Müürileht

Lexsoul Dancemachine’i loomingu ja suve vahele võib panna kindla võrdusmärgi. Bändi liikmed räägivad, kuidas luuakse muusikat, mis paneb tantsima ka kõige kangema jalaga eestlase, mis vahe on olla laval funk’i ja rokkbändina ning mismoodi sobitub sellesse valemisse viinerikujuline süntesaator.

Tommy Cashi visuaalses maailmas kohtab hulgaliselt viiteid seksuaalsusele ja soolisusele, mis esindavad nii jõulist maskuliinsust ja sellega kaasnevaid vaatemänge kui ka seda kuvandit ümbermõtestavaid pehmemaid eneseväljendusi.

Pillikuid on seitse. Nad tulid kokku 2014. aastal, vahetasid seejärel liikmeid ja nüüd valmis neil debüütplaat „Metsaunelm”.

Dramamama võib tunduda mõnele muusikafännile kui veteranbänd, kuid „Uphill Battle” on kõigest nende kolmas album.

Kruglov-Sooäär Quarteti album „Tchaikovsky” pöörab kuulsa vene helilooja Pjotr Tšaikovski loomingu pea peale, mängides eri võtete, dünaamikate ja ideedega ning moodustades tempoka ja kireva värvipaleti.

Uute edukate bändidega kaasneb tihti kaks spetsiifilist rõõmu: leidmine ja ootamatus. Leidmine on rõõm mõistmisest, et orbiidile on ilmunud midagi uut ja huvitavat.

„Poolikuid punkte me ei pane, vali siis ikka 6 või 7,” sain vastuseks, kui tahtsin...

Kuidas osata hinnata Drake’i ja Billie Eilishi ajastul Eino Tambergi, György Ligetit või Orlando di Lassot?

Helilooja Lauri-Dag Tüüri album „Polar Night Jet” on tõukunud sügistormidest ja filmiatmosfääridest. See, mis lugu plaat jutustab ja kuhu viib, on aga kuulaja enda tunnetada.

Kai kunstikeskuses avatud Anne Katrine Senstadi valgusinstallatsioon „Radikaalne valgus” saab 10.–14. juuniks uue helikujunduse, mille autoriks on Kai korraldatud open call’i võitja Sander Shifter Peterburist. Rääkisime Shifteri ning teise ja kolmanda koha pälvinud muusikute Andrea Patroni ning Andres Vihterpaliga nende heliteoste valmimisest.

Ei tule just tihti ette, et eesti popmuusikas juhtuks midagi tõeliselt ootamatut. Jonas Kaarnametsa soolodebüüt suudab aga korduvalt üllatada.

Pea igast akordionistiga tehtud intervjuust või persooniloost Eesti ajakirjanduses leiab äramärkimist pilli ebapopulaarne maine või arvamus, et akordion kuulub pigem lõkkeõhtule „umpa-umpa” tantsulugusid mängima. Kui palju need arusaamad aga tegelikult paika peavad? On need ehk juba ise ajast ja arust?