Müürileht

Inimkonna sajanditepikkuse tehnoloogilise egotripi tulemusena oleme kujundanud oma ühisruumi nii mitmeid loodusnähtusi eirates kui ka elurikkust hävitades. Teadmised paremini tegemiseks on juba ammu olemas ja täienevad pidevalt, kuid nende juurutamise loidus peaks tegema muret igaühele, kes võtab kliimamuutust tõsiselt.

Küsimus, kas kunst või kinnisvara, kuulub esmapilgul pigem moekasse investeerimisrubriiki, mis jagab soovitusi, mida hakata peale üle ääre ajavate säästudega, aga see kehtib ka arhitektuurimaailmas.

Äsja lõppenud valimised, lähenev jõuluaeg ja pead tõstev vajadus parema elukeskkonna järele nõuavad kõik lubaduste, kingituste ja ootuste inventuuri. Kes ja kuidas loob avalikku ruumi?

Feminismi ideedest kantud ruumiloomel on maailmas ette näidata palju positiivseid algatusi ja sel on potentsiaali meie avalikku ruumi edendada, ent ometi pole see oma kanda siin ideoloogilise loosungina (veel?) eriti kinnitanud. Miks nii?

On teemasid, mille jutuks võtmine võib rikkuda ära suguseltsi süldilaua, ajada tülli sõpruskonna või veeretada kraavi kohtingu. Pagulased, samasooliste abielu, #MeToo, feminism, veganlus, mets, valimised ja vaktsiinid on tavapärased miinid, mille vahel tuleb laveerida, aga üha rohkem nõuavad tähelepanelikkust ka arhitektuur ja linnaplaneerimine.

Kool kui institutsioon on inertne ja tema pea pöördub aeglaselt, see aga ei peaks takistama uute koolimajade ehitamise kõrval nõukaaegsete tüüpprojektide loominguliselt kasutamist.

Viimase kümnendiga on Eesti avaliku ruumi debatt tunduvalt elavnenud. Kvaliteetset linnaruumi ja elukeskkonda nõutakse üha valjemal häälel. Iseküsimus on, kui kiiresti ja mis tasemel on neile ootustele vastatud.

18.–21. augustini kestnud kunsti- ja linnafestival UIT toimub iga kahe aasta tagant ning selle eesmärgiks on avastada ja vaadata Tartu linnaruumi uue nurga alt.

Kui muidu saab teha nägu, et avalik ruum on pelgalt taustadekoratsioon, siis suveaeg kehtestab sellele hoopis rohkem nõudmisi.

Käsitööl on olnud elukeskkondade kujundamisel pikk ajalugu ja hoolimata üha enam automatiseeruvast maailmast tuleks meistrioskuste säilimist väärtustada.

Innovatsioon linnaruumis ei ole võimalik ilma inimmõõdet ja elurikkust arvestamata ning hea avaliku ruumi kaitseta. See algab ruumi kasutaja tähelepanelikkusest ja mõistmisest ehk igaühe linnavaatlusest.

Eesti inimene ei oska arhitektuuri- ja ruumiteemadel arutleda – meie ruumiline intelligentsus ehk ruumi-IQ on madal. Maju hinnatakse jätkuvalt nagu 19. sajandi maalikunsti mõõdupuuga ilus/kole.