Müürileht

Prantsuse arhitekti Thibault Schwartziga vestles 3. märtsil Pariisis Veronika Valk.

Mis võiks juhtuda, kui ühendada tulevikku vaatav digitaalselt genereeritav vormiloomevõimalus tagasivaatavate manuaalvõtete (näiteks paberi voltimise tehnikatega) ja looduse fraktaalse loogikaga?

Kellel meist ei teki emotsioone ja tundeid, kuuldes nime Berliin? Oo, Berliin – see ajalooline, vaevatud kuid võimas linn, mis tänasel päeval on üks suurimaid kultuurimagneteid Euroopas, võrreldav Pariisi, Londoni ja isegi New Yorgiga.

Viimast kümnendit iseloomustab urbanistika õitseng. Populaarseks, reaalseks ja oluliseks on saanud sõnad, fraasid nagu rohujuuretasandi linnaalgatused, osalus ja loomelinnakud. Berliinist mõeldakse tänapäevani kui lahedast, loomingulisest ja elamisväärsest linnast, justkui juurutaks keegi Berliinis Jane Jacobsi pärandit linna strateegiates.

Kas 95 aastat vabariiki on uhke seisukohavõtt või ebaõiglane valearvestus? Millist hetke saab lugeda ajaloo alguseks? Kas Olümpia hotell on aus Eesti kultuuripärand? Aga korstnaga rehielamu?

Gregor Taul arvab, et võrulased ei tohiks Navitrolla-nimelise lutiga nõustuda, pooliku lahenduse asemel tuleks üheskoos tõele näkku vaadata ja sõnastada laiem probleem, millega silmitsi seistakse.

„Veeren rattaga korraks Vanemuise ette ja lasen ohvril minust mööduda. Ta ületab Ülikooli tänava ning liigub kaubamaja poole. Kaotan ta hetkeks silmist, kuid jõuan siiski järele, et näha teda kaubamajja sisenemas.”