RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord selgitab Anna Linda Tomp, miks seni, kuni USAs kasutatakse abordiküsimust isiklike poliitiliste eesmärkide täitmiseks, kannatavad need, kelle tegelikud vajadused jäetakse tagaplaanile.

Naiste marss Washingtonis 21. jaanuaril 2017. Foto: Trevor Kampmann (BY-NC-ND)

Vaid mõni päev pärast ametisse asumist allkirjastas Donald Trump korralduse, mis lõpetab väljaspool USAd aborti teostavate või abordi kohta informatsiooni jagavate organisatsioonide rahastamise. Nimetatud korraldus on reproduktiivtervise teemal suur samm ajas tagasi, kuigi mitte ootamatu. Korraldusega on alates selle esialgsest kehtestamisest 1984. aastal käinud pidev pallimäng – iga valituks osutunud Demokraatliku Partei president on selle tühistanud, iga vabariiklasest president uuesti kehtestanud. Rahastades kolmandates riikides tegutsevaid valitsusväliseid organisatsioone, mis pakuvad turvalisi pereplaneerimisteenuseid, on USA olnud toeks miljonitele naistele neis piirkondades, kus riik ise reproduktiivtervist puudutavaid teenuseid ei paku. Uudis jõudis kiiresti igasse maailma nurka ning tõi aborditeema muuhulgas ka Eestis taas päevakorda, jagades ühiskonna kahte leeri. Kui jätta välja mõne väiksema erakonna karmid hinnangud seksuaal- ja reproduktiivtervist ning aborti puudutavates küsimustes, ei ole Eestis tegemist teemadega, mida iseloomustaks liigne politiseeritus.

Teisel pool Atlandi ookeani on olukord sootuks teine. USAs on aborti puudutav olnud läbi aegade ääretult politiseeritud ning tants teema ümber ei näi lõppevat. USA näite teeb eriliseks asjaolu, et kinnistunud on süsteem, kus poliitikas seisavad vastamisi kõigest kaks parteid. Vaatamata arvukatele katsetele ning väiksemate parteide tekkele on poliitmaastiku mitmekesistamine pea võimatu. Abordipoliitika kontekstis tähendab see laias laastus kahte võimalust – liberaalse või konservatiivse lähenemise toetamist. Parteide platvormide kohaselt on vabariiklased traditsiooniliselt abordivastased, uskudes, et ka sündimata ameeriklasel on õigus elule. Sel puhul viidatakse iseseisvusdeklaratsioonis nimetatud kolmele võõrandamatule õigusele: õigus elule, vabadusele ja õnneotsingule. Demokraadid seevastu toetavad iga naise õigust otsustada oma keha üle ning soovivad tagada, et naistel oleks võimalus seaduslikult ning ohutult aborti teha. Partei platvormi lugedes ei maksa unustada, et erakondade eesmärk on esindada valijaid ning koguda võimalikult palju hääli. See on ka tõenäoliselt põhjus, miks abordipoliitikat puudutav on juba ammu üle vindi keeratud. USA riikliku abordipoliitika heitlikkus illustreerib pidevat „ärapanemist”, kus võidab see, kes pakub rohkem, kes teeb paremini, kes seab sisse karmima korra, kes vähendab veelgi enam toetusi jne. Sotsiaalküsimused, mis võivad igas aspektis inimese elu pöördumatult muuta, ei tohiks olla osa kapriissetest poliitmängudest, ka ajutiselt mitte.

USA puhul ei tekita presidentide administratsioonide vaheldumine ka ühtset normi (normide ja väärtuste kujunemine tekib erinevate faktorite koosmõjul, millest üks on ühiskonna poliitiline olukord), mis kujundaks rahva üldist meelsust sotsiaalteemadel laiemalt. Seda tõestab kas või Trumpi üks esimesi korraldusi, mida on allkirjastatud-tühistatud juba üle 30 aasta iga uue presidendi tulekul. Samuti on pidevas muutumises mitmed aborti puudutavad seadused, mis erinevad osariigiti. Selline varieeruvus ei ole lasknud teemal seni „maha jahtuda”.

