Müürileht

Nüüdiskultuuri häälekandja

    Sotsiaalia

    Illustratsioon: Helena Aadli

    Küüniku tundekasvatus

    Kui noored tunduvad naiivsed, feminism silmakirjalik, taimetoitlased hullud ja filosoofia mõttetu, siis kuidas taastada usk maailma headusesse? Küünikul tuleb alustada nende väärtuste paikapanemisest, millesse usutakse. Nii võib selguda, et feminist on hinges ka konservatiiv ja sotsialist kapiliberaal.

    Daniel Tamm. Foto: Joakim Klementi

    Juhtkiri: Tudengina valikutest lõhkise küna ees

    Tudengipõlv ja eriti selle algus on valikutest paks. Niigi tuleb välja sõeluda eriala, aga lisaks tihti ka elukoht ühes serviisiga, poeriiulite vahel peab langetama otsuse kas tatra või riisi kasuks ning üldse on järsku iga sent arvel. Olulisim valik seisneb aga selles, millele kulutada oma aeg, mida on nüüd justkui lõputult.

    Vasakult Daniel Tamm, Karl Lembit Laane, Isabel Jezierska, Andres Reimann, Anna Linda Tomp, Robert Varik ja Helena Aadli. Foto: Joakim Klementi

    Milleks meile Üheteistkümnes?

    Kas üliõpilaseluga käib (veel) kaasas mingisugune eriline vaimsus? Seda eriti Tartus, mis peaks justkui kandma endas iseäralikku nooruse vaimuelu fluidumit. Mina ja mitmed mu sõbrad, kellega koos me 2016. aasta suvel Üheteistkümnenda asutasime, uskusime entusiastlikult, et Tartu vaim, kuigi vaikne, on endiselt olemas.

    Meie härrad ja meie luuserid

    Demokraatiat ohustavad kaks väärarusaama: ühte esindavad härrad, kes käsitlevad ühiskonda orgaanilise tervikuna ja hindavad kodurahu, teist luuserid, kes võimendavad väärtuspõhist klassivõitlust. Kui esimene summutab poliitilise konflikti, siis teine ajab selle äärmusesse.