Huvi kliimamuutuste mõjudega arvestava arhitektuuri vastu viis noore eesti arhitekti seitsmekümne teadlase ja ajakirjanikuga laevale, avas talle võimaluse külastada tavainimese jaoks kättesaamatut Franz Josephi maad ja tekitas nõrkuse polaaralade vastu. Meteoroloog Timo Palo ja arhitekt Mari Hunt vestlesid viimasest ekspeditsioonist Franz Josephi maa saarestikule, kuhu Mari kaks aastat tagasi kaasa kutsuti, et planeerida rajatisi, mis reguleeriksid inimeste liikumist tundliku keskkonnaga piirkonnas.

Mari Hunt

Alustame päris algusest. Enne kui said tööpakkumise Arktikasse, kaitsesid Eesti Kunstiakadeemias oma magistritöö teemal „Arktika looduskaitsevägi”. Sa oled arhitekt. Minule tunduvad arhitektuur ja Arktika (inimtühjad avarused) esmapilgul teineteisest üsna kauged, peale selle, et sõnad kõlavad sarnaselt. Kuidas sa sellise teema üldse enda jaoks avastasid?

Mind oli huvitanud pikka aega kliimamuutuste mõju arhitektuurile: kuidas kliimasoojenemine, veetaseme tõus ning erinevad katastroofid arhitektuuri mõjutavad. Võtsin kunagi osa Londoni AA arhitektuurikooli suvekoolist, kus meie projekti lõpptulemus oli seotud veetaseme tõusuga Londonis. Sealt jäi see teema mind kummitama ja mõtlesin, et tahaksin sellega edasi töötada. Magistritöö tundus hea võimalus millegi utoopilise või teistsuguse tegemiseks. Arhitekti töö hilisemas elus tähendab enamikule mingil hetkel rutiini – võistlustel osalemist, väiksemate ja suuremate hoonete projekteerimist –, mina aga tahtsin tegeleda laiema maailmapildiga.

Mida su juhendaja sellisest teemavalikust arvas?

Esialgu otsisime veetaseme tõusu seoseid Eestiga. Saime aru, et kohalikku rannajoont see praegu nii palju ei mõjuta – siin küll veetase natuke tõuseb, aga samas ka maa kerkib. Mind hakkasid huvitama need alad, kus toimuvad just nüüd seoses kliimasoojenemisega kõige suuremad muutused. Miks veetase tõuseb ja kust kõik alguse saab. Nii liikusingi edasi Arktika-teema juurde. Peamiselt räägitakse Gröönimaa ja Antarktika jääkilbi ning Arktika merejää sulamisest – mind paelus just viimane.

Ühesõnaga, sa liikusid tagajärgedelt põhjuste juurde?

Jah, ja juhendaja arvas, et siis nad ju küll mind juhendada ei oska! Aga mis neil üle jäi (naerdes), selles mõttes, et olin kindel oma otsuses, et tahan selle teemaga tegeleda, ja ma ei lasknud end selles mõjutada.

Pealkiri „Arktika looduskaitsevägi” kõlab üsna suursuguselt. Töös oli huvitavaid ja samas ambitsioonikaid lahendusi, tõelisi väljakutseid. Missuguse eesmärgi sa enesele ise seadsid selle uurimistööga? Kui tähtis oli sinu jaoks uurimuse tegelik rakendatavus? Kas see oli üldse oluline?

See ei olnud minu jaoks eraldi eesmärk, kuna ma ei olnud magistritöö kirjutamise ajal nii kaugel põhjas ise käinud. Pakun oma töös välja pigem mingisuguse universaalsema lahenduse, kuidas olla valmis intensiivsemaks liikluseks Arktikas, taaskasutada olemasolevaid külma sõja aegseid radarijaamu ja luua uusi merejääl triivivaid jaamu.

„Arktika looduskaitsevägi”, autor Mari Hunt, juhendasid Andres Ojari ja Markus Kaasik

Kõigepealt pidid sa ju ennast Arktikaga kurssi viima ja selle kohta eelteadmisi hankima. Kui palju sa selleks eeltööd pidid tegema? Kust sa selle kohta materjali leidsid?

Põhimõtteliselt alustasin eeltööga nullist. Internet on selles mõttes suureks abiks. Ma käisin küll Eesti Teaduste Akadeemia ja TTÜ raamatukogus ning otsisin lektüüri, aga sealne valik oli üsna kesine. Seal oli näiteks Gröönimaad käsitlev raamat „Lonely Planeti” sarjast ja paar väga teaduslikku ja detailset teost näiteks õhurõhkude kohta.

