Saksa arstidel oli oluline roll natside biomeditsiinilise visiooni elluviimisel holokausti ajal. Selles tervendaja ja tapja paradoksis oli lisaks antisemiitlikele eelsoodumustele oma osa ka psühholoogilistel toimetulekumehhanismidel, sealjuures „kahekordistumisel”. Kahekordistumist võib näha kui kohanemise tehnikat, mis siiski ei põhjenda täielikult arstide osalemist natside genotsiidis.

1934. aasta propagandapilt kahest saksa arstist psühhiaatriahaiglas. Kiri pildil teatab: „Elu kui koorem”. Foto: United States Holocaust Memorial Museum, Marion Davy loal

Von Krahli teatri baaris rippus kunagi silt – „tigedatele ja rumalatele sissepääs keelatud!”. Ehkki sellist deviisi oleks tore ju rakendada ka poliitmaastikul, ei ole see paraku kuidagi võimalik. Ent kas tigedus ja rumalus ongi need põhjapanevad faktorid, mis mõjutavad inimesi nõnda rõlgetele sõnavõttudele ning tegudele, mis trükimustagi ei kannata? Nii mõnelgi põhjusel tahaksin sellele küsimusele rutakalt „jah!” vastata, ent selline lähenemine oleks muidugi pealiskaudne. Kui need tegurid nüüd aga välja jätta ja mõelda indiviididele, kes oma hariduse, ameti ja professionaalse talitluse poolest justkui eespool märgitud (kusjuures küllaltki levinud) omadustele vastanduma peaksid, siis (astudes õige mitu sammu edasi tavapärastest vaenulikest tiraadidest) tuleb motivatsiooni nendes ebaloomulikes tegudes osaleda otsida hoopis mujalt.

Holokaust oli üks 20. sajandi kohutavamaid seiku, mis viis hinnanguliselt 11 miljoni tsiviilisiku surmani, sealhulgas hukkus 6 miljonit juuti. Eelkõige on see seadnud kahtluse alla paljud eeldused inimloomuse kohta (sh üldine loomuomane ratsionaalsus ja emotsionaalsus), arvestades paljude pealtnäha tavaliste inimeste valmisolekut ja püüdlikkust panustada massimõrva nii üksikisiku kui ka rühmana.[1]

Üks professionaalselt homogeenne rühm, kes holokausti ajal teiste seas esile kerkis, olid saksa arstid. Kuidas said ravitsejatena koolitatud ja vannutatud inimesed osaleda massimõrvas?[2] Võib ehk väita, et ohvreid tapeti äärmuslikku natsionalismi projekti teostava ideoloogia nimel ja nii see tõepoolest ka oli, aga kuidas selgitada tavainimeste, näiteks arstide, kujunemist tapjateks? Ehkki paljud neist potentsiaalselt jagasid natsiideoloogia väärtusi ja põhimõtteid, vajas natside „rassipuhtuse” ideoloogia märkimisväärset hulka vähem indoktrineeritud osalejaid, mis tähendab, et kõik ei saanud olla natsid.[3]

Arstid Auschwitzis

Saksa arstid osalesid holokausti ajal tapmisprotsessis paljudes aspektides, alates teadusliku tausta loomisest natside „biomeditsiinilisele nägemusele”, mis kujutas juute likvideerimist vajava haigusena, kuni laagrivangidega tehtud kohutavate inimkatsete ja surmavate süstideni välja.[4] Neid katseid, aga ka steriliseerimis- ja eutanaasiaprojekte, on mujal põhjalikult kirjeldatud ja seetõttu ei taha ma neid siin korrata. Otsese meditsiinitöö asemel oli Auschwitzi arsti esmaseks ülesandeks meditsiinilise genotsiidi institutsionaalse programmi teostamine, mille ühe osa moodustas saabuvate juudi vangide esialgne suuremahuline selekteerimine, mida viidi läbi eesmärgiga eraldada tugevad ja tõhusad nõrkadest ja (töö)võimetutest. Lisaks sellele andsid arstid ka nõu ellu jääda lubatud inimeste arvu osas, võttes arvesse nende tööfunktsiooni eeliseid natsirežiimile.[5] Kuidas saavad arstid, elude tervendamisele ja päästmisele pühendunud spetsialistid, näidata välja kaasinimeste suhtes nii paradoksaalset ebainimlikkust?

