Igaüks teab, et Skorpionile ei sobi Veevalajale mõeldud lektüür, nii nagu Lõvigi peaks käima kauge kaarega mööda Jäärale ette nähtud teostest. Kirjandust ilmub meil nii palju, et paras pähkel võib olla leida kogu sellest massiivist raamatuid, mis tooksid esile just sinu sisemise sära!

Küllap painab armsat lugejat juba mitu kuud suur mure: mida ometi lugeda sel ajaloolisel teisel koroonasuvel? Mille järgi orienteeruda, kuidas langetada otsuseid – olukorras, kus värske eestikeelse lektüüri valim on ometi niivõrd külluslik? Kas peaks vaatama poeesia poole või võtma ette hoopis mõne paljudest lähiajal ilmunud lühiproosateostest? Ja siis on meil ju endiselt olemas ka vana hea romaanižanr! Rääkimata reisikirjandusest ja filosoofiastki. 

Appi tuleb taas Müürilehe erakorraline esoteerikatoimetus, kes on pendli, kristallkuuli ja tarokaartide välkudes imekiiresti just sinu tähemärgile kõige sobivama lugemisvara tuvastanud! Väga erandjuhtudel (aga siis ka absoluutselt omal vastutusel ja ohutult distantsilt) on küll lubatud ka universumist hoopis teistele tähemärkidele määratud raamatutesse piiluda.

JÄÄR (21. märts – 20. aprill)

Püsitule ja impulsiivsele Jäärale on taevakaar kirjutanud selleks suveks ette igati kohase lektüüri: kätte tasub võtta esmalt Enn Kaubi „Minu Antarktika” (Petrone Print, 2021, „Minu” sarja 150. raamat), sest see viib lugeja kaugemale ja eksootilisemale teekonnale kui tavalised reisikirjad, ja pole kahtlust, et just seda Jäär ühelt healt raamatult ootabki. Enn Kaup on polaaruurija, kes sattus seda üsna asustamata ja avastamata mandrit esmalt külastama ööpilvede uurimiseks, aga sellele esimesele käigule järgnes veel oma kaheksa ekspeditsiooni. Niisiis, kui keegi Antarktikast midagi teab, on see just Enn Kaup. Kodumaa suvekuude leitsaku tasakaalustamiseks tasub aga (isegi mitte vaid Jääral!) jälgida veel Admiral Bellingshauseni meeskonna tänavust rännakut teise pooluse äärmustesse ehk Arktika poole aadressil facebook.com/Arktika2021.

Kuna Jäär kipub pahatihti oma süütus enesekesksuses liigselt ümbritsevat välja lülitama, tõmbas Müürilehe õiglane fortuuna talle teiseks suveraamatuks Ilmar Raagi värske teose „Kuidas hullud said prohvetiteks” (Rahva Raamat / Edasi.org, 2021). Terava sulega autori ajakirjanduses ilmunud artiklid moodustavad ühiste kaante vahel tähelepaneliku ühiskonnakriitilise terviku, mis räägib mõndagi meie lähiminevikust ja olevikust.

SÕNN (21. aprill – 21. mai)

Püsivad ja järjepidevad Sõnnid on need tegelased, kelle kohta kehtib ehk kõige paremini fraas „kahe jalaga maa peal”, aga võib-olla isegi mitte ainult maa peal, vaid ka maa küljes, kõvasti juurtega kinni. Maa (ja vee) küljes on kinni ka Julio Llamazarese raamatu „Kuidas vaadata vett” (Toledo, 2020, tlk Madis Kuuse ja Mari Laan) tegelased, kes on pidanud ajaloolis-geograafiliste kokkusattumuste tulemusel oma kodupaigast lahkuma, aga kelles kunagine kodu ei kao kunagi ära ega lähe meelest. Kuidas siis pöörduda tagasi paika, kust sa pole kunagi lahkunud? Sellisel sunnitud lahkumisel on täiesti ajalooline taust – vähemalt 500 küla pidi 60ndatel Hispaanias veehoidjatele „maad tegema” ja nende elanikel polnud muud võimalust kui oma kodu seljataha jätta –, mis on ka Llamazarese enda elus aktiivset rolli mänginud.

