Müürileht

Kuigi unesarnane seisund on omane kõigile loomaliikidele, on uneharjumused loomariigis ääretult kirjud: kes magab alati üks silm lahti, kes otsib igaks õhtuks uue voodi, kes toob unes pojad ilmale. Ometi aitab teiste liikide uni mõista paremini ka inimest.

Kliimastreigid on saanud 21. sajandi keskkondluse vaieldamatuks musternäiteks, kuid kas meie noored aktivistid on esimesed, kes on Eestis kliima pärast ühel või teisel viisil mässanud? Milline on kliimaprotestide ja -teadlikkuse ajalugu Eestis?

Avalikus ruumis silma looja laskmine pole Eesti linnades just kuigi levinud tegevus, samuti ei vaadata sellele kuigi suure poolehoiuga. Ehk vajaks olukord parandamist?

Kuna esmane pettumus, et novembrikuisel ÜRO kliimakohtumisel COP28 ei suudetud fossiilkütuste teemal otsustavust üles näidata, on nüüdseks lahtunud, on ehk paslik meenutada varasemaid keskkonnaläbirääkimisi, mis tundusid sama perspektiivitud, ent said ootamatult õnneliku lõpu.

Ideaalis võiks rohepööre aidata ühiskondlikke ebavõrdsusi siluda, kuid praegu on arvukalt märke sellest, kuidas see neid nii globaalsel kui ka riiklikul tasandil hoopis võimendab.

Ruumiloome võib ühiskondlikke ebavõrdsusi leevendada, kuid ka süvendada. Eestit viimasel veerandsajandil iseloomustanud autokeskne planeerimine on põhjustanud pigem viimast, tõugates liikuvusvaesusesse rohkem inimesi kui praegu poleemikat tekitav automaks.

Fred Jüssi järgi on vaikus üks meie suurimaid loodusressursse, aga usutavasti on vaikuse kogemise võimalus (ja lähedus) lisaks sellele ka privileeg. Suurlinnade ümbruses ei pruugi olla võimalikki leida soppi, kuhu näiteks liiklusmüra ei ulatuks, küll aga võime teritada kõrva Muraka rabas, Viru- ja Pärnumaa metsamassiivides ja nii mõnelgi Eesti saarel.

Linnahalli puudutavates debattides antakse liiga vähe sõna noortele, kes on andnud hoonele selle praeguse iseloomu. Linnahall on Z-generatsiooni jaoks koht, mis resoneerib nende kogemusega. Uus Noblessner või konverentsikeskus võtaks noortelt ära viimase paiga, mis võimaldab neil vaidlustada pealesurutud identiteedinarratiive.

Üle 20 aasta Läti kaasaegse kunsti keskust juhtinud ja majanduskriisis kunstifestivalile Survival Kit aluse pannud Solvita Kresel on öelda nii mõndagi nii Riia arengu, musta raha kui ka isetegevuslike praktikate väärtuse kohta.

Elamisväärse tuleviku tagamisest on puudu vaid poliitiline tahe.

Kodu kujutatakse ja kujutletakse sageli kui „linnupesasarnast” paika. Romantilise nägemuse üks osa on ka täielik vabadus ise olla ja ise teha ehk „oma tuba, oma luba”. Paljus on privaatne kodu siiski illusoorne, sest ikka ja jälle on ühiskond sellesse oma ideede ja normidega sekkunud. Teisalt ei ulatu idee privaatsest kodust sugugi ürgaega.

16.–19. augustil toimus juba kaheksandat korda üle Tartu linnafestival UIT. Tänavu oli teemaks „Linnapausid”, mis keskendus tühermaadele ja tühimikkudele, aladele, kus ei ole mitte midagi, mis on üleminekufaasis või millel puudub otsene eesmärk.