Müürileht

Berliin on linn, kuhu eestlased ikka ja jälle minna tahaksid. Või ütleme siis nii, et igale eestlasele oma Berliin! Muu hulgas tehakse seal teatrit nii mis mühiseb ja vastavaid hooneid on väga palju. Kui tahaks just sel suvel Berliini minna ja vaadata, kuidas see teatritegemine seal käib, siis siin on meilt väike teejuht.

Ühel aprillikuu hommikul toimus Müürilehe kutsel ümarlaud, et kaardistada väike- ja projektiteatrite olulisemad probleemid ja nende võimalikud lahendused. Raha juurdetrükkimine võimalusena arvesse ei läinud.

17. mail esietendub Rahvusraamatukogu Tornisaalis Henri Hüti ruumimängudega tegelev lavastus „POP, mida sooviksin jagada”, kus laval Tanel Saar. Müürilehe teatritoimetaja Keiu Virro uuris lavastajalt, kuidas prooviperiood sujus ning mida on vaatajal oodata.

Neli aastat kooli Soomes, kolm aastat teatritööd Eestis. Kuidas läheb kuuel NUKU noorel näitlejal?

Lavastusest ja Juhan Viidingust räägib Müürilehele Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teatriosakonna juhataja Kirsten Simmo.

7. märtsil esietendub Tartu Uues Teatris Ingomar Vihmari lavastatud „Zebra”, kus astub publiku ette ka lavastaja ise, ja kui uskuda Uue Teatri kodulehte, siis kostüümis. Keiu Virro sai kokku Ingomar Vihmari ning näidendi autori Martin Algusega, et välja peilida, miks siis ikkagi zebra z-ga, kuidas lugeda näidendit ning kas saab lavastada nii, et näitlejad ära ei väsi.

Sakslane Christian Römer teab, mis on masohhism. Või vähemasti aimab piisavalt, et tuua VAT Teatris lavale „Masohhisti pihtimus”. Masohhistiks on Raivo E. Tamm. Kutsusin enesega lavastuse läbimängule kaasa Sandra Jõgeva, kunstniku, kes on muuhulgas töötanud dominatrix’ina ja oma kogemusi ka erinevates kunstiprojektides kasutanud. Minu ja Sandraga liitub lavastaja ning arutame, mis värk on.

Kas kolm lavastajat ühe lavastuse kallal keedavad head suppi? Aga kui nad on veel ka erinevast rahvusest? Kas see tähendab teineteise täiendamist või näritakse üksteisel juba prooviprotsessi käigus hing seest?

Premiere on Sõltumatu Tantsu Ühenduse sari, mille raames teevad igal aastal debüüdi üks kuni mitu koreograafi. 2014. aata debütandid on Mari-Liis Eskusson ja Üüve-Lydia Toompere.

Tõnu Õnnepalu leidis kirjad, mis ühendavad üht perekonda: vendi Jakobit ja Willemit ning nende mammat. Räägime Tõnuga juttu Draamateatri kammersaalis.

NUKU teater on kriisile järgnenud muudatustega kohanenud. Teatri juht Joonas Tartu väärtustab oma töös inimlikku suhtumist, vastastikust usaldust ja oskust olukordadega ratsionaalselt toime tulla.

„Enne kui minna, ma ütlen” on lavastus Fine5’i üheksale tantsijale ja paigale, millega nad tihedalt seotud olid. Müürileht palus tantsijatel kirja panna mõned lood, mis neile selle paigaga – Laia tänava stuudioga – seostuvad.