Juured on aga mõistagi ka perekond (ja aeg), seepärast on planeetide seis määranud Sõnnile – kes muidu poeesiast ikka võimalikult kaugele püüab hoida, sest see võib ju maa küljest üles tõsta! – ka „eesti luule viimase aja sensatsiooni”, salapärase Natalja Nekramatnaja debüütkogu „Sinine pojeng” (Tuum, 2021). Aga Sõnn olgu mureta, maa küljest see üles ei tõsta (kui, siis narivoodi ülemisele korrale või mööda nagisevat treppi üles), see ei ole selline raamat.

KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)

Kaksikutele näeb saatus sel suvel ette pigem ootuspäraseid teoseid ehk niisuguseid, mis sobivad hästi tähemärgile, kes ei ole „ei üht ega teist või on mõlemat korraga”. Õnneks on neil päevil ilmunud mitmeid selliseid raamatuid. Näiteks Katrin Pautsi novellikogu „Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused” (Varrak, 2021). Ta on justkui sünge küll – nii lubab juba tagakaane tekst –, aga mitte ainult, jutustades paiguti hoopis täiesti veidraid, jaburaidki lugusid. Või ongi pigem vastupidi ning esmalt naljaka ja toredana algav raamat liigub lõpupoole tõsisemate ja tumedamate toonide poole. Igal juhul just Kaksikule sel suvel sobiv kirjandus! Neile, kellele imponeerib siin esmajoones Tallinna kujutamine, soovitame n-ö lisalugemiseks Werner Bergengrueni raamatu „Surm Tallinnas. Kurioosseid lugusid ühest vanast linnast” uustrükki (Hea Lugu, 2021, tlk Rein Sepp ja Mati Sirkel), veidrust ja huumorit ning veidrat (musta) huumorit leiab siitki laialt!

Sarnaselt Pautsiga võngub naljaka ja tõsise kokkupuutepunktidel Piret Raua lühiproosakogu „Kaotatud sõrmed” (Tänapäev, 2020), aga mõistagi on ta ikkagi hoopis teistsugune. Raua lugude tõukejõud näib nimelt olevat ikkagi tõsine, nukkergi, ning huumor avaldub pigem stiilis – aga avaldub tuntavalt ja peaaegu alati. 

VÄHK (22. juuni – 23. juuli)

Meie taevalaotuse ehk suurimaid unistajaid Vähke kutsub esimene lugemissoovitus retkele unede ja nende tõlgenduste maale, aga mitte nõnda, nagu võiks esmapilgul arvata! Nimelt ei jutusta Jaan Sudaku teos „Miä nägi unõs… Uni ja unenäod eesti rahvapärimuses” (Varrak, 2021) meile ainult sellest, mida eestlased on läbi aegade unes näinud, vaid ka sellest, kui oluliseks nad on unenägemist ja -nägusid üldse pidanud (etteruttavalt olgu öeldud, et üldse mitte iga unenägu pole tähenduslikuks peetud). Kuivõrd enim on Sudak teadlasena uurinud kihnlaste folkloori, torkavad siit rohkem silma mere- ja saareeluteemalised unemotiivid. Sudaku põhjalikke seoseid loov folkloristipilk põimub siin hea jutustamisoskusega, väga oluliseks kasuks tuleb jälgimise hõlbustamisel aga ka Janika Vesbergi kongeniaalne ja leidlik kujundus.

Ikka hingeasju tähtsaks pidavale Vähile toob häid uudiseid ka Tänapäeva kirjastus, kes andis sel aastal „Punase raamatu” sarjas uuesti välja Romain Gary (Émile Ajari) romaani „Elu alles ees” (tlk Tõnu Õnnepalu). Klassika on ju teos, mis naljalt ei saa aeguda, mis räägib ikka inimeseks olemise ilusatest ja paiguti tumedatest soppidest. Proua Rosalt ja väikeselt Momolt on meil kõigil aga alati (uuesti) midagi õppida.

LÕVI (24. juuli – 23. august)

Müürilehe esoteerikud teavad hästi, et olgu muuga, kuidas on, igavust Lõvi ei salli. Õnneks aga ongi planeetide seis Lõvile soodne, veeretades talle teele ette mõned eriti põnevad lähiajal ilmunud eestikeelsed teosed. Esiteks muidugi Eva Koffi romaan „Kirgas uni” (Härra Tee & proua Kohvi, 2021). See kiire, lausa filmilik teos ei vaata enam ajalukku nagu Koffi debüütromaan „Sinine mägi”, vaid püsib kindlalt tänapäevas, aga küsib midagi olulist ka käegakatsutava maailma ja selle teise kokkupuudete kohta (mis kas on või ei ole päris). Aga see pole veel kõik! Äsja-äsja ilmus ka Rein Raua romaan „Päikesekiri” (Salv, 2021), mis võtab Lõvist (aga soovi korral mõistagi teistestki sodiaagimärkidest) lugejad kaasa teekonnale Eestist ja Venemaalt Hiinasse ja Jaapanisse (ja vastupidi).

