Huumori kaudu on lihtne luua populistlikke „meie-nemad” vastandusi, kuid hästi tehtud nali aitab tõsta esile ka olemasolevate ühiskondlike suhete sattumuslikkust. Just seepärast on huumor demokraatia mõistes nurjatu probleem.

Peeter Selg. Foto: erakogu

„Demokraatia ja tõde elavad erinevates maailmades – tõe kodu on inimestest sõltumatu tegelikkus, samas kui demokraatia sünnib vabade inimeste valikute summana nende omavahelise kokkuleppe alusel.” Kui need sõnad oleks öelnud mõni Antiik-Kreeka filosoof, kõlaksid need väga tänapäevaselt, kui välja arvata arusaam tõest. Selle kohta, et avatsitaadis toodud tõekäsitlus võiks kuuluda sama hästi Platonile, kes tegutses ca 2300 aastat tagasi, võib lugeda ka eesti keeles Marju Lepajõe tõlkes[1]. Kui neid sõnu ütleb aga Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo ligi kaks ja pool aastatuhandet hiljem, siis tuleks teha vähemalt mõned täpsustused. Jah, ütlebki Aaviksoo – see ei ole aprillinali.

Mis tõesse puutub, siis uusajal on tõe käsitlemine säilinud inimesest sõltumatu olemise viisina veel religiooni ja müstika valdkonnas. Isegi kõige triviaalsem uusaegne tõekontseptsioon – nn korrespondentsiteooria – eeldab, et tõe kodu on ikkagi inimeste uskumustes, olgu need rohkemal või vähemal määral tegelikkusele vastavad. Kuid rääkigem tõe asemel millestki märksa rohkem meedias leierdatust – demokraatiast, sellest teisest maailmast, mida Aaviksoo tõele vastandab.

Võrdsus pole kvantifitseeritav

Aaviksoo jätkab oma versiooni kahe maailma õpetusest kohe järgmises lauses: „Tõde ei hääletata, ent kui demokraatlikul moel on hääled koos, siis näeme, et kaks korda kaks on just nii palju kui vaja.” Just selle teise maailma käsitlus tema õpetuses on tõeline pähkel, mida ei saa kõrvale heita nagu mõnd tolmunud relikti. Arusaam, et demokraatiavärk on see va hääletamise värk, on nii sügavalt Lääne ühiskonna teadvusesse juurdunud, et see ühendab kõiki ühiskonnakihte netitrollidest poliitikuteni, intellektuaalidest akadeemikuteni. Ja kui küsida neilt kõigilt, et miks siis just hääletada on vaja, et asi demokraatlik oleks, on vastus laias laastus järgmine: „Selleks et selgitada välja enamuse tahe.”

„Kui riigikogu on surunud läbi seaduse, mida ei toeta Eesti ühiskonna enamus – kuni 2/3 rahvast –, siis on ka ootuspärane, et inimestel tekivad rasked tunded ja nad nõuavad, et austataks demokraatia põhimõtteid.” Nõnda kõneles Varro Vooglaid „Aktuaalsele kaamerale” 9. oktoobril 2014 pärast kooseluseaduse eelnõu vastuvõtmist. Selle sedastuse valguses tasuks küsida paar kas-küsimust. Kas kahe inimese vahel saab olla enamuse ja vähemuse suhe? Aga kas kahe inimese vahel saab olla demokraatlik suhe? Vastus neile küsimustele peaks olema eitav, aga ometi jääb miski kripeldama. Kas see miski ei tule palju selgemalt välja, kui küsida siia juurde kolmas küsimus: kas kahe inimese vahel saab olla autoritaarne suhe? Meile tundub tunduvalt loomulikum vastata sellele küsimusele jaatavalt. Meil on kõigil hingamas kuklasse mingi mälestus või kujutlus autoritaarsest pereisast, kooliõpetajast või korrakaitsjast. Saame kuidagi intuitiivselt aru, et „autoritaarsus” on suhte kvaliteet, mis pole tuletatav kvantiteedist ehk suhtes olevate inimeste arvust. Me saame aru, et arv ei puutu asjasse – kaks inimest võivad olla omavahel autoritaarses suhtes, aga võib ju ka nii olla, et üks inimene on autoritaarses suhtes kahe inimesega, kes omavahel ei ole autoritaarses suhtes. Miks on meil siis nii raske teha sellist mõttelist tehet demokraatlikkusega?

