Aastatel 2009–2013 tegutsenud Haigla rulapark tõi kokku inimesed, keda ühendas armastus rulatamise, pidutsemise ja kunsti vastu ning olgugi et kogunemiskohta enam pole, kestavad seal tekkinud sõprussidemed ja Haigla kaubamärk siiani pidude ja raadiosaatena.

Rulapargi ehitas nullist oma kätega rulaentusiastidest sõpruskond, kes trotsis talvel kütmata ruumides käredat pakast ja nautis suviti muust linnaruumist eraldatud tehasekompleksi privaatsust, mille varjus peeti maha lugematu arv sündmusi. Foto: Lauri Täht

Rääkides Haiglast, tuleb eelkõige meelde populaarne Haigla pidudesari ja „Haigla” saade Raadio 2s. Kuid valdav osa Eesti rahvast ei tea, et see sai alguse Tallinnas kunagise Mihhail Kalinini tehase aladel, nüüdses Telliskivi Loomelinnakus, mida kutsutakse Eesti nüüdisaegse gentrifikatsiooni hälliks. Mõistagi polnud siis kõnealuse kvartali arendamisest haisugi, pigem domineerisid hallus, pori ja ENSV pärandile omane rasketööstuse kantserogeenne tolm, mida kohtas seal seintel ja maas. Omaette nähtus oli ka Kalinini ajast säilinud distsipliin ja kord. Kui huviline soovis rulatama minna, siis rulapargi võtme sai peaväravast valvuri käest, kus nüüd asub Fika – leib ja kohv. Mõistagi tuli võti peale sõitu tagasi valvuri kätte viia. Elati ilma nutitelefonide äppideta ja saadi hakkama.

Sõltumatu tänavakultuuri ja kunsti tempel

2009. aastal rajas kamp Tallinna rulatajaid (Ats Luik, Erki Lastik, Jan Tomson, Kristopher Luigend) ühte tühjaks jäänud ruumi sõltumatu ja erakapitalil põhineva rulapargi, mida disainiti ja ehitati nullist oma käe ja jõuga. Haigla rulapargi loomise taga oli peale põhineliku veel lisaks Maik Grüner, Martin Kuum, Tom-Olaf Urb ja Paul Kuimet. Haigla rulapark kõnetas peale rulatajate ka frante, modelle, kunstnikke jt, kes peamiselt suvistel sündmustel sealsetest hedonismitseremooniatest osa võtta armastasid. Sellest kohast sai peale rulapargi eriti oluline sotsiaalsete sidemete ja kultuuride vahetamise ning kohtumise paik, mida valvas aasta ringi ketis olnud suurekasvuline karvane koer Karu. Vahet polnud, kas väljas oli talvepakane või suvine leitsak, Karu oli alati sõbralikus, ent metsikus tujus, kuigi tema peamiseks mängukaaslaseks ja sõbraks oli sõna otseses mõttes üks silikaattelliskivi. Sellega armastas ta mängida, närides ja loopides seda nagu pehmet palli. Tuleb tõdeda, et ka Haigla asutajatel ja omanikel oli sama metsik mentaliteet. Kui mõnel talvel oli väljas –26 kraadi, siis polnud see mingi takistus, et parki rulatama minna. Mõistagi oli sama temperatuur ka pargis sees, kuna ruumis puudus küte ning mõned aknad olid õhutuseks katki. Kui see pole toores urbanistlik rulatamine, siis parandage mind. Üldine ellujäämise valem sellise temperatuuriga sõitmisel oli lihtne: ära peatu, vaid sõida kogu aeg ja katkematult. Muidu hakkas lihtsalt paganama külm. Mõistagi riietati end külma kaitseks nagu eskimod. Ja mis peamine, selliste miinuskraadide juures kukkudes on valu vähemalt viis korda suurem, lõi vere maitse suhu.

Nelja aasta vältel suudeti nii pargis sees kui ka väljas maha pidada lugematu arv sündmusi, võistlusi ja pilgareid, mis kuumematel suveõhtutel lõppesid politsei saabumisega. Oli tavaline, et keegi anonüümne Toompea või Telliskivi tänava elanik kutsus hommikutundidel kohale korrakaitse, kuna muusika kajas või põrkas hoonetest ja aedadest tagasi otse mesimagusa unega linnaelanike kõrvu. Sellegipoolest korraldati peagi järgmine urbanistlikku linnalaagrit meenutav mõnus äraolemine, kus pakuti vinüülidelt mängitava muusika kõrvale lahtisel tulel vanade aserite kombel šašlõkki, kuuma koera ja jääkülma Sillamäe õlletehase Müncheni vaskset. Kõlab ehk pisut hillarpalametsalikult, aga nii oli. Kõik see sai võimalikuks ainult seepärast, et Haigla kutid on multiinstrumentalistidest oma ala professionaalid, mis tegi Haigla rulapargist teatud mõttes sõltumatu tänavakultuuri ja kunsti templi. Sündmuste ja võistluste juures oli üsna tavapärane ka absurdi mõõde, mida kord kinnitas pargi raudkonstruktsioonil võimleva Vootele Vaheri performance, kord sümboliseeris Kris Lemsalu kui elava orgaanilise kunstiteose kohaleilmumine. Inimeste, stiilide ja maitsete segunemine sööbisid kohalkäinutele raudselt pikaajalisse mällu. Seda kõike mõistagi juhuslikult.