Aga samas teab iga esoteerik sedagi, et pigem tihti kui harva tabavad loomade kuningat laiskusepisoodid, kui molutamine ja vedelemine on just kõrges hinnas. Seda ei tasu aga kindlasti segamini ajada igavlemisega! Meel tahab lahutamist ikka, nõnda avab Lõvi oma pehmes voodis tekkide ja patjade vahel Brian Fagani ja Nadia Durrani teose „Horisontaalne ajalugu. Mida kõike pole voodis tehtud” (Argo, 2021, tlk Ivika Arumäe), mis sisaldab hulgaliselt huvitavaid fakte näiteks voodi ajaloost, magamiskommetest jm.

NEITSI (24. august – 23. september)

Neitsi, kes teatavasti on kõige n-ö asisema meelelaadiga tähtkuju – et mitte öelda, et tunneb hästi ka maailma olmelisemat poolt –, võtab sel suvel kätte Mudlumi kõrgesti (au)hinnatud teose „Mitte ainult minu tädi Ellen” (Strata, 2020). „Olme” on samas sõna, mida Mudlum silmaotsaski ei salli, olgu niisiis kohe mainitud, et siin on nii palju muudki. Isegi võib öelda, et see on Mudlumi kõige tõsisem raamat. Johanna Ross kirjutab teose tagakaanel, et „Mudlum on juba otsaga Mihkelsoni juures väljas”. Ja see ei ole üldse vale, tegeldakse siingi raskete teemadega, perekonna naiste ja nende keerulise saatusega, aga ega neist saatustest ei saa rääkida ilma endagi siseilma süüvimata.

Aga ratsionaalsele Neitsile on taevatähed ette näinud ka Jürgen Rooste värske luuleteose „Signaal surnud tähelt” (Trükiviis, 2021), mis maiste asjadega tegeleb õieti õige vähe, ikka tähtede ja sõnade poole pürgib ta. Südameasjadest muidugi ka, ja ühiskonnaasjadest mõistagi – kuidas muudmoodi –, aga kui näiteks teatriinimesed tahavad ühtelugu teha teatrit teatrist, siis Rooste meenutab meile siin, et poeedi teater on sõnad, see ongi luule luulest. Ja luuletamisest. „Luule, laulud ja lood. Need on kõiksuse ainus mateeria. Olemise ainus mõõdetav ollus. Kõik parameetrid, kõik dimensioonid.”

KAALUD (24. september – 23. oktoober)

Kaalud on teatavasti need tegelased, kelle suust kostab kõige sagedamini selliseid lauseid nagu „Peame ikka ära kuulama mõlemad pooled…” või „See võis küll nõnda olla, aga tuleb vaadata ka asja teist tahku…” jne. Nii on universum näinud Kaaludele sel suvel ette Hent Kalmo kauni ja poeetilise artikli „Kadrioru aednik” (Vikerkaar 3/2021), mis ei tutvusta meile ainult Konstantin Pätsi vastuolulist isikut, vaid ka tema vastuolulist aega. Ja aeda. Aga kui see jääb õhukeseks, siis vastuolulisi isikuid on ka meie kultuuriloos veel küllalt! Eesti Keele Sihtasutus on andnud sel aastal välja näiteks Helgi Vihma raamatu „Johannes Aavik – aatemees ja keeleuuendaja” ning Artur Adsoni kogutud luuletustele läheneva teose „Varjuliste puie all. Luuletused/Luulõtusõ’” (535 lk!), mõlemad ongi lausa kohustuslikuks kirjanduseks Kaaludele.

Ajaloost, küll hoopis teistmoodi, annab aimu Aino Perviku väike raamat „Miniatuurid mälupõhjast” (Salv, 2020), mis kaevub mälusügavustesse, millest ehk eredaimad on need, mis ulatuvad autori lapsepõlve, 30ndatesse. Aga Estonia teatri juurde, Pariisi, Järvakanti ja mõnda paika veel juhatab autor meid ka hilisematel aegadel. „Ma ei arva, et kellelgi oleks mõtet minna kuhugi oma minevikku otsima. Me ei lähe ju ajas tagasi. Keegi ei lähe. Minevik säilib ainult mälus.”

