Rassismi visuaalses esteetikas on nahktagid asendunud polosärkide, viikingikiivrid neoonvärvide ja heavy metal elektroonilise muusikaga. Inspiratsiooni ammutatakse hoopis keskklassi peavoolu naudinguid ironiseerivast vaporwave’ist.

Allikas: Etnolaine Facebooki leht

Paremäärmuslaste valijad ja suurem osa subkultuuri esindajatest on rahvuslased – inimesed, kes peavad Eesti riigi piirides kõige olulisemaks identiteedikategooriaks etnilist heteropatriarhaalset eestlust, mille alusel peaks inimestele põhiõigused tagama. Rahvuslased, kes suhtuvad heteropatriarhaati juba skeptilisemalt, valivad tunde järgi liberaalsemaid erakondi kui EKRE. Kui vaadata hoolega, on näha, et kogu Eesti poliitiline maastik on üpris ühtlaselt patriootiline. Paremäärmusliku rahvusluse juures võib „transnatsionaalsus” ehk „rahvusülesus” kõlada esialgu vastuolulise märksõnana, aga seda enam on tähtis rõhutada, et Eesti paremäärmuslased on kümmekond aastat teinud riikideülest koostööd aktiivsete paremäärmuslaste võrgustikega, agaramalt kui teised Eestis tegutsevad poliitilised liikumised. Üks rahvusülese paremäärmusluse väljund on muusika- ja kunstivool, fašismi ja elektroonilist muusikastiili synthwave ristav fashwave.

Paar aastakümmet tagasi oli neonatside tunnusvisuaal kas pungi või heavy metal’i stiilis. Selle järelkaja on näha kas või nn Odini sõdalaste puhul, kes üritavad klammerduda oma raskete tagide ja võltsi viikingikiivri logoga ürgse sõduri fantaasia külge. Eesti pungiskeenes on praegugi neonatse, kuigi punk on oma algpõhimõtetelt vasakpoolne ja antifašistlik. Neonatsistlikes paremäärmuslikes ringkondades eksisteerivad siiski oma kõnepruuk ja esteetika või isegi mitu stiili. Näiteks mitme suluga ümbritsetud sõna on neonatside antisemiitliku koeravile kood. Levinud on komme teha pilti, käed vaguralt ette põimitud, et väljendada veenvust ja rahumeelsust.

Pealtnäha täitsa cool

Kodeeritud esteetika kõrval on neonatside meelisstrateegia näidata end tavaliste liberaalidena. Inimesed esitlevad end normaalsete, mittefanaatiliste patriootidena, kes töötavad kontoris ja käivad töökaaslastega järve ääres suvepäevadel. Paar aastat tagasi tehti USA neonatside foorumites lausa üleskutseid hakata tervislikult toituma ja trennis käima, et mitte uusi potentsiaalseid liikmeid eemale peletada. Üleskutse sõnum oli, et neonatsid ei tohi näha välja nagu luuserid. Seepärast ongi USA nooremate neonatside lemmikriietus valge polosärk, sest see igav ja pretensioonitu rõivas tekitab ettekujutuse, et „kui ma näen mõistlik välja, ehk arvatakse siis, et ka mu mõtted on mõistlikud”. Samasugune pealtnäha mittemidagiütlev on neonatside fashwave.

