Kinnisvara võib olla inimesel ka ristiks kaelas, eriti kui see asub maal tihedate kadakate vahel. „Tõde ja õigus” või mitte, aga ürgse põlluharijahingega eestlane ilma kinnisvarata juba naljalt ei saa.

Kogu suure rõõmu, lusti ja lillepeo kõrval pakub ülikooliaeg ka ohtrasti muret või lihtsalt täiesti jaburaid olukordi. Seda põhjusel, et akadeemia ei olegi tegelikult normaalne koht või seisund, vaid just säärane, kuhu draamad ja anomaaliad on lausa sisse kirjutatud.

Teadvusel on veel võimalikke olekuid peale domineeriva „tavaseisundi”. Nõiduse akadeemilise uurimise edasiviimiseks tuleks sellega arvestada.

„Kõik otsivad seda õiget. Mõned leiavadki. Aga see õige võib osutuda aja jooksul täiesti valeks, sest ilmnema hakkavad vead ja puudused ning ideaal variseb kokku.”

Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Kummituslikest majadest kirjutas Sven Vabar esmakordselt #3 Müürilehes 2008. aasta mais.

Paralugude varamust võib leida arvukalt jutustusi, kus aknaklaaside klirisemise või nugade iseenesliku seinalendamise esilekutsumises kahtlustatakse just kasvueas tüdrukuid.

Varauusaegses Euroopas nõiariitade süütamiseni viinud sündmused võisid saada alguse nii laste fantaasialennust kui ka harimatusest tingitud massihüsteeriast. Kuigi Euroopas on mastaapsed nõiaprotsessid ajalugu, pole tuleriitade söed üle maailma sugugi kustunud.

Esoteerikast on saanud kaubandusharu, mille äriedu sõltub inimeste usust üleloomulikesse jõududesse.