Müürileht

Täna leiab Eesti Rahva Muuseumis ja veebis aset kolmas rahvusvaheline Kultuurikompass. Manchesteri Rahvusvahelise Festivali jätkusuutlikkuse valdkonna juht Feimatta Conteh on ürituse üks panelistidest.

Tänapäeva inimest ei ohusta mitte teadmiste puudus, vaid nende üleküllus. Ülekülluse tekitamisega näevad sageli vaeva terved tööstusharud, mille elujõulisus sõltub nende suutlikkusest manipuleerida uute teadmiste loomist ja summutada ebameeldivate faktide levikut.

Vabariigi aastapäeva lähenedes tasub mõelda, kuidas panna rahvusriigi enesekirjeldus ehk suur lugu võitlusest, võidust ja progressist sobituma keskkonnakriiside kontekstiga, mis asetab rahvusriikidele ressursside ületarbija ja globaalses ületootmises osalejana hoopis süükoorma.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord käsitleme tunnet, mille ökokriis on endaga kaasa toonud.

Elektri hind ei kajasta ega saagi ammendavalt kajastada kahjusid, mis on tootmise pikas tarneahelas paratamatult tekitatud.

Soome kasvatusteadlase teos selgitab, kuidas koolisüsteem keskkonnakriisidele kaasa aitab, kuid praktilisi alternatiive pedagoogidele ega noorsootöötajatele ei paku.

Maarja Pärtna kirjutab, kuidas kevadel, kui kehtisid veel piirangud, teritas tema silmi ja kõrvu, vaatas ringi oma südames ja kodulinnas ning kohtas nõnda... kobrast.

Jaanuar on lubaduste andmise aeg. Miks mitte lubada seekord võtta otsustavalt käsile keskkonnasport või jääda püsivalt tarbimisdieedile? Lennukamalt unistajad vaatavad siinkohal oma ninaotsast kaugemale, andes oma lubadusega panuse poliitilise ummikseisu ületamisse.

Teinekord on küsimusest, milliste peente roogadega katta jõululauda, hoopis keerulisem see teine küsimus: mida ometi hakata peale kõigi rikkaliku pühadelaua ülejääkidega? Kes jõuaks päevade kaupa kartulisalatit ja järjest kuivemaks tõmbuvaid seapraetükke sisse vohmida? Aga toitu ära visata ei tahaks kohe üldse.

Marss on kodanlik ja iganenud vastupanu vorm. Teadmistest ja loosungitest on kasvanud kliimakriisi pärast muretsevate aktivistide jaoks välja praktikad, mida tuntakse vägivallatu vastupanuna.

Liikudes marsruudil Kiviõli–Narva, saab kokku lugeda Ida-Virumaa keskkonnaaktivistide suurimaid töövõite ja elada kaasa nende nooruslikule entusiasmile, aga seda teekonda saadavad ka inimeste läbipõlemine ja pea olematu koostöö keelekogukondade vahel.

Kui soovime ühiskonda, mis baseerub teistega arvestamisel, teadlikkusel ja hoolivusel, tuleks selle poole liikumist alustada kogukondadest. Nendega ei tohiks aga liituda mitte iseendale ja oma lähedastele parema äraelamise tagamiseks, vaid selleks, et üheskoos kasvada.