Kas need olid liiga teaduslikud ja spetsiifilised?

Pigem jah. Mind huvitas üldine olukord Arktikas osalt poliitilises, aga teisalt ka arhitektuurilises võtmes, näiteks kas ja kuidas arvestatakse Arktikasse või Antarktikasse projekteeritavate hoonete puhul kohalikke kliimaolusid ja kaugust seoses materjalide transpordiga.

Kas sinuga võeti ise Venemaalt ühendust? Mismoodi sa ekspeditsioonil osalemiseks pakkumise said ja mida nad sinult tegelikult soovisid?

Ma olin nendega natuke varem juba ühenduses olnud, kui ma tahtsin neilt saarestiku kohta materjali saada. Esialgu olid nad väga aeglased, kuna avastasid, et neil on tarvis enne ülikooliga lepingud sõlmida, mis oli muidugi arusaadav. Seejärel saatsin ma neile pahase kirja sisuga: „Kui teie poole pöördub järgmine kord mõni totter tudeng, kes tahab teile lihtsalt heast peast tööd teha, siis võiksite operatiivsemad olla” (naerab). Kaks kuud hiljem sain kirja: „Laev väljub 24. juulil. Kas tuled kaasa? Meil on vaja disainerit, arhitekti.” Alles siis kui Murmanskis laeva peal olin, sain aru, et see on reaalne seitsmekümne inimesega laev, kus on nii venelasi, austraallasi, ameeriklasi, hispaanlasi, prantslasi, kellel kõigil on ühine eesmärk minna kaugusesse, tühjusesse.

Kas mingit ametlikku vormistamist, lepingute sõlmimist polnud?

Ei.

Kas see oli lihtsalt kutse, et tule nüüd, Mari, ja istu sellele lennukile?

Jah, kuigi ma tahtsin neid lepinguid sõlmida, ei saanud ma seda ikkagi teha (naerdes). Lõpuks uurisin Vene seadust, et välismaalastega ei tohi töölepinguid sõlmida. Siis hakkasin aru saama, miks nad ei tahtnud seda teha. Osalesin ekspeditsioonil vabatahtlikuna.

Kui palju sa Franz Josephi maast enne teadsid? Kas sul oli mingi ettekujutus selle looduskeskkonnast? Tegelikult on saarestikul ju üsna rikkalik kultuurilugu. Kui palju oli sul eelteadmisi selle kohta, kuhu sa tegelikult suundud?

Eelteadmisi oli mul tänu magistritööle. Ma nii-öelda armusin sellesse saarestikku ja tundsin kohe, et tahan sellega tegeleda. Tegin enda meelest põhjalikku eeltööd. Tagantjärele sain muidugi aru, et ega ma ei teadnud ikka midagi. Olin läbi lugenud kaks Nanseni (Fridtjof Nansen oli norra teadlane ja maadeavastaja – toim.) raamatut sellest, kuidas nad seal triivisid ja oma ebaõnnestunud põhjapooluse jalgsimatkalt tagasi tulid.

Kas sa teadsid, et tegemist on juba pikka aega suletud ja militariseeritud piiritsooniga ja et sinu võimalus on üsnagi unikaalne? See pole veel külastajaile ja nii-öelda tavakodanikele avatud. Paljude jaoks on see paik olnud nii-öelda unistus ja kättesaamatu koht, sh minule. Kui sa ütlesid mulle, et lähed sinna, oli see üllatav.

Teadsin küll, et seal on olnud mingisugused militaar- ja ilmajaamad, kuid ei mõistnud seda lõpuni. Aga näiteks Tikhaya lahe ääres olevat räämas ja lagunenud meteoroloogiajaama nähes adusin, et need hooned pärinevad 1929. aastast – siis see jõudis kohale. Nagu ka see, kuidas seda kõike hakatakse taastama ja uuesti avama.

Mis on Vene Arktika rahvuspark ja kuidas Franz Josephi maa looduskaitseala sellega seotud on?

Vene Arktika rahvuspark haldab Franz Josephi maad ja Novaja Zemlja põhjaosa. Minu teada, kui ma nüüd faktides ei eksi, muudeti see kaitsealaks 1994. aastal. Rahvuspargi eesmärk on lisaks looduskaitsele korraldada sealset teadustööd, prügikoristust ja turismi.

See oli väga kompleksne ekspeditsioon, kus oli üsna värvikas seltskond nii rahvuste kui ka uurimisvaldkondade poolest. Kuivõrd te omavahel üldse suhtlesite ja mil moel? Kas sa pühendasid ennast seal ka teiste tegemistesse?

