Müürileht

Suvelillede asemel püsikupeenrad, vähem anonüümseid muruplatse, teepeenrad kui biokütuse tooraine – rohepöörde elluviimiseks tuleks meie linnade ja infrastruktuuri haljastus muuta vähem hooldust vajavaks ja botaaniliselt paremini läbi mõelda. Lisaks kvaliteetsemale elukeskkonnale aitaks see suures plaanis nii raha kui ka muid ressursse kokku hoida.

Õismäe (või ka mõne muu -mäe) hoovilapsepõlv on selle kogejatele ja mäletajatele kindlasti ühelt poolt midagi väga isiklikku, aga teisalt ju ka üsna universaalset. Üheksakümnendate lastele on see kindlasti tuttav maastik kogu selle seltskondlikkuse ja üksindusega.

8–15-aastastele noortele pole praegu eakohaseks tegevuseks linnaruumis sobivat kohta. Eestis uudne kolahoovide kontseptsioon pakub noortele võimalust oma tegemistega tagasi õue kolida, seal omapäi ehitada, lammutada, ronida, mängida ja suhelda.

Tallinnas kunagi vohanud putkakaubandust on jäänud veel esindama viimased vaprad mohikaanlased, kuulutades nii ühe ajastu võimalikku lõppu.

Linnakeskkonnas on tühermaad olnud koht, kus inimesed saavad sekkuda maastikku sõltumata sotsiaalmajanduslikust staatusest. Kui gentrifikatsioon jõuab rohealadele, tõrjutakse sealt esimesena välja õhema rahakotiga ühiskonnagrupid koos nendele omaste praktikatega.

Inimkonna sajanditepikkuse tehnoloogilise egotripi tulemusena oleme kujundanud oma ühisruumi nii mitmeid loodusnähtusi eirates kui ka elurikkust hävitades. Teadmised paremini tegemiseks on juba ammu olemas ja täienevad pidevalt, kuid nende juurutamise loidus peaks tegema muret igaühele, kes võtab kliimamuutust tõsiselt.

Tänapäeva inimest ei ohusta mitte teadmiste puudus, vaid nende üleküllus. Ülekülluse tekitamisega näevad sageli vaeva terved tööstusharud, mille elujõulisus sõltub nende suutlikkusest manipuleerida uute teadmiste loomist ja summutada ebameeldivate faktide levikut.

Vabariigi aastapäeva lähenedes tasub mõelda, kuidas panna rahvusriigi enesekirjeldus ehk suur lugu võitlusest, võidust ja progressist sobituma keskkonnakriiside kontekstiga, mis asetab rahvusriikidele ressursside ületarbija ja globaalses ületootmises osalejana hoopis süükoorma.

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe rubriik „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda. Seekord käsitleme tunnet, mille ökokriis on endaga kaasa toonud.

Küsimus, kas kunst või kinnisvara, kuulub esmapilgul pigem moekasse investeerimisrubriiki, mis jagab soovitusi, mida hakata peale üle ääre ajavate säästudega, aga see kehtib ka arhitektuurimaailmas.

Elektri hind ei kajasta ega saagi ammendavalt kajastada kahjusid, mis on tootmise pikas tarneahelas paratamatult tekitatud.

Soome kasvatusteadlase teos selgitab, kuidas koolisüsteem keskkonnakriisidele kaasa aitab, kuid praktilisi alternatiive pedagoogidele ega noorsootöötajatele ei paku.