Demokraatliku võrdsuse sisu pole olnud kunagi kvantitatiivne võrdsus, vaid moraalne hoiak, mis näeb ühiskondlikke ebavõrdsusi sattumuslike, mitte loomulikena.

See kõlab jaburalt, aga asi on võrdsuses. See on üks neist kolmest demokraatiaga seonduvast väärtusest (lisaks vabadusele ja solidaarsusele, mida teinekord ka poeetilisemalt „vendluseks” kutsutakse), mida kõige rohkem demokraatiaga samastatakse. Samas on see väärtus, mida meil on neist kolmest kõige raskem mõista kui kvaliteeti. Kvantitatiivne või matemaatiline analoogia on kerge tekkima. Me näeme võrdsust spontaanselt praktiliselt ainult kvantitatiivsetes terminites: võrdne kohtlemine tähendab kõigile samade tingimuste esitamist; võrdne hääleõigus tähendab põhimõtet „üks inimene = üks hääl”; võrdne sõnaõigus tähendab, et kõigile on antud sama palju aega (leheruumi, eetriaega jne) enda väljendamiseks jne. Sellistest kvantitatiivsetest analoogiatest meie arusaam võrdsusest baseerubki, mistõttu „hääletamise” ja „enamuse tahte” ümber keerlev demokraatia stereotüüp on kerge tekkima. Kuidas teisiti siis võrdsust ikka realiseerida, kui hääletades nõnda, et igaühe hääl läheb ühe häälena arvesse? Aga mis oleks, kui ma ütleksin, et võrdsust ja demokraatiat sellisena mõistes ajame need kontseptsioonid segi mõõtmisviisidega?

Võrdsus kui eluviisi kvaliteet

Öelda, et hääletamine enamuse tahte kindlakstegemise nimel on demokraatiale olemuslik, on nagu öelda, et matkadistantsile on olemuslik olla mõõdetud meetrites ja kilomeetrites. Mõelgem, milline pilt avaneb matkast siis, kui me ei kirjelda distantsi enam meetrites ega kilomeetrites, vaid kogemustes, elamustes, kujutelmades, mõtetes või tunnetes, mille me distantsi läbides saime. Hääletamine enamuse tahte kindlakstegemiseks on ainult üks viis demokraatiat realiseerida. Õigupoolest on see kõige triviaalsem viis – nagu öelda matka lõpus, et läbisime 10 kilomeetrit. Kui me mõistame demokraatiat kui protsessi ja selle kesksete väärtustena mitte ainult vabadust ja solidaarsust, vaid ka võrdsust kui teatud eluviisi kvaliteeti, mis on pidevas arenemises ja vajab ka pidevat ülesehitamist ning kindlustamist, avaneb meil demokraatiast hoopis teistsugune pilt. Ühtäkki muutub mõttekaks küsida ka 21. sajandile kohane küsimus: mis on demokraatial pistmist erinevuste aktsepteerimisega?

Enamuse tahte ja valimiskasti ümber keerlev demokraatiakäsitlus jääb siin paratamatult jänni ning peab võtma tagataskust välja mingi vihje inimõigustele: meil kõigil on õigus olla erinev, kuni me ei kahjusta sellega teisi. On aga selge, et õigus on tühi deklaratsioon, kui sellele ei vasta ühiskondlik praktika. Kes ei usu, võib proovida kusagil „traditsioonilise perekonna” kaitsjate foorumis rääkida, et samast soost partneritel on samasugune õigus pere õiguslikule määratlemisele kui erisoolistel partneritel. Ent sellegipoolest on justnimelt erinevuste aktsepteerimine üks demokraatliku revolutsiooni peamisi saavutusi viimase paarisaja aasta jooksul – see pole olnud mitte õiguslik, vaid poliitiline saavutus.

Demokraatia pendeldab kahe äärmusliku tendentsi, populistliku ja pluralistliku vahel ning emma-kumma lõplik väljajuurimine tähendaks demokraatia lõppu.