Vahest võiks arvata, et neonatsidele imponeerib heavy metal, mis kasutab paganluse ja verise võitluse temaatikat ja võib seeläbi pakkuda võimalust ette kujutada, kuidas karjuda trollis tõmmule mehele: „Lahinguväljal näeme, kuradi n**ger!” Ise seeläbi justkui vapralt kodumaad kaitstes, mitte lapsiku koolikiusajana käitudes. Aga heavy metal pole uue, popi ja noortepärase rassismi nägu! Selle asemel meenutab rassism „kõige valgemat muusikažanri” fashwave’i, mis võtab üht-teist üle keskklassi peavoolu naudingute üle polemiseerivast elektroonilise muusika ja postinterneti esteetilisest alažanrist vaporwave ning matkib seda.[1] Muusikaliselt ja visuaalselt on vaporwave suuresti 1980ndate neoonesteetika fetišism.[2] Mida muud tegelikult oodatagi, kui meie popkultuuri juhivad inimesed, kelle noorus möödus Lääne 1980ndates ning kes jätavad noorusaegade nostalgias tähelepanuta selle, mis illusioonide periood see oli. Rõhk sõnal „illusioon”, sest antakse edasi vaid (teatud ühiskonnagrupi) parimaid hetki, mitte kas või aidsikriisi või majanduslikku ebavõrdsust, mis samal ajal üldse punkarite ja skinhead’ide protesti ajendas. Nostalgia keskendub rohkem retrohõngulisele neoonvärvidest tulvil arvutigraafikale.

Allikas: internet

Fashwave’i esteetikas on lisaks vaporwave’ist pärit jaapanikeelseid neoonvärvilisi silte meenutavale tekstikujundusele tähtsal kohal üksik antiik- või renessansiaja skulptuur – näiteks on väga moes Michelangelo „Taavet” –, mida ümbritseb mustal taustal kontrastiks summutatud violetsetes, rohekates või sinakates toonides nn tühiala (negative space). Tihti järgivad fashwave’i visuaalid maketina 1982. aasta ulmefilmi „Tron” tunnuskujundust. Vaporwave’i kõla on sageli murtud, muundatud ja pigem rahulik ning kasutatakse olemasolevate laulude juppe ja 1980ndatele iseloomulikke süntesaatorimeloodiaid, muutes piisavalt tonaalsust, et laul oleks ühel ajal äratuntav, aga ka äratuntavalt muudetud.

Fashwave’is pole midagi uut, aga neonatside kätes muteeruvad asjad küll.[3] Igati mugav on haakuda tuttavaks ja turvaliseks muutuvate sümbolite, sõnade ja esteetika külge, et meelitada enda ridadesse vargsi neid, kes ei saa aru, mis toimub. Fashwave erineb vaporwave’ist eelkõige visuaalse külje poolest. Muusika rütm on ehk pisut agressiivsem, aga kui pealkirju ja visuaali ei näe, pole tingimata võimalik eristada, kumb on nostalgia ja kumb kiidab paremäärmuslikku terrorismi. Kui aga loed pealkirju või näed muusikavideot, on fashwave’i žanr üheselt selge: klipid Mussolini vägedest või pildid Hitlerist peidetuna vaporwave’ile iseloomuliku roosa ja helesinise ääre vahele, just nagu neid kaadreid peaks vaatama läbi 1980ndate 3D-prillide. Lugude tüüpilised pealkirjad on stiilis „Make democracy history” („Muudame demokraatia ajalooks”), „Fight for Western Civilization” („Võitlus Lääne tsivilisatsiooni nimel”) või „Guardians of Europe” („Euroopa kaitsjad”). Nii see fashwave kõlab, synthwave’i foonil kostmas näiteks Donald Trumpi kihutuskõne.

Kõik eelnev on valdavalt USA-spetsiifiline. Lõviosa paranoiadest ja žargoonist sünnib USA Redditi ja 4chani foorumites, mida ei saa kanda üks ühele üle Eesti konteksti, eriti põhjusel, et Eesti paremäärmuslus tugineb mõneti teistsugusele kontekstile ja narratiivile kui USA või Jaapani oma. Eestis ei saa rääkida endisest võimsast impeeriumist, vaid hoopis väikeriigist, mida aheldas sotsialistlik poliitika ja õõnestab ebastabiilne piir idas. Mõned teemad aga konverteeruvad peaaegu täielikult. Esiteks mure etnose kadumise pärast, mis USA versioonis on hirm, et riigi elanikkond muutub etniliselt nii mitmekesiseks, et „valged jäävad vähemusse”. Eestis kardetakse nii ukrainlaste kui ka ebamääraselt tõmmumate inimeste massilist sisserännet à la olgu tõmmu, moslem või ukrainlane, aga jube hirmus, kui ikka keegi „varastab” töökohti, mille Kalevipoegadeks läinud ehitajad hädas maha jätsid. Teiseks paranoia, et ülejäänud maailm naerab „meie” üle ja kellelgi on plaan riik hävitada, et anda ülemvõim geidele, loomaõiguslastele, feministidele ja teistele ühiskonna vähemustele. Paremäärmusliku hirmu raviks on militaristlik illusioon päästa maailm rahva „tõelist häält” esindava paremäärmusliku „normaalsusega”.

