Müürileht

Elamisväärse tuleviku tagamisest on puudu vaid poliitiline tahe.

Kodu kujutatakse ja kujutletakse sageli kui „linnupesasarnast” paika. Romantilise nägemuse üks osa on ka täielik vabadus ise olla ja ise teha ehk „oma tuba, oma luba”. Paljus on privaatne kodu siiski illusoorne, sest ikka ja jälle on ühiskond sellesse oma ideede ja normidega sekkunud. Teisalt ei ulatu idee privaatsest kodust sugugi ürgaega.

16.–19. augustil toimus juba kaheksandat korda üle Tartu linnafestival UIT. Tänavu oli teemaks „Linnapausid”, mis keskendus tühermaadele ja tühimikkudele, aladele, kus ei ole mitte midagi, mis on üleminekufaasis või millel puudub otsene eesmärk.

Kui postkoloniaalne vaade näeb nõukogudeaegsetes suurtes aianduskooperatiivides apoliitilisi kartulikasvatajaid, siis kohapeal pilku teritades võib keskkonnakriiside ajastul leida eest väärtusliku tasase vastupanu algeid.

Möödunud nädalal toimunud UIT festivali fookuses olid Tartu linnapausid. Need on üleminekufaasis ja taltsutamata paigad, mil esmapilgul ei tundu funktsiooni olevat, kuid ometigi on neil väärtus sellistena nagu nad on.

Loomaõiguste konverentsil võeti jutuks nii veganlus maskuliinsete normide lõhkujana, loomsete toodete pealesurumine Lääne toiduimperialismi ühe esinemisvormina kui ka haridussüsteemi lahutamatuks osaks oleva spetsiesismi vaidlustamine.

16.–19. augustil toimub Tartus juba kümnendat aastat linnaruumi mõtestamisega tegelev kunstifestival UIT. Festival teeb koostööd nii kohalike kui ka väliskunstnikega, pakkudes elanikele võimalust näha oma linna uuest vaatenurgast ja elavdada linnaruumiteemalisi arutelusid. Tegemist on haruldase nähtusega, millel on olnud tajutav mõju Tartu linnakeskkonnale.

Taimede puudumine poplugude lüürikast, ametkondlik leigus taimestiku kaitsmisel, floorale pööratud napp tähelepanu haridusprogrammides – see kõik viitab taimepimedusele. Nägemismeele suunamiseks piisab algatuseks väikestest sammudest ümbritseva keskkonna kujundamisel.

Lugu sellest, kuidas ööbussid lõpuks ka Tallinnasse jõudsid ning kuidas need ei lõhnanudki ei okse ega ka arbuusiviina järele.

Seekord palusime aktivisti ankeeti täita kliimastreikijal Henri Holtsmeieril.

Raba ja avara roheluse vahele surutud jäätmejaam Nõmmel kannab ühelt poolt kohamälu ja teisalt peab tulema toime üha suurema jäätmehulgaga, sest inimesed tarbivad asju kasvavas tempos. Müürileht käis kohapeal, et igapäevase jäätmeeluga põgusalt tutvust teha.

„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.