Müürileht

Mulle sobis Kultuuritolmu selleaastane otsus/paratamatu vajadus pidustused Telliskivisse tõsta eriti hästi – mäletate, kui külm eelmisel aastal oli!? Eriti Tartust tulnuile! Selles väiksuses oli oma võlu, kõik oli hoomatavam, lähemal, kuidagi nunnu.

„Vaga vesi” jutustab kahest täiesti erinevast perekonnast Jaapani väikesaarel, teineteisega seotuse tundmisest ilma füüsilise lähedaloluta.

Martin Ojat teatakse Tartus päris hästi, Müürilehes muidugi ammugi. Nüüd on Martinil üle aastate põhjust uue raamatu – ilusa kollasekaanelise novellikogu „Sõnumeid sisikonnast” – pärast rõõmustamiseks. Müürileht käis tal sestap diktofoniga külas, jõime rummikoolat ja piparmünditeed ning rääkisime kirjandusest, Martini viimaste aastate tegemistest, muusikast, filmist, kokakunstist ja paljust muust...

Ja midagi sellist see uusolme minu jaoks võikski olla: esiteks niisiis just see eluhookirjandus, teiseks miski, mis tõukub otseselt igapäevaelust, aga teistsugusel pinnal või tasandil kui see kunagine olmekirjandus – ilukirjandus ja päriselu, olmeseikade kirjeldused, vahelduvad ja põimuvad siin mänguliselt, aga põhjalikult.

Ma mõistan, et teema, millest ma kirjutada võtsin, on raske selles mõttes, et laialivalguvuse ja liigse subjektiivsuse oht on siin natuke liiga suur. Küllap see on põhjus, miks ka lääne meedias Y-generatsioonist ja kirjandusest niimoodi koos suurt ei räägita.