Taavi Tulev on minu jaoks üks tundmatu ja hämar kuju, sestap on huvitav kuulata tema värskelt ilmunud sooloplaati – nimetut 12-tollist vinüüli, mis sisaldab seitset, ajavahemikus 2004–2011 lindistatud heliteost. Kompilatsiooni valimik moodustab Tulevi enda sõnul väikese sissevaate tema isiksusse, ja ehkki lood pärinevad eri aegadest ning eluhetkedest, loovad nad aegamisi omalaadse terviku.

Isikupärasust rõhutab osaliselt albumi lakooniline looduskaunis kaanepilt, kuigi selle kompositsioonist võiks leida intrigeeriva ja tähendusliku ebakõla(?), sest panga serval istuv punase kampsuniga Tulev jääb tegelikult suuresti ümbritseva looduse – rannarohu, merelainete vohavuse, piiritu taevatühjuse varju. Arvestades, et hiljuti ilmus Tulevi loodushelide album „Rand”, pole ootamatu jõuda mõtteni, et paralleelselt võiksid need kaks heliteost väga huvitavalt kokku sobida – vinüüli isiklik-omailmeline muusikamaastik kohtumas ja sulandumas „Rannas” kõlava välismaailma helifassaadiga. Muidugi võib öelda, et inimene ongi lihtsalt looduse osa, mis kaanepildi tähenduslikkuse teisele rajale viib – aga vinüüli ennast kuulates tekib siiagi väike mõra.

Nii et kui plaadi ambient-techno salapärasesse ilma siseneda, hakkab kõigepealt kõrva lugusid läbistav masinlikkuse ja tehnoloogilisuse alatoon, ja mitte ainult elektroonikažanri tehniliste eripärade tõttu. „Orelimüra” madal-tummine drone-sissejuhatus sätib esmase meeleolu suhteliselt hästi paika. Rohekates värvitoonides looduspildi kontrastina ilmneb hoopis mehaanilisusega palistatud tumedus. Teatud hetkil ütleks isegi, et lugusid saadab mingi (post)apokalüptiliste visioonide varjund. Ja eks sedalaadi abstraktsete ambient-albumite üks peamine efekt seostubki paljus assotsiatsiooni-loomega. Tõsi, kuulasin plaati, jalutades pikalt ringi Tallinna äärelinna-perifeerias, aga loodetavasti pole tegemist tol hetkel ümbritsenud uduse, sombuse ja rusuva atmosfääri mõjuga muusika vastuvõtule.

Lugusid kannab pidevalt taustal kõlav veidralt õõvastav ümin-kumin, mis on osaliselt ängistav ning mille sisse murravad kerged elektrobiidid. Need aitavad luua albumile iseloomuliku minimalistliku groove’i, mida võiks kirjeldada näiteks helitukslemisena. Mitmete lugude elektro-dissonantne, bassi-rõhuvusega („Taas”) drone-element kujundas mu vaimusilma ette strugatskilikke varemeid kui maalilisi merevaateid. Paratamatult meenusidki mitmed postapokalüptiliste teoste soundtrack’id, näiteks „Stalker” (vahest arvutimäng rohkem kui film, kuula siinpuhul lugu „Seisundi seiskumine”) või mängude „Fallout” 1 ja 2 suurepärased heliribad Mark Morgani poolt. Eriti „Ilmaga” algus ning too taustal kõlav põhifoon, mis justkui hirmutavat häiresignaali meenutab (võrrelge Morgani lugudega „Vats of Goo” või „City of the Dead”). Ent muidugi pole kõik teose osad niivõrd kurjakuulutava saundiga. Rada „Milleks ärgata?” iseloomustab kerglane ja rahulikum õdusus, ehkki loo pealkiri kõlab kuidagi heitunult ja nukralt.

Tulevi sooloalbum on igatahes maitsekas ja subtiilne, olgu see siis heliribaks tema enda elule, või hoopis ümbritsevale (või tulevasele?) maailmale. Tõdeks, et tegemist on väga hea jalutamismuusikaga, olgu siis kas varemete vahel või mererannas. Sedalaadi abstraktne ambient-elektro kukubki hästi välja siis, kui suudab luua assotsiatsioone ja erinevasisulisi kujutluspilte; luua maailma, millele helid ainult vihjavad; luue kuvandi isikust, kelle peas võiks selline maailm kõlada.