Müürileht

„Elu läheb edasi, rikkad saavad rikkamaks ja vaesed saavad oma sõrme edasi imeda," diagnoosib helikunstnik ja lavastaja Artjom Astrov segasele aastale tagasi vaadates.

Moedisainer Kreeta Aidla on mõelnud, et moetudengi vaatenurgast tundub küll vahepeal, et kellele neid moedisainereid siin praeguses maailmas enam juurde vaja on.

Kriitik ja kuraator Airi Triisberg leiab, et kui vabakutselistele loovisikutele makstakse õiglast palka – mitte stipendiumeid või litsentsitasusid –, siis lahenevad väga suures ulatuses ka sotsiaalkaitse probleemid.

„Praegu on üldsegi selline tunne peale tulnud, et mulle meeldiks olla vokalist mingis eriti tihkes ja agressiivses hardcore bändis, aga praktiliselt võimatu on leida inimesi, kellega koos midagi niisugust teha," mõtiskleb fotograaf ja muusik Alan Proosa.

„Töö mõiste kultuuriväljal tuleb defineerida holistiliselt, ja vastavalt sellele loometööd puudutav seadusandlus korrastada nii, et see oleks kooskõlas muu kaasneva seadusandlusega, mis tagab kodanikule inimväärse elu," leiab vabakutseline loovisik Kaisa Eiche.

„Minu kogemus on selline, et tulevik on alati osutunud palju huvitavamaks, kui ma olen osanud ette kujutada. Sellepärast püüan oma tulevikku lihtsalt usaldada,” ütleb kunstnik Kai Kaljo.

„Mida raskemad on mingid perioodid, seda lihtsam on realistlikumalt mõelda ja selle järgi endale eesmärke seada," arvab HALLi resident-DJ ja korraldustiimi liige Micaela Saraceno.

„Aasta aega kriisi ei ole enam kriis, vaid kestlikult kurnav seisund kõigile,” ütleb Kultuuriministeeriumis töötav Katre Väli.

Koreograaf, DJ ja promootor Rene Köster arvab, et koroona-aasta on pannud teda iseennast kriitiliselt analüüsima ja oma deemonitele otsa vaatama.

Tartu Kunstimaja kuraatori Peeter Talvistu sõnul on kultuur läbilõige ühiskonnast: ka siin on üksikemad ja vaesuse piiril toimetulevad perekonnad ja täielikult läbi süsteemi masinavärgi kukkunud nähtamatud isikud.

Muusik ja kunstnik Gretchen Lawrence tunneb, et praegusel ajal on väga imelik olla 23-aastane inimene ja idee sellest, et teda ootab ees karjäär ja edu on kadunud. Mis on hea, sest ta ei tunne ühiskonna poolt mitte mingit survet.

Dramaturg Laur Kaunissaare on mõelnud, et ehk tasuks Eesti puhul läbi arvutada ja kaaluda võimalus, et siin toimiks sama vabakutseliste loovisikute süsteem nagu Prantsusmaal, mille põhimõte on, et kultuur on ühiskondlik erand.