Müürileht

Tööturul toimuvad 21. sajandi tehnoloogilisest arengust tulenevalt kiired muutused ja ühiskondliku heaolu seisukohast on võtmetähtsusega see, kuidas töötajad suudavad nende muutustega kaasas käia ning riik ja tööandjad neile selleks tuge pakkuda.

Töö, eraelu ja looming, privaatne ning avalik võivad kõik olla siirdatud üheks suureks ja pikaajaliseks kunstiteoseks, nagu tõestab Flo Kasearu viimase kümne aasta tegevus.

Mikita mütopoeetilised esseed eestlusest, digimaailma plahvatus ja NO99 „Ühtne Eesti suurkogu” on vaid mõned märksõnad, mis teistkümnendatest kaasa võtta. Arutame „Plekktrummi” saatejuhiga, kas üks raamat suudab tõsta huvi eestluse vastu, kas tehnoloogia teeb kultuuri paremaks ning kas kunst saab mõjutada ühiskonnas toimuvat.

Kuidas alustada uue teatriga ääremaastunud Eestimaa südames, mil viisil orienteeruda metsikul ajal ning kust kasvab publik lavastustele, mida veel pole. Saaremaalt pärit noor lavastaja sõnastab oma kogemust ja püüab kujutleda tulevikku.

Juba vanarahvas teadis üsna hästi, et lapsed on oma vanemate nägu, aga neil ei olnud päris täpselt aimu selle põhjustest. Edasises tulebki appi geeniteadus, millel on ka tulevikumeditsiinis oma (väga tähtis) roll.

Üliviljakas muusik, kes on lasknud sel aastal nii enda nime alt kui ka eri kollektiivide koosseisus välja viis täispikka albumit, ei salga, et tema jaoks tähendab looming samal ajal nii kaost kui ka meelerahu. Ning higi ja pisaraid oskab ta hinnata – kuidas muidu inimese ja autorina areneda.

Mood aastal 2020 on kõike muud kui moes – pandeemia, kliimakatastroof ja keskklassi hääbumine Läänes ei soodusta just rõivamoe arutut tarbimist. Kas tootmisrindel on oodata muutusi või ei kao hooaegade ja ühe päeva trendide ball veel niipea kuhugi?

Kuidas on lood meediavabadusega Eestis? Mida tähendab (ja mida ei tähenda) sõna „arvamusvabadus” ning miks seda nõnda erinevalt mõistetakse? Kas on vaja igasugust jura avaldada? Kas ajakirjanikul tohib olla maailmavaade? Aga meediaväljaandel?

Brexiti ja pandeemia keerises Eestisse naasnud kunstnik otsib kohta iseendale ja ruumi naisena elamise paljususele.

Külluse ja kasinuse, niisamuti kui askeesi ja hedonismi vahel paistab pealtnäha laiutavat vastuolu. Ometi võib see lähemal vaatlusel osutuda illusoorseks, lausa väljamõeldiseks – seda nii igapäevapraktikates, n-ö filosoofiliselt kui ka näiteks keelest ja kirjandusest rääkides. Mis üldsegi on või peaks olema tänapäevane askees?

Miks jäävad vahel meelde ebaolulised asjad, samas kui õige tarvilikud ei jää üldse? Kuidas mõista loovust ajuprotsesside kaudu? Kuidas saaks nutiseadmetega nutikamalt ümber käia? Milles trumpab inimene (veel?) tehisintellekti üle? Kas teadusmaailmas on kohta patriotismile?

Üks oli kohe algusest peale kindel: me ei puuduta selles intervjuus poliitikat, ka kultuuri- ja teatripoliitikat mitte. See pole meie huviobjekt! Ometigi ei takistanud see vestlemist nüüdisajast ja tänapäeva teatrist.