Kui laeva peal olin, siis suhtlesin kõigiga. Meeskond oli jagunenud ameeriklasteks ja venelasteks. Ameeriklaste all pean silmas kõiki lääne inimesi, kes seal olid. Paiknesin kahe vahel: kord suhtlesin ühe tiimiga, kord teisega ja vahepeal kuulasin, kuidas nad üksteist kiruvad. Aga samas oli ka väga huvitavaid vestlusi, näiteks bioloogide või ajakirjanikega, meediainimestega, kes tegid põhjalikke ülevaateid oma päevastest leidudest või jagasid fotosid veealusest maailmast. Laeval pidime olema pikemat aega, sest kehvade ilmaolude tõttu ei saanud me kohe saarele minna.

Kas seal oli ka kommunikatsiooniprobleeme? Ühelt poolt olid tellijatel teatud ootused ja teisalt said venelased, kes asja täide viisid, asjadest omamoodi aru. See ilmselt tekitas teatud määral segadust, eks?

Jah, see tekitas segadust. Ma ei kujuta ette, kui peaksin ise olema ekspeditsioonijuht, kes kõiki neid inimesi haldab. Kui sul on mitukümmend inimest, kes tahavad kõik erinevaid asju teha, ja sul on viis kummipaati, millest pooled ei tööta, ning pead neid inimesi kogu aeg suunama: kes läheb sukelduma, kes läheb missuguse platoo peale taimi vaatlema, kes läheb merilõvisid vaatama. Täiesti hull logistika!

Kusjuures, pead tagama ka kõigi turvalisuse.

Jah, iga uurimisgrupiga koos on alati vähemalt üks relvakandja, nn jääkaruvaht.

See ekspeditsioon võõrustas ühtlasi ka National Geographicu puutumatute merede ekspeditsiooni (Pristine Seas Expedition). Põhja-Jäämeri oli nende jaoks üks järjekordne meri, mida nad nii-öelda uurima asusid. See oli üsna suur uurijate rühm, kokku vist oma nelikümmend inimest ja väga erinevatest valdkondadest. Kas sa said nendega lähemalt tuttavaks ja teada, kes nad on ja mida nad seal täpselt tegid?

See oli väga huvitav seltskond. Eks mul oli keelebarjääri tõttu kindlasti lihtsam selle tiimiga suhelda. Mäletan üht eredamat vestlust bioloog Michael Fayga, kes ongi tegelenud just erinevate rahvusparkide loomisega üle maailma, eriti Aafrikas. Ta rääkis Gabonist ja kuidas nad saavutasid seal võidu ülekalastamise üle.

Ta on mees, kellel on seljataga päris palju seiklusi.

Jaa, hästi palju, ja samal ajal elab ta ise kuskil Alaskal väga üksildases kohas, kuhu pääseb ligi ainult teatud ajal isikliku lennukiga. Üksinda karude keskel…

Küllap on igaühe unistus, kes Arktikasse rändab, kohata ka sealset valitsejat jääkaru, aga seda muidugi turvaliselt, nii-öelda organiseeritult. Nagu ma hiljem National Geographicu meeskonnalt kuulsin, oli neil päris värvikaid seiklusi. Kui palju oli sinul võimalust kohata Arktika peremeest?

Esimene jääkaru, mida kogu tiim nägi, oli Tikhaya lahel. Kõik olid nii elevil, sest see oli esimene jääkaru, keda kohtasime. Ta oli üksinda keset rohelust ja sõi rohtu. Läksime kõik teda kaugusest mootorpaadiga vaatama. Saarel, kus pikemalt olin, ei olnud arvatavasti jääkarusid, sest kolme nädala jooksul me ühtegi ei näinud. Leidsime sealt õnneks või kahjuks ainult ühe surnud karu, kes oli juba ühelt poolt natuke kõdunenud, aga tema kunagine kuju oli veel aimatav.

Flora neeme õpperajad. Foto: Mari Hunt

Sinu uurimisrühm pidi maabuma Northbrooki saarel Flora neemel. Kui suur teie rühm üldse oli ja mis olid spetsiifiliselt teie rühma ülesanded? Kui palju teil õnnestus tegelikult selle kuu aja jooksul oma eesmärke täita?