Demokraatliku võrdsuse sisu pole olnud kunagi kvantitatiivne võrdsus – isegi antiikajal sajandikese vastu pidanud Ateena demokraatialaadses režiimis mitte. Pigem on selle sisuks teatud eetos – nii poliitiline kui ka moraalne hoiak –, mis näeb ühiskondlikke ebavõrdsusi sattumuslike, mitte loomulikena. Teisisõnu ei ole privileegid ja eelised mitte „jumalast” või „loodusest” antud, vaid neid mõistetakse ajalooliste kokkusattumuste, võimupraktikate ja juhuste tulemina ning need on seega ümbermängitavad ja küsitavaks seatavad. See mõttelaad, mis oli antiikses Ateenas arusaadav ainult ülikitsas kontekstis – kodanike (st teatud sünniparameetritega meeste) omavahelises avalikus suhtlemises –, on praktiliselt täiesti arusaamatu keskaegses ning ka absolutismiaegses Euroopas ning ei ole adutav ülivaldavas osas tänapäeva idapoolsematest riikidest (viimaste arengute põhjal mitte ainult Venemaal, vaid aina enam ka Türgis).

Modernne demokraatlik revolutsioon ei olegi midagi muud kui selle eetose laiendamine aina enamatesse ühiskondlikesse praktikatesse. Revolutsioonidega Prantsusmaal ja USAs alguse saanud protsess, mis seadis küsitavaks privileegid algselt avalikus sfääris, on arenenud suunas, mis ajab traditsioonide austajad lausa ahastusse. Isegi meeste ja naiste võrdsusest avalikus sfääris (hääleõigus, sõnaõigus, kandideerimisõigus jne) ei piisa enam, vaid võrdsust tahetakse isegi töökohal (ja mitte ainult võrdse töö eest võrdse palga, vaid ka nt ahistamise keelamise mõttes) ja koguni perekonnas ehk erasfääris. Ei piisa isegi homoseksuaalsuse või erinevast rassist inimeste abiellumise dekriminaliseerimisest või abielusisese vägistamise kriminaliseerimisest (ka kõige demokraatlikemas lääneriikides olid need veel vähem kui kaks põlve tagasi uued ja hullumeelsed ideed), vaid juba homofoobsed, rassistlikud ja seksistlikud igapäevased käitumismustrid on sattunud löögi alla. Ehk teisisõnu kõik, mis on olnud meie ühiselus juba aastasadu ja -tuhandeid loomulik ja püha, on kuulutatud nüüd ebaloomulikuks ja seatud küsitavaks.

Populismi ja pluralismi pingeväli

Demokraatliku revolutsiooni tulemusena oleme liikunud aina enam valimiskastivõrdsusest erinevuste praktilise aktsepteerimise võrdsusse. Tegelikult tähendab see liikumist võrdsusest kui samaväärsusest võrdsusesse kui erinevusse. Ainult et selle liikumise puhul ei saa ära unustada, et nii samaväärsus kui ka erinevus on võrdsuse realiseerimisel vältimatult vajalikud – ei saa ju rääkida võrdsuse realiseerimisest režiimis, kus kõik küll aktsepteerivad üksteise eripärasid, kuid kus puuduvad näiteks ühised kriteeriumid, mille alusel õigeid või valesid otsuseid eristada. Samamoodi ei saa ju rääkida võrdsuse realiseerimisest, kui ülimalt samavääristava printsiibi „üks inimene = üks hääl” rakendamisel moodustunud enamus valitseb türanlikult kõigi vähemuste üle. Need kaks pinget võrdsuse idee keskmes – pinge samaväärsuse ja erinevuse vahel – ei lase demokraatial kunagi n-ö valmis saada. Nii ühe kui ka teise äärmuse otsustav pealejäämine tähendab võrdsuse ja demokraatia lõppu. Praktilise poliitika terminites aga tähendab see seda, et demokraatia pendeldab kahe äärmusliku tendentsi, populistliku ja pluralistliku vahel ning emma-kumma lõplik väljajuurimine tähendaks demokraatia lõppu.

Populistliku poliitika lõplik pealejäämine tähendaks seda, et kogu ühiskond keerleks ühe peamise polaarse vastanduse „rahvas” vs. „rahvavaenlased” ümber. See tendents sündis praktilise poliitikana juba enne pluralistlikku poliitikat. Prantsuse revolutsiooni jakobiinlik areng (eelkõige Robespierre’i tiib revolutsioonilises liikumises) pani aluse modernse demokraatia ühele alalisele varjuküljele, mida nimetatakse tihti kas totalitaarseks või siis pehmemalt autoritaarseks populismiks. Rahva konstrueerimine ühtse ja homogeense „meiena”, mis vastandub sama ühtsena konstrueeritud „nendele” (välisele või sisemisele vaenlasele), on sellise poliitika lahutamatu tunnus, isegi siis kui sellega ei kaasne massihaudasid ega koonduslaagreid.

