Müürileht

Kust siis hakata tõmbama piiri meedia- ja blogiformaadi vahele? Kellel on õigus ajakirjandust teha? Kas selleks on vaja ajakirjanduse erialal omandatud kõrgharidust tõendavat paberit või riigi väljastatavat tunnustatud meediaväljaande tõendit? Ma kahtlen, et see oleks hea mõte.

Mida teha, kui sa ei suuda kohaneda nende etteantud mudelitega, elada ettekirjutatud stsenaariumi järgi? Kui sulle taotakse järjepidevalt, et „ära sa siin eksperimenteeri midagi, meil juba on olemas need struktuurid ja meetodid – õpi ära ja tee järele!”

Viimasest Eesti pinnal toimunud sõjalisest konfliktist möödub varsti 70 aastat. Ühtegi vabadussõja veterani pole enam elus, meie vanavanemad mäletavad teise ilmasõja aegseid jubedusi vaid ähmaselt. Meil puuduvad piisavalt värsked lood, mälestused ning kogemused, mis pärineksid neilt, kes on sõja omal nahal läbi elanud. Sellest ka küsimus, kes meist haaraks relva, kui seda tegelikult vaja läheks?

Nagu igal sügisel, astus ka tänavu ajateenistusse hulk noori mehi. Paljud aga hingavad kergendatult, kuna said sel korral ajapikendust või õnnestus sootuks pääseda.

Eestis viimasel ajal kirgi kütnud arutelud teemadel mugavus ja pagulus jäävad Berliinis kaugeks. Peaasjalikult seetõttu, et oma infohügieeni eest hoolt kandes jälgin ma viimasel ajal aina vähem eesti peavoolumeediat ja linnas toimub piisavalt palju, et mitte tahta oma päevi ka Facebookis veeta – see võtab lihtsalt liiga palju aega, et internetiavarustest midagi mõistlikku ja vajalikku välja sorteerida.

Kokkuvõte arvamusfestivali vestlusringist teemal „Y-generatsioon ja väärtus”.

Alguses isiklikku. Olen sündinud 1975. aastal nagu ka Berk Vaher, kiwa, Mart Kalvet, Kristjan Piirimäe, Heidy Purga jpt, seega tüüpiline X-generatsiooni päss.

X-generatsiooni väärtuste kummardamine on viinud praeguse ühiskonna ummikseisu. Pääseteeks võiksid olla värsked ideed, millest tuleb osata vaimustuda. Hirm avaliku kriitikatule alla jääda takistab üpsilonidel ühiskondlikke muutusi eestvedamast. Just seda oleks aga praegu hädasti vaja.

Müürileht seisab praegu teataval teelahkmel – meist on saanud päris ajaleht.

Oodates Helsingi lennujaamas äralendu Barcelonasse – linna, kuhu mul on olnud tavaks põgeneda, kui juhe hakkab kokku jooksma –, ümisen laulda Curly Stringsi debüütalbumi nimilugu „Üle ilma”, mille sõnad kõlavad järgmiselt: Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda / Alla pole üleliia vara vaja tulla / Anna täpselt nõnda palju, nagu sul on anda / Kanda võta nõnda palju, nagu jõuad kanda. Ja mõnusa kergustundega lähen ära.

Autorite ühinguga liitumine või levitajatelt avansi võtmine on esimesi samme tegeva autori jaoks pigem õnnemäng, sest sellest võidavad üksnes vähesed, loomevabaduse kaotamist kahetsevad aga paljud. Infoühiskonna areng võimaldab autoril teha eetilisi valikuid, mis arvestavad uut tüüpi loomekogukondadega, kus piirid loojate ja publiku vahel on hägustunud.

Üpsilonide hulka kuuluv Müürilehe sotsiaaliatoimetaja tundis ennast puudutatuna, kui teda ja tema kujutlusvõimeta eakaaslasi süüdistati igavas vingumises. Selleks et oleks võimalik poes riidest kotiga orgaanilisi porgandeid edasi osta, pani ta kirja järgmised read.