Müürileht

Uue aasta esimesed karged luuleread pärinevad Mia Raua sulest.

USA immigrantide kaudu hiphopikultuuri ja sealt edasi peavoolu liikunud grill’id ehk dekoratiivsed hambavõred säravad kiirelt vahetuvate trenditsüklite maailmas aina kirkamalt.

Kohalikud alternatiivmuusikaasutused on võtnud eesmärgiks viia oma olemasolu 2024. aastal ka nende teadvusse, kes teevad otsuseid riigi tasandil. Muu hulgas minnakse uksele koputama sõnumitega sellest, kuidas subkultuurimajade olemasolu aitab turgutada turismi, panustada inimlikumasse linnaruumi ja ühiskonna arengusse üleüldiselt, kuid käsitletakse sedagi, mis takistusi peab selleks ületama.

Esimesel jaanuaril sulges oma uksed legendaarne Sveta Baar. Kogusime kokku mõned lood ja mälestused, mis annavad edasi seda, miks see koht nii oluliseks sai.

Klassiühiskond on surnud ja selliseid nähtusi nagu „kõrge” või „madal” kultuur ei eksisteeri enam ammu. Heaoluühiskonna üleilmne ikoon Sanna Marin käib avalikult sõpradega muusikafestivalidel. Lavakunstikooli tudengid ja õppejõud kannavad avalikus ruumis Adidase dresse.

Maarja Pärtna kirjutab väljaveninud kampsuni ja musta niidiga paigatud botaste alandavast haardest.

Vestleme värske debütandiga kirjanduse köögipoolest, vahust, õhust ja õrnusest, muidugi armastusest, aga ka konservatismist ja fundamentalismist, traditsioonide kaitsmisest, moraalselt õigustamatutest privileegidest ja viimaks sellest, mis on ja mis ei ole päris raamat.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord külastasime lavastaja ja etenduskunstniku Johhan Rosenbergi ajutist stuudiot Veneetsias.

Üha enam pihustunud ja laiali venitatud kultuurielus on aasta kokkutõmbamine ja allajoonimine aina keerulisem ülesanne. Ometigi on Müürilehe toimetus taas oma subjektiivse valiku teinud ja mõned seigad poodiumile tõstnud, puudutagu need kismasid, raha või koostööd.

(Algaja) vabakutselise elu süsteemis, mille kõik osad on disainitud takistustena, ei ole muidugi mingi meelakkumine. Eriti kui võrrandisse siseneb mõni vääramatu jõud. Sellegipoolest ei tohiks unustada ka iseenda peremeheks olemise hurmavat privileegi!

Mida hakata oma viha ja õiglustundega peale siis, kui ise pole tingimata ebavõrdsuse all kannatanud? Kuidas, millest ja kellest üldse rääkida saab ja tohib? Ja kuidas leida need õiged sõnad?

16. detsembril esietendub Kanuti Gildi SAALis Alain de Bottoni samanimelisest teosest tõukunud lavastus „Mure staatuse pärast”. Oma loomingulisest teekonnast ja lavastuse saamisloost räägib kaasautor ja dramaturg Maria Lee Liivak.