Oma erinevustes me pole küll ühtsed selles, kes me oleme, kuid oleme väga ühtsed selles, kes me ei ole – me ei ole äärmuslased. Vähemasti nii on see konstrueeritud avalikkuses.

Pluralistliku poliitika täielik pealejäämine tähendaks seda, et sallivusel poleks põhimõtteliselt üldse mingeid piire – kõik erinevused oleksid aktsepteeritavad, mingit vastandumist õige ja vale, „meie” ja „nende” vahel poleks ning keegi poleks kogukonnast välistatud. Paradoksaalne oleks see olukord just selles mõttes, et sellise poliitika kehtestamine nõuaks ikkagi piiri tõmbamist. Aktsepteeritud erinevuste seast peaksid ju olema välistatud need eelistused ja maailmavaated, mille sisuks on just sellise pluralismi kõrvaldamine. Ja praktikas on see ju ka selgelt teostunud, kas või kõikvõimalike äärmusparteide keelustamise kaudu enamikus Lääne riikides – täielikus pluralismis seda olla ei tohiks, ent kui seda poleks, ei oleks meil ka võib-olla seda mittetäielikku pluralismi. Aga ei maksa unustada, et sellised keelamised ja välistamised on ikkagi oma loomult samaväärsusele ehk populismile kalduvad: oma erinevustes me pole küll ühtsed selles, kes me oleme, kuid oleme väga ühtsed selles, kes me ei ole – me ei ole äärmuslased. Vähemasti nii on see konstrueeritud avalikkuses.

Populismi ja demokraatia suhe on oma loomult justnimelt nn nurjatu probleem (ingl wicked problem), mille otsustav lahendamine tekitab täiesti kontrollimatuid probleeme juurde. Näiteks populismi keelustamine eeldaks sõnavabaduse kui põhiõiguse piiramist, tooks ilmselt kaasa autoritaarsete jõudude konsolideerimise, kodanikuaktiivsuse õõnestamise jne – need on otsesed kahjud demokraatiale. Nurjatud probleemid ongi lahendamatud – neid ei saa korda ajada nagu tehnilisi probleeme. Üksteisele vasturääkivad strateegiad nendega tegelemiseks, otsusekindluse ja lõplike lahenduste vältimine võivad paradoksaalsel kombel tuua edu. Klassikaliste nurjatute probleemide reas loetletakse tavaliselt selliseid väljakutseid nagu terrorismiga võitlemine, kliimasoojenemise pidurdamine või jätkusuutliku sotsiaalsüsteemi tagamine vananevas ühiskonnas. Neile on kõigile omane, et asjassepuutuvate osapoolte vahel ei puudu igasugune konsensus ainult selles, kuidas probleemi lahendada, vaid ka selles, milles probleem üleüldse seisneb.

Populism demokraatias on kindlasti nurjatu probleem. Pinge pluralismi ja populismi vahel pole ületatav. Küll aga on võimalik leida praktilises poliitikas rohkem või vähem sobilik tasakaal ja selle kaudu populismi valitseda. Ent viimase leidmiseks ei saa põhimõtteliselt olla valmis retsepte ega teaduslikke lahendusi. Me ei saa öelda, et kuldne kesktee on alati parem kui ühe või teise äärmuse poole kaldumine. Me ei saa kuidagi öelda, et populistlik vastandamine on olemuslikult midagi halba. Kuigi ühiskondlike probleemide lihtsustamine selgepiirilisteks vastandusteks õõnestab erinevuste aktsepteerimist, ei pruugi see ilmutada end alati Donald Trumpi, Marine Le Peni või Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kujul. Aeg-ajalt on vaja populistlikku vastandamist ka selleks, et täiesti omas paralleeluniversumis triivivale poliitilisele eliidile meelde tuletada, et see riigivärk pole päris nende eraäri. „Rahva” ja „establishment’i” selge vastandamine oli ju ka omaaegsete ACTA protestide, „valeliku poliitika” vastase liikumise või kas või praeguse Rail Balticu vastase protestilaine taga.

