Müürileht

Suletud ühiskondadele omane hirmukultuur on pärast 11. septembri terrorirünnakuid järjest rohkem läänemaailma liidrite otsuseid mõjutanud. Korduste ja paljundamiste kaudu liigub hirm ühelt elualalt teisele, suurendades nõudlust julgeoleku järele, kuni peaaegu kõiki poliitikavaldkondi vaadeldakse läbi julgeolekuprisma.

Vastuseis süstlavahetuspunktile, esikoht narkosurmade edetabelis, gentrifikatsioon, meeste ülikõrge riskikäitumine – need on kõigest mõned sümptomid, mis iseloomustavad neoliberaalse siirdeühiskonna patoloogiaid. Kui kaua me saame veel nendele läbi sõrmede vaadata?

2400 aastat tagasi väitis filosoof Sokrates: „Ma ei ole ateenlane või kreeklane, vaid maailmakodanik (kosmopolitês).” Praegu elab ligikaudu 20% eestlastest väljaspool Eestit ning paljudest on saanud kosmopoliidid, kes ei nõustu inimeste traditsioonilise geopoliitilise jagamisega nende rahvusliku kodakondsuse järgi. Ometi väärtustab rõhuv enamik jätkuvalt Eestit.

Kuigi tehnoloogiauudiseid lugedes jääb mulje, et aastakümneid kestnud lakkamatu progress ei näita taandumise märke, on maailma tiivustanud progressivaim märkamatult vaibumas. Heaolu on asendamas riskid, mis õõnestavad muu hulgas poliitilist legitiimsust ja teaduslikku ratsionaalsust, kuid peidavad endas ka uusi võimalusi.

90ndad tõid endaga vabaduse – see oli aeg, mil kõik sai uue hingamise ja asju hakati tegema ühtäkki teistmoodi kui varem. Meeletute 90ndate tagaigatsemine peegeldab vajadust muutuste järele ka praeguses Eestis.

Eestlased võivad küll olla laias ilmas tuntud oma infotehnoloogiliste saavutuste poolest, kuid digiajastu inimesed igatsevad üha enam hoopis puhta ja metsiku looduse järele – miski, mis on Eestis veel säilinud. Kohalikud inimesed ei tohiks unustada selle ainulaadsuse hindamist ja kaitsmist.

Disclaimer: järgnevat artiklit ei tuleks võtta poliitilise arvamusloona. Pigem on see humanitaariuid ja -hämming, pseudofiloloogilis-semiootiline küsimus ilma olulisemate järeldusteta.

Müürilehe toimetusse laekus suve viimastel päevadel veiniplekkidega ümbrik. Peale oli kirjutatud „Suurimatelt kultuurisõpradelt” ja postmargil ilutses vahutav õlu.

Kas käsitööõllede valmistamine on pelgalt lühiajaline moeröögatus, nagu oli omal ajal suhkruvati ja kivipesu-teksade valmistamine, või liigub pendel taas sinnapoole, kus tegijatel on tahtmine jääda sõltumatuks? Karmo Tüür teeb ülevaate kohaliku käsitööõllekultuuri olemusest.

Hinge- ja vaimuhaigustest rääkisid Ööülikoolis psühhoanalüütik Endel Talvik, kultuuriajaloolane Aro Velmet ja Tallinna Linnateatri dramaturg-lavastaja Paavo Piik. Loeng põhineb Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi lavastusel „Harakale haigus...”, kus noored inimesed said võimaluse rääkida iseenda lugusid.

Iga uus teadmine toob endaga kaasa aina laieneva silmapiiri sellest, mida me veel ei tea, ning teadmatusest sünnivad üha suuremad riskid – võimalikud mustad stsenaariumid, mille ärahoidmiseks tuleb teha ettenägelikke samme.

Statistilisest vaatevinklist vaadatuna võiks kaheksakümnendate teise poole beebibuumi ajal või hiljem sündinud ja tänaseks täiskasvanuikka sirgunud noorte suurem valimisaktiivsus tuua endaga kaasa nii mõnegi märgatava muutuse Eesti ühiskonnas.