Häiriv psühholoogiline tõde näib olevat see, et massimõrvas osalemine ei nõua nii kurje emotsioone ja iseloomu, nagu tunduks kohane sellise räige projekti jaoks. Tegelikult kirjeldab Lifton (kes arvas, et parim viis natsiarstide kohta teabe kogumiseks on neid intervjueerida) intervjueeritud natsiarstide tavapärasust, väites, et nad pole ei geniaalsed ega rumalad, ei oma olemuselt kurjad ega eetiliselt eriti tundlikud.[5] Üks arstidest, kes surmavates meditsiinilistes katsetes osalemast keeldus, kirjeldas Auschwitzi kui tavamaailmast nii kauget konteksti, et seal ei kehtinud traditsioonilised eetilised normid.[2]

Kas see tavamaailmast distantseerumine võib olla võti arstide rolli mõistmisel holokaustis? Lifton arvab nii, väites, et Auschwitzi institutsioon baseerus kahekordistumisel (ingl doubling) – enese jagamisel kaheks identiteediks, „tervendajast minaks” ja „Auschwitzi minaks”. Nii üdini õelas asutuses nagu Auschwitz annab väliskeskkond vältimatult tooni inimese „sisekeskkonnale”, tekitades vajaduse võimaluse järele lülituda teist tüüpi mentaliteedile.[5] Siit ka kahekordistumise fenomen.

Poola päritolu Jadwiga Dzido näitab oma armistunud jalga, samal ajal kui Dr. Alexander kirjeldab meditsiinilisi katsetusi, mida tema peal Ravensbrücki koonduslaagris tehti. Dzido ja Alexander osalesid Nürnbergi kohtuprotsessil kuritegudes osalenud arstide vastu tunnistajatena. Katseid viisid 1942. aastal läbi süüdistatavad Herta Oberheuser ja Fritz Ernst Fischer. Foto: United States Holocaust Memorial Museum, National Archives and Records Administration College Parki loal

Kahekordistumine kui toimetulekumehhanism

Kindlasti oli tendents kahekordistuda eriti tugev arstide seas. Selleks et suunata korraga sadu inimesi nende enneaegse surma poole, pidi arst muutuma tavapärasest tervendajast stoiliseks Auschwitzi minaks.[6] Kahekordistumine oli seega psühholoogiline mehhanism, mis tulenes nii arstide „professionaalsuse” tundest kui ka keskkonnast, milles nad viibisid.[7] Nii suutis arst ühel hetkel lapsi gaasikambrisse valida ja teisel rahulikult ajutiselt vabastatud vangidega vestelda. Seetõttu pühendus Auschwitzi mina halastamatult tapmisele, samal ajal kui tervendaja mina jäi ja suutis endiselt ilmutada muret, kiindumust ja kaastunnet – komponendid, mis Auschwitzi minal nii selgelt puudusid.[2]

Selleks et suunata korraga sadu inimesi nende enneaegse surma poole, pidi arst muutuma tavapärasest tervendajast stoiliseks Auschwitzi minaks.

Lifton tutvustab viit kahekordistumisega seotud omadust.[5] Esiteks, kahe mina vaheline dialektika, mis oli vajalik nii Auschwitzi kui ka tervendaja mina psühholoogiliseks toimetulekuks. Seega, kuigi arst pidi kohanema oma varasematele standarditele vastandliku keskkonnaga, pidi ta nägema end ka meditsiinieksperdi, abikaasa ja vanemana. Teiseks järgis kahekordistumine holistilist põhimõtet, mis tähendab, et Auschwitzi mina oli võimalik, kuna see oli seotud kogu Auschwitzi keskkonnaga. Kolmandaks oli kahekordistumisel elu-surma mõõde, mis võimaldas arstidel tajuda oma käitumist psühholoogilise ellujäämise vormina keskkonnas, kus domineeris surm. Neljandaks aitas kahekordistumine süütunnet kõrvale heita. Ja lõpuks hõlmas see nii teadvustamata dimensiooni, kui ka olulist muutust inimese moraalses teadvuses, millest lähtuvalt hägustusid arstide senised väärtushinnangud ja tõekspidamised. On märkimisväärne, et ükski neist omadustest ei viita aga südametunnistuse täielikule kaotamisele. Viimane oli endiselt olemas, kuid seda kanti üle ühelt minalt teisele viisil, mis võimaldas esialgsel tervendaja minal vabaneda Auschwitzi mina tegevusega seotud vastutusest.[5]