Aeg-ajalt on vaja populistlikku vastandamist ka selleks, et täiesti omas paralleeluniversumis triivivale poliitilisele eliidile meelde tuletada, et see riigivärk pole päris nende eraäri.

Nurjatu nähtus nimega huumor

Ent mis on sel kõigel pistmist huumoriga, millele on pühendatud käesolev erinumber? Mõnes mõttes on huumor kõige efektiivsem samaväärsuse tootmise tööriist. Toimiva nalja puhul – st nalja puhul, mis leiab tänulikud kuulajad – tuleb alati tähele panna kaht asja: see on alati kellegi üle ja loob alati mingi „meie”. Kui jätta välja mõned lausa metafüüsilise huumori žanrid (meenub näiteks Monty Pythoni sketš déjà vu teemal, kus paroodia objektiks oli juba reaalsus ise, mitte enam üks või teine vaade sellele), siis ilmselt võib laias laastus nõustuda Jüri Kolgi diagnoosiga: „Nali on harva lihtsalt nali, ehkki sarinaljatlejad selle vabanduse taha poevad. Nalja tehakse reeglina kellegi, enamasti juba nõrgemasse positsiooni surutu, arvel. Naljale ei saa vastata ennast narriks tegemata.” Ilmselt on lugeja jaoks võimalik seda konkretiseerida, kui mõelda kas või saatesarja „Tujurikkuja” viimasele sketšile, laulule „Ei ole üksi ükski maa”. Sellest on eeldatavasti kõik eestikeelsed lugejad kuulnud või seda ka näinud. Ootuspäraselt põhjustas see paljude jaoks pühaduse teotamisel põhinev nali polaarset vastandust nende vahel, kelle üle see nali oli ja kes sellest oma „meie”-tundele kinnitust said.

Kas me võime huumori kahetisest toimest järeldada, et sarnaselt populismiga on see erinevuste aktsepteerimist õõnestav inimkultuuri nähtus? Jaa ja ei. Mõnes mõttes on huumor just see moodus, mille kaudu ühiskonna kehtivaid piire kompida ning nõnda võimalikke uusi ja mahavaikitud erinevusi pildile tuua. Teisisõnu on võimalik tõsta esile olemasolevate ühiskondlike suhete sattumuslikkust. Ja sellel on kahtlemata erinevuste aktsepteerimisele kaasaaitav potentsiaal. Rääkides nn sarinaljatlejatest, meenub USA satiiriline joonissari „Perepea” („Family Guy”), mis on põhjustanud oma populaarsusest hoolimata ka väga sügavat vastumeelsust just piire ületava lähenemise tõttu (sari on ka eetrist maas olnud, kuid fännide tungival soovil sinna naasnud). Põhimõtteliselt pole seal miski püha ning mingeid piire ei tunnistata. Mitte ükski ühiskonnakiht, mitte ükski elu tahk pole huumori objektiks saamise eest kaitstud. Esindatud on nii intellektuaalne huumor kui ka kõige madalalaubalisem maavillane. Põhimõtteliselt on seal mindud praktiliselt igale poole, kuhu on huumoriga mõeldav minna, sealhulgas sinna, kuhu enamik meist iialgi ei läheks. Lisaks tavapärastele objektidele (kuulsused, poliitikud, televisioon) on seal tehtud nalja muu hulgas gaasikambrisse aetavate vangide, orbude, surevate vähihaigete laste ja äsja oma lähedase kaotanute üle. Ma arvan, et ka sellistele, paljude jaoks võigastele huumori vormidele reageerimiseks ei saa olla mingit valmis retsepti. Huumor on nurjatu nähtus – teda reguleerida ei ole võimalik, aga ilmtingimata naerma ka ei pea.

[1] Szaifi, Jan 1997. Platoni koopa-võrdpilt. – Akadeemia, nr 9, lk 1829–1842.


Peeter Selg on Tallinna Ülikooli poliitikateaduste metodoloogia dotsent ja riigiteaduste vanemteadur, kelle praegune uurimistöö on keskendunud demokraatlikele võimu- ja valitsemispraktikatele vastastiksõltuvas ja keerustuvas maailmas. Alates 2017. aastast juhib ta teadusprojekti „Relatsiooniline lähenemine nurjatute probleemide valitsemisele”, mis pälvis Eesti Teadusagentuuri 2016. aasta taotlusvoorus nelja-aastase personaalse uurimistoetuse.