Kunagine ajakirjanik ja poliitikaanalüütik ning praegune viljakas vene kirjanik Deniss Dragunski esineb tänavusel Prima Vista kirjandusfestivalil päris mitmel korral. Näiteks sai kuulata tema avalikku loengut „Kirjanduse ajalugu kui fantaasia” TÜ peahoones 10. mail ning 12. mail kell 16 toimub Tartu Linnaraamatukogu saalis tema autoriõhtu.

William Ely Hill, 1915, „Minu naine ja ämm" (Wikimedia Commons)

Jah, see oli tema, mees tundis naise kohe ära ja kõik tuli meelde. Või veel.
Naine oli teda hirmsasti solvanud. Teda ei olnud veel keegi niiviisi solvanud. Naine oli öelnud:
„Mul läks meelest ära, anna andeks.”
Ka enne seda oli naine teda igat moodi solvanud. Mees oli talle helistanud ja jalutama kutsunud, aga naine muudkui ütles, et ta helistaks hiljem uuesti. Neli tundi, viis, kuus tundi hiljem.
„Helista üks tunni aja pärast, eks?”
„Aga mis tunni pärast saab?”
„Ma ootan kõnet. Kui mulle enne seitset ei helistata, siis lähme.”
Ole lahke! Aga ta kannatas ära. Naine meeldis talle väga, ja ega elu ei olegi meelakkumine. Peab kannatama ja üritama.
Ükskord oli ta oodanud terve laupäevase päeva. Aga naine oli öelnud:
„Mul läks meelest ära, anna andeks.”
Seda ta ei suutnud andestada. Sellest oli palju aastaid möödas, ja mees andis kõigile kõik kergesti andeks, alates väikesest hilinemisest ja lõpetades suure reetmisega, kuid ei andnud kunagi andeks, kui unustati. Kohutav sõna. Ei saanud, üritasin, kiirustasin, jäin ummikusse kinni, lemmikkoerakesel litsuti käpp laiaks, mis iganes! Ma naeratan ja patsutan õlale – ikka juhtub, pole viga, ära võta südamesse. Aga kui sa oled mu ära unustanud, siis unusta mind igaveseks.
Nii ta oligi naisele tol viimasel korral öelnud.
Naine teda ära ei tundnud. Vist oligi tõesti unustanud.
Naine oli tulnud metroovagunisse oma mehega kahekesi, nad istusid vabale kohale, pugesid nurka ja surusid end teineteise vastu. Naine oli väga halvasti riides, vana, hoolitsemata ja põdur. Hõredad söövitatud juuksed tikkusid rätiku alt kortsulisele laubale. Ka mees oli vana ja põdur, koledasti riides. Parem silm oli pooleldi kinni ja närv tõmbles. Naine võttis kindad käest, tal olid lühikesed räsitud küüned. Tegi lahti ratastega koti, tõmbas välja veepudeli. Võttis taskust tabletituubi. Raputas sealt ühe peo peale, ulatas mehele, otse suu juurde. Mees limpsis tableti ära, naine andis talle peale rüübata. Vesi nõrgus lõuale, naine pühkis selle kindaga ära.
Järgmise peatuseni jäi umbes kaks minutit.
Vastamisi istuda oli talumatu.
Ta tõusis, pööras näo ukse poole, kuid nägi ikkagi, kuidas nad seal vaikselt istuvad ja kahekesi oma kärukoti sanga külge klammerduvad.
„Ahaa,” mõtles ta. „Tähendab, see siis ongi minu õnnelik võistleja? Ei, küllap too jättis su maha. Ja see on sul mingi viies või seitsmes. Ai-ai-ai-ai. Noh, oled nüüd õnnelik? Rõõmus? Rahul? No aga kuidas ma ise?” vaatas ta oma peegelpilti vaguniuksel. „Viisakam näen välja küll. Aga mitte palju. Noh, mantel on moodne. Noh, portfell on peaaegu uus. No ja kõik. Ei ole just kaugele roomanud, kui aus olla…”
Kahjurõõmu ei olnud. Oleks tahtnud selgitada, ära leppida. Võib-olla vabandada.
„Kas te väljute?” küsis naine selja taga.
„Ei, ei, palun,” astus ta kõrvale ja vaatas naisele otse näkku. Sünnimärk ülahuulel. Kitsas ninajuur. Rohelised silmad.
See ei olnud tema.

Tõlkinud Toomas Kall