Lapsevanemaks saamise otsustamisvabadust toetav rahvakoosolek 26. veebruaril 2011 New Yorgis. Foto: Women’s eNews (CC BY 2.0)

Demokraatide ja vabariiklaste seisukohad erinevad kardinaalselt näiteks abordimeetmete rahastamise küsimuses. Hillary Clintoni valimiskampaanias ning demokraatide platvormis kostus läbivalt soov kaotada Hyde Amendment, s.o 1976. aastal kehtestatud seadus, mis keelab maksumaksja raha kasutamist USAs abortide finantseerimiseks. Samuti toetati Planned Parenthoodi (USA mittetulundusühing/kliinik, mis pakub pereplaneerimis- ja reproduktiivtervise teenuseid) senisest veelgi suuremat rahastamist. Vabariiklased antud suunda ei soosi, näiteks ütles president Trump oma valimiskampaania ajal, et naisi peaks abordi eest karistama. Ehkki tol korral muutis ta kiiresti seisukohta, on ta teistelgi puhkudel paistnud silma abordivastasusega. Kuigi sõnad ei ole millekski siduvad, pole abordi pooldajatel põhjust liigseks optimismiks. Enim kardetakse nime Roe v. Wade kandva kohtuotsuse tühistamist, mis legaliseeris 1973. aastal aset leidnud kohtujuhtumi tulemusena abordid üle kogu riigi (varem oli osariikidel võimalus ise otsustada). Endise olukorra taastamise õigus on vaid ülemkohtul, kes peaks selleks 1973. aasta kohtuotsuse tühistama.

Poliitikute igipõlist köievedu võib selgitada arusaamaga, et Ameerikas peetakse kõige kõrgema võimu kandjateks kohtuid, mistõttu arvatakse, et paljud ekstreemsed otsused võetakse vastu teadmisega, et lõppsõna jääb niikuinii kohtusüsteemile. Kuigi ülemkohus peaks olema apoliitiline, oli presidendikandidaatide heitluses sellel institutsioonil seekord oluline roll mängida. 2016. aasta alguses suri üks üheksast kohtunikust, Antonin Scalia. Vabanenud kohtunikukohta Obama ametiaja viimastel kuudel täita ei õnnestunud (kohtunikke saab nimetada vaid president), mis lisas valimisdebattide perioodi veel ühe aruteluteema. Kui Clinton lubas valida ülemkohtusse kohtuniku, kes seisaks naiste ja vähemuste eest, lubas Trump vastukaaluks nimetada kandidaadi, kes oleks pro-life ehk abortide vastu. Nii mõnegi ameeriklase jaoks oli see argument, miks toetada valimistel Trumpi (arvatakse, et enamik konservatiivseid naisi, kes Trumpi poolt hääletasid, tegid seda tema lubaduse tõttu esitada ülemkohtusse pro-life kandidaat). Nüüdseks on selgunud, et Trump nomineeris ülemkohtusse uueks õigusemõistjaks konservatiivse Neil Gorsuchi (artikli kirjutamise hetkel ei olnud USA senat Neil Gorsuchi veel ametisse kinnitanud – toim.).

Kuigi abort on USAs ülemkohtu otsusega seadusega lubatud, on viimastel aastatel nähtud mitmes osariigis kurja vaeva abordiõiguste piiramisega. Ainuüksi 2016. aastal võeti 19 osariigis vastu kokku üle 60 muudatuse, mille laiem eesmärk on raskendada ühel või teisel moel ligipääsu abordile. Enne asepresidendiks saamist oli Mike Pence kuberner Indiana osariigis, kus tehti 2016. aastal osariigi aborti puudutavasse seadusandlusesse rida täiendusi, mis rutjuvad naiste süütundele ning emotsioonidele. Sinna hulka kuulus ka keeld teha aborti üksnes põhjusel, et lootel on avastatud väärareng.

