kinopimedusse oli kadunud ühe hetkega kogu tema lootus. Sirelioksad lõid teeäärsetest põõsastest vagunisse oma kondised käed ja haarasid ta ajust nagu röövel kirvest kinni.” (lk 70–71) Groteskile omaselt on Matsini kujundiloome ka väga meeleline. Võrdpildid, mida ta tegelaste meeleseisundite, välimuse ja tegevuste kirjeldamiseks kasutab, on ühtaegu ebatavalised ja aistingutest laetud, vallandades ajus sensoorse assotsiatsioonide ahela.

Millegipärast mõjub kirjanduslik absurd seda veenvamalt, mida absurdsemaks muutub tekstiväline tegelikkus. Nii ongi hea mõnel hämaral õhtul tuled madalaks keerata, istuda laualambi rohelise abažuuri alla ja võtta kätte „Lenini valss”, mille lehekülgede hullus kannab trammirööbaste kolinal viivukski eemale uudistes lahtirulluvast Putini polkast.

[1] Groys, B. 2004. Lenin ja Lincoln – moodsa surma kujundid. – Vikerkaar, nr 9.
[2] Vt selle kohta lähemalt: Yurchak, A. 2015. Bodies of Lenin: The hidden science of communist sovereignty. – Representations, nr 129 (1), lk 116–157.

Ave Taavet kirjutab betoonist, õhksoojuspumpadest, graniitkillustikust ja muust, mis inimhinge helisema paneb. Praegu valmistab ette pildi- ja juturaamatut „Karikaturisti eine”.