Meie rühma eesmärgid olid mitmesugused. Meid oli kokku kaheksa: lisaks minule kaks arheoloogi, kaks geodeeti ja kolm inimest, kes olid nii-öelda kolm ühes ehk korraga jääkaruvalvurid, turvamehed, ehitusmehed. Arheoloogid tegelesid Flora neeme olemasoleva kultuurilise kihistuse kaardistamisega. Geodeedid mõõtsid ära kogu Flora neeme topograafia. Ja mina, kes ma suhtlesin nii arheoloogide kui ka geodeetidega, kaardistasin perspektiivsed rajad, mis võiksid sealseid kultuurilisi, ajaloolisi ja looduslikke objekte ühendada.

Flora neem, kus sa töötasid, on polaarajaloos ikkagi tuntud paik. Äkki kirjeldad mõne sõnaga, kui palju on selle koha kultuuriloost tänapäeval üldse mingite jälgede või märkidena märgatav?

Flora neem on ajalooliselt hästi tuntud – seal on peatunud erinevad ekspeditsioonid. Kõige silmapaistvam, mida veel tänagi näha võib, on Jacksoni ekspeditsioon ja nende asula Elmwood (Frederick George Jackson oli briti teadlane, kelle ekspeditsiooni Franz Josephi maale 19. sajandi lõpus teatakse peamiselt selle järgi, et selle käigus leiti üles kadunuks jäänud Fridtjof Nansen – toim.). Sellest on säilinud näiteks kahe puithoone ja mitme kaheksanurkse hoone või pigem varjualuse vundamendid. Lisaks on seal näha veel tolleaegseid kiviteid.

Saartel muidu püsivat inimasustust polnud, kuni Nõukogude Liit rajas sinna oma sõjaväebaasid ja uurimisjaama. Ja pärast 1990ndaid, kui külm sõda sai läbi, varises asi kokku ning inimesed lahkusid. Mida võib sellest asustusest seal tänapäeval näha ja kuidas on tuldud seni üldse toime selle saarestiku puhastamisega rämpsust, mis sinna omal ajal maha on jäänud?

Vene Arktika rahvuspark on alustanud ise suuremat kampaaniat kogu selle külma sõja aegse prahi äraviimiseks ja seda on näha ka kohtades, kus ma ise käisin. Kõige rohkem on vanade hoonete varemeid. Aga samas on mõnel pool, näiteks Tikhaya lahe ääres, säilinud ka terve asustus, kus elas kunagi umbes 50 inimest. Nüüd on nendest korda tehtud mõned hooned, kuhu korraldatakse suviseid ekspeditsioone. Või siis ehitis, millest rajatakse midagi muuseumilaadset, kuhu kogutakse saarel olevaid esemeid. Aga seal on ka igasuguseid masinaid – õue peal hiiglaslik traktor või auto kaarhallis. Kaarhallis on lisaks veel ka jää, nii et kogu see tühjalt seismise aeg on nendele hoonetele üsna palju kahju teinud. See pole päris tavaline vaatepilt, et teed ukse lahti ja näed, et terve maja on jääd täis.

Küllap seal ongi omamoodi keeruline piiri tõmmata, kus lõpevad korrastustööd ja kust algab kultuuriväärtuste kaitse, et mis on rämps ja mis on see, mida me tahame säilitada, eksponeerida.

Jah, see on päris keeruline. Praegu vaadatakse seal pigem sellest seisukohast ringi, et säilitama peaks kõike, mida leitakse. Kui meteoroloogiajaam suleti 1959. aastal, siis jäi seal elu seisma, kõik mittevajalik jäeti saarele. Seal on igasuguseid mänguasju, filmilinte ja koeratoidukausse – seal on väga palju asju. Problemaatiline on, et seal käivaid turiste tuleb asutusse umbes sada korraga ja paljudele meeldib neid asju kaasa vedada. Üks projekti ülesanne ongi kõik need mööda asulat vedelevad asjad ühte kohta panna, et iga turist ei mõtleks, et see on praht, mille võib kaasa võtta. Isegi paarikümne aasta tagune ese on nüüd juba kultuuriväärtus.

Milline sinu tüüpiline argipäev üldse välja nägi? Milles sinu välitööd seisnesid?

Välitööd seisnesid selles, et käisin Flora neeme piirkonnas ja kaardistasin olukorda. Mul oli reaalselt kolm nädalat aega seda teha ja võimalus, et saad teha üht tööd nii pikalt ja sellesse niivõrd põhjalikult süveneda, ei ole väga tavapärane.

Oma planeerimistöös pidid sa küllap arvestama sellele keskkonnale omase kõrge tundlikkuse ja nende arktiliste saarte ökosüsteemiga, mis on äärmiselt habras ja mida häirib tegelikult väikseimgi inimtegevus.