Abort on USAs kõikjal riigis lubatud alates 1973. aastast, kuid siiani leidub tuliseid vastuvõitlejaid, kelle arvates tuleks see taas keelustada. Foto: Women’s eNews (CC BY 2.0)

Viies sisse sarnaseid seadusemuudatusi, ignoreeritakse teema inimlikku külge. Ei taheta mõista, miks on vaja neutraalset, meditsiinilist lähenemist reproduktiivtervise küsimustele, andmata hukkamõistvat hinnangut sellele, kes protseduuri vajab. Tõenäoliselt on siinkohal kõrvuti poliitikute kujutelm ideaalsest ühiskonnast ning suutmatus panna end selle inimese kingadesse, kes aborti vajab. Tihti ei mõisteta, et üldjuhul ei ole abordi kasuks otsustamine mitte uisapäisa tehtud valik, vaid viimane väljapääs, mis tuleneb vajadusest ning võib raskemate juhtumite puhul nõuda psühholoogilist tuge. Sellise otsuse taga võib olla mitmeid põhjuseid: puuduv valmisolek lapsevanemaks saada, materiaalne kitsikus, puudus toetavast keskkonnast või äärmuslikel juhtudel näiteks seksuaalvägivalla ohvriks langemine. Piirates õigusi või rõhudes abordi kasuks otsustanu süütundele, ei kao vajadus abordi järele. Püüdes kujutada aborditegijaid südametunnistuseta kurjategijatena ning raskendades ligipääsu abordile, päästavad vabariiklased küll sündimata elusid, kuid võivad tagajärjena teha karuteene oma rahvale. Kui abordi tegemine on raskendatud ning rahalistel põhjustel ei ole naisel võimalik võtta ette sõitu lähimasse kliinikusse, kus selleks võimalus oleks, võib tekkida olukord, kus otsitakse abi ebaseaduslikest allikatest või otsustatakse omavoliliselt meetodi kasuks, mis võib omada pöördumatuid tagajärgi.

Loogiliselt võttes peaks vabariiklaste soov aborte piirata tulenema tahtest abortide üldarvu vähendada. Vahemärkusena võib siinkohal lisada, et 2016. aastal tehti aborte varasemate aastatega võrreldes kõige vähem. Abortide koguarv on madalam kui Roe v. Wade’ile eelnenud ajal ehk siis, kui veel kõikjal USAs abort seaduslik ei olnud. Suuresti saab tänada selles kvaliteetseid rasestumisvastaseid vahendeid, millele on ligipääs üha rohkematel naistel. Konservatiivsed pro-life organisatsioonid aga usuvad, et abortide vähenemise põhjus peitub mitmes osariigis kehtestatud karmimate seaduste taga, kuid see seos vett ei pea ning statistilist tähtsust ei oma. Tõenäoliselt aitaks abortide koguarvu vähenemisele kaasa esialgse soovimatu rasestumise vältimine, mida oleks võimalik saavutada, ühtlustades õppekavasid üle terve riigi. See on jäänud seni osariikide otsustada. Haridussüsteemi üheks suurimaks kitsaskohaks on ebaühtlaste nõuetega õppekava, mis ei kohusta USA koole esiteks seksuaaltervist puudutavaid teadmisi andma, teaduspõhist metoodikat kasutama (hämmastavalt levinud on veel nt karskust soosiv lähenemine, mis ei aita kaasa teismeliste rasestumise vähenemisele) ega näiteks seksuaalhaiguseid ning võimalikke rasestumisvastaseid vahendeid tutvustama. Juhtumisi just nendes osariikides, kus seksuaalkasvatus on kooliprogrammis minimaalne, on ka teismeliste seas raseduste arv suurim.

Selmet keskenduda poliitilisele ärapanemisele, oleks aeg vaadata tõele näkku ning aru saada, mis on taganud senised muutused reproduktiivtervist puudutavas statistikas ning kuidas trendi jätkata – eeldades, et eesmärk on abortide arvu vähendamine. Ligipääs reproduktiivtervise teenustele on õigus, mille puudumine teeb igal juhul rahvale rohkem kahju kui kasu.

Autori seisukohad on isiklikud.