Müürileht

Eesti paviljoni kutsuti tänapäeva eluasemeturu tingimusi ilmestama ports etenduskunstnikke. Imelik pressienergia varjutas kodususe ja valmistas pettumuse, kuid avamislainete lahtudes tekkis teosega ka päris side.

Plasti lühiajaloos mängivad olulist rolli nii piljard, sõda, superkangelased kui ka indiaanlased, taustal on aga kõlanud kord sõnumid materjali vastupidavusest, kord selle ühekordsusest.

Oma rõõme, muresid ja unistusi keskkonnaaktivistina jagab lugejatega seekord Tartu Toidujagamise üks eestvedajatest.

„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

Miks ei taheta rääkida luudest, mis on maetud progressi kiirtee alla, kuidas unistada rahvustejärgsest maailmast ja kuidas tehnoloogia meid tagasi hoiab? Need on vaid mõned teemad, mis intervjuus joruba rahvusest mõtlejaga jutuks tulid.

Seekord kutsusime keskkonnaaktivisti ankeeti täitma metsakaitsja, kelle ankeedis figureerivad nii hundid, kalad kui ka RMK töötajad.

Darwinist lähtuvalt on evolutsiooni mõistetud karmi olelusvõitlusena. Evolutsiooniteooriast pärit arusaamad on kandunud üle ja kinnistunud ka ühiskonna mõistmise kontekstis. Selle käigus on jäänud varju evolutsiooni tähtsaim tõukejõud – vastastikune abi. Kui ignoreerime püsivalt vastastikuse abi ülekaalukat rolli, juhindudes samal ajal olelusvõitluse doktriinist, satub meie tsivilisatsioon ohtlikku olukorda.

Teinekord tuleb aktivistidel oma otsuseid ja valikuid pere või sõprade ees põhjendada. Esseekonkursil „Hoolimise üledoos” kolmanda preemia pälvinud tööd võib lugeda kui kaitsekõnet, mis selgitab, miks ühiste hüvede eest seismine tagab ka isikliku heaolu.

Linnaruumis ja sisearhitektuuris lokkav monotoonne must pealispind kõneleb ajalugude kustutamisest ja neutraalsuse pretensioonist.

Esseekonkursi „Hoolimise üledoos” võidutöö kirjeldab, kuivõrd lihtsalt käib ökotsiidi normaalsusena tajumine, isegi kui hävinenud keskkonnaks on sinu enda koduümbrus. Õnneks on lugusid jutustades võimalik seda mälulünka täita.

„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

See võib tunduda uskumatu, aga juba kolme kuu pärast on saabumas jaanipäev. Kevade saabumine on sobiv hetk, et vaadata värske pilguga ka ümbritsevat keskkonda ning mõelda sellele, kuidas näeb rohepööre välja väikeses mõõtkavas. Tutvustame Tartu linnaruumis tehtud katsetuste näitel, mida igaüks meist elurikkuse suurendamiseks ära teha saaks.