Jah, seetõttu oligi oluline seal näiteks kohalikke materjale otsida, et kõik rajad ja teed, mida ma planeerisin, saaks valmis ehitada nendest: kas basaltkividest, mida seal rannas leidub, või ajupuidust, mis on kuskilt Siberi metsadest hoovustega sinna kandunud.

Üks eripära polaaraladel töötamisel, nagu sa räägid, et kasutasid kohalikke materjale, on ka see, et seal on alati materjali- ja vahendipuudus. Küllap pidid sinagi radade planeerimisel omajagu leidlikkust kasutama ja improviseerima, et olemasolevaga läbi ajada. Kuidas see sul õnnestus? See oli vist arhitektile omamoodi huvitav väljakutse, kui sulle antakse karbitäie pliiatsite asemel kaks või kolm või ainult harilik pliiats ja pead hakkama saama.

(Naerab) Jah, oli küll huvitav, kuna lõpuks su töö ei ole mitte ainult ilusaid teid joonistada, vaid pigem mõelda sellele suuremale pildile: kuidas projekteerida midagi nii, et see kahjustaks võimalikult vähe keskkonda, ja kuidas minimeerida mingisuguste asjade transpordivajadust. Tegelikult peaks sellist lähenemist kasutama ka kõige muu projekteerimises.

Kas sina olid see, kes pani sealsed rajad lõplikult paika, või lähtusid tegelikult, nagu ma aru saan, nende planeerimisel ka arheoloogide ja võib-olla ka geoloogide ja botaanikute uurimistöö tulemustest?

Tegime kohapeal palju koostööd. Ühelt poolt ongi oluline, kus on need huvitavamad objektid, mida võiks vaadata – näiteks mingisuguse hoone varemed või monument –, aga samas pead arvestama ka sellega, et tee ei tohi objektile liiga lähedale minna, et selle kahjustamist vältida. Praegu on nii, et turistigrupid käivad seal täiesti reguleerimatult – kõik käivad seal, kus tahavad. Nii palju on organiseeritud, et ühes otsas on üks jääkaruvalvur ja teises teine, kes vaatavad, et jääkarud ei teeks inimestele viga. Samas see, kus keegi käia tohib, ei ole reguleeritud. Nüüdseks on juba õnneks määratud, kus näiteks helikopter maanduda võib, sest ühel pool on suur linnukoloonia, teisel mitte. Maandumispaigana peab alati eelistama seda, mis ei ole ka ajalooliste objektide keskel. Paar aastat tagasi oli juhtum, kus helikopteri õhulöök lõhkus maha viimase ajaloolise hoone, mis seal veel seisis.

Kas sinu töö tulemusega jäädi rahule?

Nii palju, kui ma olen tagasisidet saanud, jäädi väga rahule. Kahjuks sel suvel veel ehitamist alustada ei saanud, sest neil ei olnud plaanis sinna nii suurt ekspeditsiooni korraldada. Aga loodan, et järgmisel suvel saavad plaanid ka reaalsuseks.

Kuivõrd vastasid keskkond ja kogetu sinu ootustele või eelarvamustele? Inimesel on ikka kombeks kujutada teatud määral ette seda, kuhu ta läheb või satub. Millised tunded sa sealt kaasa tõid ja kas sind üllatas miski? Oli midagi teistmoodi, kui sa ise ette kujutasid?

Ma ei arvanud, et sealne suvi on täiesti lumeta. Pigem oleks olnud vaja reiteni ulatuvaid kalamehekummikuid kui talvesaapaid. Ja see oli ka tegelikult üks asi, mida Pristine Seasi ekspeditsioon jälgis: nad kõrvutasid vanu fotosid kohapealsega ja pöörasid sellega tähelepanu lume ja jää vähenemisele.

Sellised kauged ja eksootilised paigad jätavad minu arvates sageli inimesse teatud jälje. Need, kes on kord mägedes käinud, igatsevad sinna tagasi, ja paljude nagu ka minu puhul on see nii polaaraladega. Kas sina ka tunned, et sinust jäi sinna midagi maha? Kas sa igatsed tagasi?

Jah, eks ma siin mõtlen enda jaoks järgmisi ekspeditsioone välja. Tahaks minna Teravmägedele ja Gröönimaale – need on praegu lihtsamini ligipääsetavad kohad kui Franz Josephi maa. Ma tahaks kogeda teistsugust arktilist keskkonda ja minna sinna just talvel külma ja lumega.

Võib öelda küll, et sõrm on antud.

Jah.