Müürileht

Nüüdiskultuuri häälekandja

Sotsiaalia

Maria Kapajeva tegeleb oma uurimuslikus kunstis Kreenholmi endiste naistööliste kui mitmekordselt tõrjutud inimgrupi mälestustega. Repro raamatust „Unistus on helge, veel ebaselge”, 2020 (mildabooks.com/product/dream-is-wonderful-yet-unclear)

Kollektiivne mälu ja kriiside ajastu

Suur osa Eesti ja ka ülejäänud maailma ühiskondlikest vaidlustest keerleb just ajaloomälu ümber. Oluline pole seejuures ainult, mida mäletatakse, vaid kuidas seda tehakse, kuidas mälestust ja identiteete konstrueeritakse ning missugused on mälu ja võimu seosed. Üha enam kerkib ka küsimus mälust (ning unustamisest) antropotseeni ajal.

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Unistades maailmalõpust

Maailmalõpu stsenaariumite visualiseerimises pole midagi uut. Küll aga võib tulla üllatusena, et need fantaasiad kannavad endas vajadust inimlikuma ühiskonna ja parema mina järele.

Andres Maimik: Tunnete poliitika – isepäisus ja trots

Globaalne siseeksiil toob esile kaks vastandlikku reaktsiooni. Ühelt poolt kuulumisvajaduse, enese allutamise ühisele printsiibile, teisalt isepäisuse, fuck-y’all-individualismi. Üks pool näeb, et kehtestatud sunnimeetmed on need, mis päästavad inimkonna, teised on kindlad, et just need hävitavad meid inimestena.

Ado Vabbe „Mees ja naine”, õli, 1940. Eesti Kunstimuuseumi maalikogu

Tõnu Õnnepalu abielust: Loomulik ja õige

Perekond on ühtaegu nii paratamatu kui ka ebaloomulik ning inim- ja abielu mööduvad igal juhul loomuliku ja õige pinges. Seal, kus on olemas abielu, on tingimata ka selle rikkumine. Kust aga otsida abielu tähendust ja juuri, kas XIX sajandi korralikust kodanlikust perekonnast või hoopis Jeesuse ja Pauluse juurest?

Emad, kes käisid spermapangas

Meespartneri puudumise tõttu ei pea soovitud lapsed sündimata jääma – appi tulevad spermapangad, kus pakutakse lisaks viljakusprobleemidega heteropaaridele abi ka teistele emaks saada soovijatele.

Illustratsioon: Ander Avila

Tuumikperega ellujäämismatkal

Lastekasvatus on üks pikemat sorti ellujäämismatk. Kuidas on juurdunud idee, et sedasorti matka on optimaalne läbida tuumikpere vormis, kus pooled tajuvad end oma muredega üksi olevat ning tunnevad alailma puudust ajast, vabadustest, kogukonnast? Ütleme otse välja: tuumikpere on ebaõnnestunud nii laste, vanemate kui ka riigi jaoks.