SKORPION (24. oktoober – 22. november)

Muidu ikka jõle tõsine ja kriitiline Skorpion korjab sel suvel riiulist Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi raamatu „Õilis isik” (tlk Sulev Hallik), mis Loomingu Raamatukogu kuldsarjas sel aastal uuesti ilmus, ning loeb ja naerab. Või loeb ja mõtleb (näiteks kulmu kortsutades), et eks see bürokraatia kõik ongi jama, aga kas igati silmapaistmatutel bürokraatidel võib ehk praegugi olla ootamatult suur võim. Priit Hõbemägi kirjutas küll Ekspressis, et „ajad on palju muutunud ning see, mis 40 aastat tagasi tundus nutika ja lõikava satiirina, ei ole seda enam mitte”, samas kui David Vseviov ütles saates „OP+” otsesõnu, et „Õilis isik” on naljakas ka 2021. aastal. Nüüd jääbki Skorpionil tuvastada, kummal oli õigus!

Aga mõtteainest on universumil Skorpionile veel! Nimelt näitab planeetide seis, et hiljemalt juuli esimesel nädalal võtavad pluutolased riiulist Jan Kausi esseekogu „Homme tuntud avarus. Väike lausete konstellatsioon” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020) ning lasevad end sõnadel ja kirjandusel lausa metatasandile kanda. Kausi pilk on avar – loetu kaudu jõuab ta mõte paiguti ka loodusteadustele päris lähedale (Maast ja Universumist), aga filosoofiasse tingimata, jutustades meile ei vähemast kui armastusest ja inimesest, ajast ja tõest.

AMBUR (23. november – 21. detsember)

Üle kõige meeldib Amburile teatavasti vaidlemine ja ehkki püsivus pole just tema tugevaim külg, inspireerib uudishimu Jupiteri kaitsealust siiski haarama Pitirim Sorokini teose „Revolutsiooni sotsioloogia” (Ilmamaa, 2021, tlk Simo Runnel) järele. Ehkki kirjastaja hoiatab, et Sorokin ei ole oma lähenemises erapooletu, sobib see Amburile, sest ka tema ise ei ole iialgi erapooletu, üheski poliitilises ega sotsiaalses küsimuses vähemasti. Tähendab, Ambur on erapooletu ainult küsimustes, mis teda ei huvita. Aga revolutsioon kui niisugune huvitab meie õiglussõdalast väga. Näiteks see, miks revolutsioonid kunagi ei õnnestu. Sorokin nimetab seda „sotsiaalse illusionismi seaduseks” – hämmastav lahkuminek revolutsiooni ideaalide ja loosungite ning selle tegelike tagajärgede ja viljade vahel.

Ilukirjandus Amburit üldiselt ülemäära ei kõneta – kui, siis siiski ulmekirjandus (aga siis ikka ka selline, mis ei ole päris fantasy või muinasjutt). Nii tõmbasime talle universumi kaardipakist Meelis Friedenthali sünge jutukogu „Kõik äratatakse ellu” (Kirikiri, 2020) ning varalahkunud Vahur Afanasjevi lähitulevikus kõndiva „Õitsengu äärel” (Vemsa, 2020). „Serafima ja Bogdani” Peipsiveere painavat ja kummaliselt eksootilist ajalugu mäletame veel kõik, aga Vahuri kahjuks viimaseks jäänud romaan on midagi hoopis uut ja muud.

KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)

Kaljukits, teavad taevatähed hästi, on selline tüüp, kes pealtnäha paistab olevat kahe jalaga maa küljes kinni küll (meenutagem ka meie teist sõpra Sõnni), aga tegelikult tahab tõusta lendu! Miks muidu meie inimkaljukitse looduslikke lähiliike aina kaljude otsast või majade katustelt turnimas võib leida. Nii ei tohiks olla mingi üllatus, et universum poetab tema suvisele lugemislauale just Mehis Heinsaare värskeima jutukogu „Võlurite juures” (Paradiis, 2021) – ja n-ö soovituslikuks lektüüriks muidugi ka Joosep Matjuse ja Katri Rannastu kauni (loodus)dokumentaalfilmi „Pingeväljade aednik”, mis jutustab hästi väheste sõnadega Mehisest ja tema rännakutest. Aga ka tema juttude tegelased seiklevad tihti üsna samu radu pidi. Autor ise on öelnud, et kirjutab muinasjutte täiskasvanuile, kelles elab ikka veel edasi unistav ja mässumeelne imedesse uskuv laps. Ja (sala)unistaja on Kaljukits kohe kindlasti!