Mõnes mõttes võib kahekordistumist vaadelda äärmusliku kohanemise vahendina. Teod, mis alguses tundusid võimatud, muutusid aja jooksul peaaegu rutiinseks.[6] Siiski ei olnud see antisotsiaalne iseloomuhäire, nagu isiksuse kahestumine, mille puhul kaks mina on rohkem eristatavad ja autonoomsemad ning üldiselt teineteisest mitteteadlikud.[5] Veelgi enam, tegemist ei ole eluaegse mustriga, vaid pigem kohanemise vormiga. Siiski võib see sisaldada elemente, mida peetakse iseloomulikuks sotsiopaatilisele kahjustusele, sealhulgas patoloogiline süütunde vältimine ja vägivalla kasutamine maskeeritud depressioonist ülesaamiseks.[5]

Mõeldes aga sellistele isikutele nagu Josef Mengele – natsiarst, kes näis olevat pühendunud protseduuride veelgi ebainimlikumaks muutmisele[2] – võiks küsida, kas sellise täielikult arenenud sotsiopaatilise häirega arstid peavad üldse kahekordistuma? Lifton usub, et kuigi Auschwitzi arstid kahekordistusid erinevalt, kahekordistusid nad kõik. Doktor Mengele kahekordistumist peetaks seetõttu harmooniliseks, kuna tema truudus natsiideoloogiale võimaldas tema varasemat mina hõlpsasti oma Auschwitzi minaga ühendada.[5] Loomulikult leidus ka arste, kes oma kahekordistumist piirasid, seistes vastu täielikule Auschwitzi mina väljakujunemisele. Ometi oli vastava keskkonnaga kohanemiseks vajaliku kurjuse esilekutsumine moraalne valik, mille eest need arstid vastutasid, sõltumata teadvustatuse tasemest.

Dr. Waldermar Hoven, Buchenwaldi koonduslaagri peaarst Nürnbergi kohtuprotsessil enda kaitseks tunnistust andmas. Foto: United States Holocaust Memorial Museum, National Archives and Records Administration College Parki loal

Vägivald kui ühiskondliku protsessi tulemus

Sarnaselt teistele riigi rahastatud massimõrvadele hõlmas holokaust tugevat organisatsioonilist struktuuri.[8] Tänu arenenud haldusorganitele sobivad tänapäevased riigid üsna hästi suurte ülesannete, sealhulgas massimõrvade täitmiseks. Seda ka väljaspool oma riigipiire. Riigi eriline sundvõim näib olevat ka laialdase osaluse võti. Võime eeldada, et toime pandud vägivald kujundab inimeste hoiakuid ja uskumusi, kuid millised on selle eelsoodumuse algsed tegurid?

Tõepoolest, äärmuslikud ideoloogiad annavad aluse vabatahtlikuks osalemiseks, kuid need ideoloogiad on suuresti sotsiaalpoliitilise keskkonna – antud juhul Natsi-Saksamaa (või täna Putini Venemaa) – vili. Kuigi suur osa meditsiinivaldkonna esindajatest jagas tõepoolest natsiideoloogia väärtusi, mistõttu oli see ka oluline laialdase osaluse alus, leidus endiselt palju neid, kes ei sümpatiseerinud natsiliikumisega. Sellegipoolest oli viimane neile soodne just isikliku kasu tõttu. Seega, keskkonnast ja kaaslaste mõjust tulenevad faktorid ja omakasu motiiv näisid olevat piisavad, et ka mitte-natsidest arstide seas ükskõikset suhtumist kujundada. Kuna saksa arstide seas oli siiski märkimisväärne sümpaatia natsiliikumise vastu – 45 protsenti neist olid parteiliikmed[2] – jääb õhku küsimus: mis oli sellise entusiasmi taga?

Keskkonnast ja kaaslaste mõjust tulenevad faktorid ja omakasu motiiv näisid olevat piisavad, et ka mitte-natsidest arstide seas ükskõikset suhtumist kujundada.

