Müürileht

Kelle nägu on automaksu-vastased ja kelle lood on kuulmata?

Üks tuntud vanakreeka tüüp on öelnud, et keegi ei valiks elu ilma sõpradeta, isegi kui tal oleks kõik muu. Ma olen temaga täiesti nõus. Ent ei saa unustada, et seal, kus on sõprus, on ka võimalus selle sõpruse lõppemiseks.

Sõnaga „tühistamiskultuur” lehvitamisest on saanud ülilihtne, aga ootamatult tõhus retooriline õlgmehike, mille abiga saab 1) tähelepanu tegelikelt probleemidelt kõrvale nihutada, 2) end ohvrina näidata ning 3) uusi toetajaid leida.

Sõpruse ajalugu on olnud algusest peale normatiivne. Antiikajal peeti ihaldusväärseks ennekõike meestevahelisi avalikke sõprussuhteid, kuid nüüdseks on sõprus kolinud privaatsfääri ja sellest on saanud naiseliku domeeni osa. Vaatleme, kuidas selline ajalooline nihe sai toimuda.

Sõprus on nähtus, mida enamik inimesi on oma elu jooksul korduvalt kogenud, ja see on vorminud isiklikke seisukohti seoses sõpruse olemusega. Individuaalse kogemuse tõttu on tekkinud sõprusest mitmeid arusaamasid. Alljärgnev on samuti üks võimalikest vaatenurkadest, mille eesmärk on välja tuua, miks see suhte liik üldse oluline on.

Oktoobrikuu Müürileht on kui muinasroomlaste kahe näoga jumal Janus: üks nägu väljendab sõprust ja teine kohalikku DJ-kultuuri. Mõlemad näod janunevad aga sooja ühistunde järele, mida sõprus ja muusika kahtlemata pakuvad.

Meie suurt armastust maasturite vastu võib seostada lombi tagant tuleva kultuurilise mõju ning sealse seadusega, mis seadis 1975. aastal sõiduautode kütusetarbimisele senisest rangemad piirangud.

Ahistav jälitamine on üks lähisuhtevägivalla liik. Korduv, tahtevastane ja ulatuslik eraellu tungimine, mis ahistava jälitamisega kaasneb, võib olla ohvri jaoks laastav, mõjutades tema elu nii psühholoogiliselt, sotsiaalselt kui ka majanduslikult.

Kuigi tunnetuslikult on privaatsus inimeste jaoks väärtuslik, on selle mõiste tagant tasahilju kadumas see, mida me sisuliselt oskame, soovime või viitsime oluliseks pidada. Esmalt kaovad sõnad ja keel, alles jäävad vaid ebamugavustunne ning hägune mälestus teistsugusest maailmast.

Lõuna-Koreas levib fenomen, et avalikesse tualettruumidesse, motellitubadesse ja teistesse privaatsust eeldavatesse kohtadesse paigaldatakse salakaameraid, mille ohvriteks on enamasti naised. Kuidas mõjutab see naiste igapäevaelu ja mida näitab Korea ühiskonna kohta laiemalt?

Soost kõneldes takerdutakse endiselt liiga sageli bioloogilise determineerituse kammitsaisse, nõnda paistab pealtnäha lihtsam otsustada, missugune on kellegi bioloogiline sugu (sex) võrreldes tema sooidentiteediga (gender). Kuid kas selline kaksikjaotus üleüldse on relevantne, produktiivne või huvitavgi?

Kuidas reguleerida avatud ühiskonnas privaatsust, kes ja kui palju peaks vastutama ning milline võiks olla kollektiivne õiglustunne infoühiskonnas – need on vaid mõned teemad paljudest, mis Eesti küberturvalisuse juhiga jutuks tulid.