Aga omamoodi rännakule avaneb võimalus minna ka Jaan Kaplinski värske „Vaimu paigaga” (Ööülikooli Raamatukogu, 2021), kus autor jalutab endale omaselt läbi nii maise kui ka taevase, nii filosoofia kui ka argimaailma. Raamatu teeb eriliseks veel kahe klassiku, Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski soe ning isiklik kirjavahetus „Kahekõne üle jõe”, mis on valminud spetsiaalselt sellesse raamatusse. 

VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)

Veevalajaga on praegu selline lugu, et koroonaaeg on ta isegi (veel) rohkem ära kurnanud kui kõik ülejäänud sodiaagimärkide esindajad (ehk ülejäänud ca 11/12 inimkonnast). Siin aitab küll kõige paremini see vana tõde, et nalja peab saama. Ja kust mujalt kõige kvaliteetsemat huumorit üldse otsida kui mitte kirjandusest. Kus häda kõige suurem, seal on aga lahenduski kõige lähem. Kõigepealt Ave Taaveti „Valerahategija” (Värske Raamat, 2020). Taaveti huumor on märkimisväärselt soe ja armas, aga samas silmatorkavalt intelligentne. Igal sammul paistab silma autori enda põhjalik lugemus, aga teisalt ka tema üsnagi unikaalne animaatoripilk – pigem tihti kui harva on tema jutud koomikslikud või multifilmlikud.

Hoopis teistsugune on Tauno Vahteri huumor, kelle „Pikaajalist kokkusaamist” (Tänapäev, 2020) Müürilehe tähetargad küll Veevalajale vähemalt sama palavalt soovitavad! Vahter teeb nimelt teatavate inimomaduste üle ikka teravamalt nalja, võib isegi öelda, et praktiseerib paiguti väljanaermist, aga selle kõige juures säilitab ta siiski mingi siira lustlikkuse, mis teeb lugemise väga toredaks. Eriti aktiivselt itsitasid Müürilehe tähetargad kusjuures Vahteri lapsepõlveteemalisi lugusid lugedes. Lisaks on kaks raamatu viieteistkümnest jutust ka täiesti tõsised. Mälumänguküsimus: millised?

KALAD (20. veebruar – 20. märts)

Neptuuni juhitud Kalad on mõistagi pea sada protsenti ja raudkindlalt loomingulised isikud. Nii võib neid alailma niikuiniigi raamatuid lugemas silmata, pole otseselt vaja soovitustega motiveeridagi! Nii on Kalade lugemislaual sel suvel teiste teoste hulgas kindlapeale Mart Kanguri luulekogu „Armkude” (Sõnahulgus, 2021). Niisamuti kui Neitsile saatuse määratud Jürgen Rooste, viib Kangurgi meid sõna- ja luulemaailma mitte ainult sõnu ja luulet vahendina kasutades, vaid ka teemana lahates: „ära jäta luuletajat / sõnadega üksi / sest ta läheb / alati liiale / sõnad veavad / ta n-ö kõrvale / halvale teele / kurale / kuradile”. Aga oma humoorikas ja sõnamängulises võtmes kõneleb Kangur siin muidugi ka igasugustest armastustest, selge see.

Viimaks, n-ö kirsina tordil, troonib Kalade (ja küllap mõne veel) suvelektüüris värske lühiproosakogumik „Eesti novell 2021” (MTÜ Eesti jutt, 2021). Autoreid on siin mitmesuguseid, on päeva- ja ööpoolsemaid (kes erinevad siis omavahel ka ikka nagu päev ja öö), sh neidki, kelle raamatuid on Müürilehe oraakel siin horoskoobis juba teistele tähemärkidele ennustanud. Aga Kalad saavad nad kõik, n-ö essentsi kõigist, ja lisaks veel näiteks Martin Alguse ja Peeter Sauteri, Piret Põldveri ja Triinu Merese, P. I. Filimonovi ja Ilja Prozorovi…

Helmi Arrak on illustraator ja kunstnik. Tundlik Vähi-preili, kes fännab muuhulgas ikka veel Bowiet.