Staub pakub oma kurjategijate psühholoogiat analüüsivas uurimuses ühe seletuse, tunnistades ideoloogia tähtsust julmustele kaasaaitamisel.[9] Ühiskonna teatud alarühma vastu toime pandud vägivald on ühiskondliku protsessi tulemus, niinimetatud Gleichschaltung. Viimane viitab Saksamaa muutumisele natsionaalsotsialistlikuks režiimiks natsiideoloogiat järgiva õigus- ja kultuuripoliitika kaudu.[10] Siia alla loetakse näiteks kunsti ja kultuuri piiramist ning natsiideaalidega vastavusse viimist; ametiühingute kaotamist ja nende asendamist Saksa Töörindega; Hitlerjugendi loomist jne.

Kuna kõik elu aspektid olid ideoloogiaga kooskõlastatud, ei eksisteerinud Saksamaa sel ajal kindlasti ideede ja tegevuskavade vaba turgu.[8] Meditsiinivaldkonna natsifitseerimine oli edukas tänu ideoloogilise entusiasmi ja süstemaatilise terrori kombinatsioonile.[5] Püüdes mõista entusiasmi olemust, tuleb aru saada, et kurjategijad, st saksa arstid, ei pea olema isiklikult eelarvamuslikud rõhutud grupi, st juutide suhtes, vaid pigem meelitab neid ideoloogia, mis väärtustab neid endid teistest kõrgemal seisjatena.[9] Ühest küljest võib see tõestada, et tegemist on ikkagi tavaliste inimestega, kes on võimelised tundma ja tunnustust otsima. Teisest küljest tõstatab see muret tekitava küsimuse: mida ütleb see meile inimloomuse kohta?

Meditsiinivaldkonna natsifitseerimine oli edukas tänu ideoloogilise entusiasmi ja süstemaatilise terrori kombinatsioonile.

Ehkki erilist leevendust see ei paku, võib öelda, et toimepandud julmuste reaalsusega toime tulemiseks vajab inimloomus just nimelt inimliku aspekti eemaldamist ehk dehumaniseerimist. Viimase puhul kurjategija justkui asetab ohvri teistele inimestele pakutava kaitse alt välja, sisendades endale tõrjuvaid ideoloogiaid ja kujundades oma ohvrite suhtes negatiivseid hoiakuid, et oma tegusid õigustada.[11] Teisisõnu, see on enesepettuse vorm, mis võimaldab kurjategijatel mõtteid ja tegusid tunnetest eraldada, ratsionaliseerides oma tegevust mõnikord äärmuslike tõekspidamisteni, nt et ta on oma rahva kangelane.[7] Kas tuleb tuttav ette? Taoline väärastunud mõtteviis ei tohiks võõras olla ka kohalikul tasandil. Tuleb vaid ajaleht kätte võtta ja pilk esikaanele heita, kus rasvaselt trükitud tsitaat (ikka ja jälle nende samade isikute poolt) kutsub üles silmi avama – (multi)kultuur on vaenlane! Selline suhtumise nihe moodustab teatud tüüpi tervendaja mina ja Auschwitzi mina vahelise kognitiivse dissonantsi vähenemise, muutes kahekordistumise harmoonilisemaks.[12] Dehumaniseerimine üksi ei suuda seletada tervendamise-tapmise paradoksi – pigem aitab see mõista, kuidas tervendajad tulid toime tapjateks saamise traumaga.[7]

Püüdes mõista entusiasmi olemust, tuleb aru saada, et kurjategijad, st saksa arstid, ei pea olema isiklikult eelarvamuslikud rõhutud grupi, st juutide suhtes, vaid pigem meelitab neid ideoloogia, mis väärtustab neid endid teistest kõrgemal seisjatena.

Kurjategija tavalisus

Kurjategija „tavalisus” tähendab, et viimased ei pea oma ohvrite suhtes varem negatiivseid hoiakuid omama.[12] Ent mõned kurjategijad jõuavad radikaalsete veendumuste omaks võtmiseni, et oma käitumist õigustada. Goldhageni[13] ja Browningi[14] vaheline arutelu seab kahtluse alla kumb selgitab paremini indiviidide osalemist genotsiidis – teatud eelsoodumused või situatsioon ise?