Foto: Lauri Täht

Dünaamiline kulgemine ruumis

Kuna rulapark iseenesest on arhitektuuridistsipliin, mis koosneb peamiselt tervikliku kompositsioonina disainitud väikevormidest, ei saa mööda vaadata pargi sisekujundusest ega seda kuidagi vähem oluliseks pidada. Park disainiti ja ehitati olemasoleva ruumi ja kõrvalruumide planeeringut järgides, mille dünaamilisem näide oli ehk peasaalist kõrvalruumi ehitatud rada, mis lõppes laeni ulatuva wallride’i ehk seinalesõiduga. Samu võtteid rakendati ka peasaalis, mis garanteeris sõitmisel kestliku ja katkematu dünaamika. Ilma nende mõnes mõttes alvaraaltolike võteteta polnuks säärane dünaamiline kulgemine võimalik. Sellised väikesed arhitektuursed nüansid loovad loomingulise ja kestliku suure terviku. Nagu ikka, juhtus Haiglas palju juhuslikku. Ühel päeval sai keegi kontakti ja pakkumise vanast Viru hotelli baari interjöörist ja järgmine päev oli juba polsterdatud vakstuservadega täistammepuidust baarilaud Haiglas, mis kohandati peagi sedasi, et sellel libistada ja rula telgi kulutada ehk grind’ida saaks. Hiljem täitis see monoliitne 1980ndate disainiga baarilaud olulist rolli esimeste Haigla pidude helitehnika lauana, mis kuumadel suveõhtutel sealsamas vabas õhus toimusid.

Kestma jäänud kaubamärk

Haigla rulapargist kasvas vahepeal välja Haigla rulalaudade kaubamärk, mille graafilise kujunduse seeria peegeldas sealset absurdiolmet ja õhustikku. Põhielementideks kujunesid Sisu veoauto esistange, maskottkoer Karu, šašlõkk, sinep, alasti mees, kes hoiab ühes käes Jaan Tätte pead ja teises käes suurt vibraatorit. Üks graafika partii pühendati Gunnar Grapsile. Ja loomulikult Haigla sõitjate põhituumik, kelle illustratiivsed karakterid rulalaudu katsid. Rulalaudade peadisainer ja loominguline direktor oli Jan Tomson. Nüüd enam Haigla rulalaudu kahjuks müügis pole, kuigi nõudlust sedavõrd ebakonventsionaalse graafikaga rulalaudade järele oleks. Mida lähemale hakkas jõudma rulapargi hingusele minek, seda enam kerkis ka esile Haigla pidudesarja kaubamärk, mis ennast Maarjamaa popkultuuri maastikul tüünelt sisse seadis, püsides seal praegugi.

Vaadates tagasi sellele pöörasele, ent inspireerivale ajale ning loodud sümboolsele ja kultuurilisele kapitalile, tuleb tõdeda, ei enne ega ka nüüd pole Eestis eksisteerinud sedavõrd suure kaalu ja vaimse mõjujõuga polüfunktsionaalset kohta. Seda enam, et toetust ei saadud ei kohalikult omavalitsuselt ega riigilt. Ei teagi, kuidas see kõik toimida sai, kuid nagu öeldakse, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Rulatamine on ikkagi kunst ja suur kunst saab sündida ainult vaesuse ja viletsuse kaudu. Sügav kummardus Haigla loojatele, oli päris haige ja epohhiloov aeg.

Risto Kozer on Haigla sõber ja rulataja

Fotod: Lauri Täht

Laupäeval, 4. mail toimub Loomelinnakus päev „Ratas ja rula”. Koos uute rulahingedega elustub ka Haigla rulapargi vana vaib. Rattapoe Jooks ees saab katsetada ja võistelda igas mõõdus elukatega, toimuvad võistlused „Telliskivi kriteerium” ja „Goldsprints” ning saab tunda palju muud rattarõõmu.

Artikkel ilmus Telliskivi Loomelinnaku erilehes loomelinnaku 10. sünnipäeva puhul. Hoia sündmustel silma peal siin või Facebookis.