Allikas: Etnolaine Facebooki leht

Märka eestimaist fashwave’i

Kui võtta arvesse domineeriva fashwave’i ajalugu ja seoseid 1980ndate ja neoantiigiga, asetuvad Eesti fashwave’i kujundid rahvusülese kunstivoolu sisse kui valatult. Eesti sinakasrohelised ja roosakaslillad musta summutatud tühiala triibud ümbritsevad vabadussõja sümboolikat ja Jüri Arraku 1980ndate loomingust pärit sõdivaid kangelasi. Eesti paremäärmuslastele sobivad 1980ndate viited ka nõukogude aja lõpu suure rahvusliku ärkamise poolest, mis kulmineerus laulva revolutsiooni ja veidi hiljem halli passi poliitikaga, mis pole senini lahendust saanud. Eesti fashwave’i vastasseisu sümboliseerib abstraheeritud arusaam muistsest vabadusest, mida kaitsesid Lembitu ja Kaupo ning mis jätkus hiljem vabadussõja ja taasiseseisvumisega. Näiteks 2019. aasta Sinise Äratuse korraldatud tõrvikurongkäigul hüüti, et meie vabadusvõitlus ei saa kunagi läbi. Sinise Äratuse tunnusvisuaalid on loodud fashwave’i vaimus, meenutage kas või Etnolaine kleepsu, millega kaeti 2018. aastal sotside reklaamid ja Eesti LGBT Ühingu tänavasilt.

Küünilisele humanitaarile võib see kõik kõlada absurdselt naljakana, kuna paremäärmuslus on nii silmapaistvalt kõige selle kütkes, millele ideoloogiliselt vastandutakse. Oluliseks peetakse visuaalset esitust, millele aitab kaasa ka teadlik kehakujundamine, riietumine, asendite ja märkide abiga paremäärmuslikuks kehastumine. See kõlab ju täpselt nagu poleemika Judith Butleri performatiivsusteooria üle, mille põhjal on identiteet miski, mida esitatakse. Paremäärmuslased lihtsalt peavad Butlerist lähtuvat nn sooideoloogiat hirmuäratavaks sigaduseks. 1980ndad olid Eestis küll rahvusliku liikumise aeg, aga see ei tähendanud üldse sellist segregatsiooni eestlaste ja venelaste vahel, nagu on nüüdseks välja kujunenud, vähemalt kui vaadata, kui palju segaperekondi tekkis Eestis just 1980ndatel. Nii et igatsus projitseeritakse jällegi millelegi, mida tahetakse vältida. Vastuolulisus pole muidugi mingi patt ja paremäärmuslaste põhiväärtus on militarism, millest ei tohiks mööda vaadata, vaid millega peaks end võimaluste piires kursis hoidma.

[1] Vt näiteks Saint Pepsi muusikavideoid.
[2] Misteramazing 2016. Vaporwave: Genre Redefined. – YouTube, 09.11.
[3] Ugwu, R. 2016. How Electronic Music Made By Neo-Nazis Soundtracks The Alt-Right. – Buzzfeed, 13.12.

Rebeka Põldsam on Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna doktorant, vabakutseline kuraator ja feministlik kunstikriitik.

Nika Kalantar on Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi töötaja, aktivist, kannab Paldiski tulepühaku tiitlit. Üldiselt elab soonõia elu, kus ööd ja päevad on täidetud tuule, vihma, kasside ja salapäraselt tekkinud värviplekkidega kõigil riideesemetel.