Ajakirjas The Political Quarterly avaldatud kriitilise ülevaate[15] kohaselt rõhutab Browning seisukohta, et „tavalised inimesed” on võimelised kuritegevuseks ja vägivallaks situatsiooniliste tegurite – nimelt sõja – tõttu. Goldhagen aga kohtleb holokausti kui ainulaadset sündmust erinevalt mis tahes muust genotsiidist. Seetõttu usub ta, et sellisteks julmusteks olid suutelised ainult sakslased, nähes saksa kurjategijates pigem innukaid timukaid kui tavalisi inimesi.[12] Goldhageni sõnul seisneb saksa arstide poolt sooritatud kuritegude toimepanemise põhjus nende antisemitismis, mitte tavaliselt mainitud tegurites, nagu kuulekus autoriteedile, bürokraatlik lühinägelikkus, kaaslaste surve või isiklik kasum ja karjääri eelised. Ta usub, et antisemitism seletab nii arstide valmisolekut kuritegevuses osaleda kui ka nende julmust seda tehes.

Dehumaniseerimise puhul kurjategija justkui asetab ohvri teistele inimestele pakutava kaitse alt välja, sisendades endale tõrjuvaid ideoloogiaid ja kujundades oma ohvrite suhtes negatiivseid hoiakuid, et oma tegusid õigustada.

Kuid holokausti käsitlemine ainulaadse sündmusena marginaliseerib teisi suuri julmuste episoode, kus pealtnäha tavalised inimesed on osalenud massimõrvas[1], sealhulgas genotsiidid Rwandas, Nõukogude Liidus, Jugoslaavias ja muidugi praegu Ukrainas toimuv. Selmet saksa arstide osalust ainuüksi nende varasemate uskumuste ja hoiakute mõjutustest tingituna põhjendada, võib nende osalemise motivatsiooni seletada ehk hoopis situatsiooniliste ja psühhosotsiaalsete jõudude tulemusena, sealjuures kaaslaste surve ja kohanevus.[14] See tähendaks, et arstide ükskõikne suhtumine kujunes välja järk-järgult, omamata mingeid varasemaid radikaalseid tõekspidamisi.

Omakasu ja moraalne lahtiühendamine

Arstide käitumise erinevates aspektides peitub moraalne õigustus. See esineb terminoloogia muutmisel, näiteks mõrvarliku keele asendamine eufemismidega (nt mõistete „eutanaasia” ja „halastus” kasutamine haigete ja töövõimetute vangide surmamõistmisel), aidates nõnda oma tegusid õigustada „professionaalsusele” viidates.[16] Südametunnistuse allasurumist ametile rõhudes võis näha ka igapäevaste rituaalsete tegevuste puhul, näiteks arstide tavapärastes protseduurides (sh ülevaatused; haiguslugude ja meditsiiniliste andmete uuendamine), mis aitasid neil uskuda, et nad tegutsesid siiski ravitsejatena, mitte tavaliste tapjatena.[2] Moraalset õigustamist võiks seega vaadelda kui enesepettuse vormi.

Võib väita, et sellise enesepettuse tegid lihtsamaks arstide kõrged karjääriambitsioonid. Nad toetasid innukalt valitsuse meetmeid, et sundida üha enam juudi arste nii oma praksisest loobuma kui ka riigist lahkuma. Taolise antipaatia või isegi mõnel juhul apaatia taga oli suurel määral omakasu.[2] Teadagi võib selline omakasu taotlemine lõppeda erakordsete kannatustega, kui inimene ei tunnista oma valikute ja tegude tagajärgi. Auschwitzis põhines tee isikliku ja tööalase eduni suuresti edukal kahekordistumisel.[5] Mida rohkem suutis inimene end tööülesannete täitmisel moraalselt lahti ühendada, seda tõenäolisem oli tema tuleviku eesmärkide saavutamine. Saksa arstide suur professionaalne omakasu aitas neil uskuda, et nende mõrvatöö ei olnud mitte ainult halastav kohtlemine, vaid ka kohustus saksa rahva ees.[5]. Seades saksa rahva (Volk) oma keskseks murekohaks, oli iga õudne tegu õigustatud rahva heaolu edendamise ja meditsiinivaldkonna arendamisega. Veelgi enam, Liftoni uuringu kohaselt ei mõistnud ükski arst, milles nad olid osalenud, rääkides sündmustest peaaegu nagu kolmandas isikus.[2]

Seades saksa rahva (Volk) oma keskseks murekohaks, oli iga õudne tegu õigustatud rahva heaolu edendamise ja meditsiinivaldkonna arendamisega.

Selge eetilise hinnangu puudumine viitab tõsiasjale, et moraalne eraldumine polnud edukas mitte ainult kuritegude toimepanemise hetkel, vaid jätkas oma eesmärgi täitmist ka pärast holokausti. Niisiis, kuigi oleme saanud mõningase ülevaate saksa arstide motiividest ja tegudest holokausti ajal, on laiemad küsimused inimkäitumise kohta alles. Mis ulatuses teadvustame endale, kuidas mõjutavad keskkond ja meid ümbritsevad inimesed meie suhtumist? Ja kuivõrd teadlikul tasandil leiab aset kahekordistumise-laadsete toimetulekumehhanismide väljakujunemine?

[1] Baumeister, R.F. 2002. The Holocaust and the Four Roots of Evil – Rmts. Understanding Genocide: The Social Psychology of the Holocaust (toim. L.S. Newman and R. Erber), lk 241-258.
[2] Burtchaell, J.T. 1988. Gazing Steadfastly at the Holocaust. – The Review of Politics 50(1), lk 124-129.
[3] Mann, M. 2000. Were the perpetrators of genocide ordinary men or real Nazis? Results from fifteen hundred biographies. – Holocaust and Genocide Studies 14(3), lk 331-366.
[4] Blass, T. 2002. Perpetrator Behaviour as Destructive Obedience: An Evaluation of Stanley Milgram’s Perspective, the Most Influential Social-Psychological Approach to the Holocaust – Rmts. Understanding Genocide: The Social Psychology of the Holocaust (toim. L.S. Newman and R. Erber), lk 91-109.
[5] Lifton, R. J. 1986. The Nazi doctors: medical killing and the psychology of genocide.
[6] Colaianni, A. 2012. A long shadow: Nazi doctors, moral vulnerability and contemporary medical culture. – Journal of Medical Ethics 38(7), lk 435-438.
[7] Grodin, M.; Annas, G. 2007. Physicians and torture: Lessons from the Nazi doctors. – International Review of the Red Cross (2005), 89, lk 635-654.
[8] Bloxham, D. 2008. Organized Mass Murder: Structure, Participation and Motivation in Comparative Perspective. – Holocaust and Genocide Studies 22(2), lk 203-45.
[9] Staub, E. 2002. The Psychology of Bystanders, Perpetrators, and Heroic Helpers. – Rmts. Understanding Genocide: The Social Psychology of the Holocaust (toim. L.S. Newman and R. Erber), lk 1-42.
[10] King, M.A.; King, J.S. 2014. Gleichschaltung – The Encyclopedia of Political Thought, lk 1483-1484.
[11] Stohl, M. 1987. Outside of a Small Circle of Friends: States, Genocide, Mass Killing and the Role of Bystanders. – Journal of Peace Research 24(2), lk 151-166.
[12]McDoom, O.S. 2020. Radicalization as cause and consequence of violence in genocides and mass killings. – Violence: An International Journal 1(1), lk 123–143.
[13] Goldhagen, D.J. 1996. Presentation of Hitler’s Willing Executioners. – Rmts. The ‘Willing Executioners’/‘Ordinary Men’ Debate, lk 1-13.
[14] Browning, C.R. 1996. Daniel Goldhagen’s Willing Executioners. Rmts. The ‘Willing Executioners’/‘Ordinary Men’ Debate, lk 15-28.
[15] 2012. Hitler’s Willing Executioners: Ordinary Germans and the Holocaust, by Erich Goldhagen. – The Political Quarterly 83(1), lk 435–441.
[16] Browder G.C. 2003. Perpetrator character and motivation: An emerging consensus? – Holocaust and Genocide Studies 17(3), lk 480–497.

Anni Betti Noormaal on magistrikraad kriminoloogias ning vastumeelsus tigedate ja rumalate inimeste suhtes.