Eda Lõhmuse näitus „Põld” koosnes kolmesugustest teostest: (1) kaks videoinstallatsiooni; (2) suurele ristkülikulisele alusele veetud mullakiht koos kivide ja kuivanud rootsudega, nii et see sarnanes ennekõike ülesvõetud kartulipõlluga; (3) maalid. Kõige rohkem pakkusid mulle huvi videoinstallatsioonid. Need on õnnestunud teosed, näituse kõige parem osa. Kahest videost ja põllust oleks kogu näituseks täiesti piisanud, need tekitasid ühes ruumis eneseküllase ansambli. Järgnevalt kõnelengi ainult nendest kahest esimesest, videost ja kunstisaali tassitud põllust.

Kaader teosest „Vabaduse koorem”. Foto: Eda Lõhmuse erakogu.

Mõlemas videos on kaadris silmapiirini mustav põld ja sama palju pilvetupsudega sinist taevast selle kohal. Need pole kõrrepõllud ega korrapäraste viirgudega vastküntud põllud, vaid parajad songermaad, kust äsja on koristatud saak, näiteks kartul. Mõlemas videos kõnnib aeg-ajalt mees läbi kaadri, üle põllu, kord ühelt poolt, siis teiselt. Ühes videos sammub ta üle põllu silmapiiril, kaamera liigub temaga veidi kaasa, aga mitte pikalt. Teises videos sammub ta kaadrist läbi päris lähedalt, nii et pea jääb täpselt välja. Teises videos on mehel käes ka püss, mis näeb välja nagu tavaline jahipüss, kord proovib mees seda peopesal püstipidi tasakaalus hoida, kord hoiab niisama käes. Mees ei kiirusta, mehel on suured käed, sõrmes abielusõrmus.

Suure osa oma lapsepõlvest veetsin ma vanavanemate talus talutöid tehes. See polnud lihtsalt aeg-ajalt paarile lehmale heina etteviskamine või mõne kartulivao ülesvõtmine. Vanavanematel oli ligi kahekümnepealine piimafarm koos mullikate ja muude loomadega. Suvised heinatööd ja viljakoristused ning talvised talitused tegime enamasti perekeskis, abiks vana kolhoosiaegne tehnika. Talutöö sellisel kujul on tõepoolest raske. Suvel pidime lõõskava päikese käes rappuvas veoauto kastis heinapressi tornist allakukkuvaid heinapalle paika sättima ja hiljem küünis neid virnastama – oli vastikult palav, higi voolas, aga vanad teksased ja paks flanellsärk pidi seljas olema, muidu kriipisid kokkupressitud heinapallid naha liiga valusalt vermele. Heinapebred ja -kõrred sattusid pidevalt naha ja riide vahele, torkisid, kleepusid higi külge, ninasõõrmed olid heinatolmu täis. Iga kord kui nüüd suvel Eestis heinateost mööda sõidan, käib vastikusjudin sellest tüütust ja raskest tööst läbi selja. Sama asi viljavõtu ja põhukoristamisega. Kui sõidan rattaga mööda küpsest viljapõllust, tunnen seda augustilõhna ja kuulen mööda põldu kündva kombaini lõginat, tuleb meelde, kuidas aidas vilja kühveldades pressis viljatolm ennast kurku ja kombaini peal lendas aganaid silma ja krae vahele. Sama asi kartulivõtuga. Pikad päevad kartulivagude vahel küürutades, vanemaks ja tugevamaks saades kaste tõstes. Või müriseva traktoriga mööda põlde lõputuid tiire tehes, kultivaator taga tolmamas. Kõik need tööd olid nii füüsiliselt kui vaimselt väga ebameeldivad, kurnavad ja tüütud, need olid üksluised ja nii mõnigi kord liiga pikad päevad. Sageli, kui neid talutöid meenutan või miski mulle neid meelde tuletab, võpatan, keha läheb pingesse, suhu tuleb mullamaik ja peast käib läbi alarmeeriv nõksatus. Nii et arvatavasti on mul talutööde vastu välja kujunenud väikestviisi kompleks ja videoinstallatsioon põllust või näitusesaali tassitud kartulipõld hüpatab selle varmalt esile.

Minu arvates on heade kunstiteoste oluline omadus see, et nad sunnivad teadvustama ja järgi mõtlema meis enestes ja ühiskonnas peituvate tabude ja komplekside üle. Selles seisneb kunsti sotsio-hügieeniline ja teraapiline toime, mis on eluterveks ühiskonnaks tarvilik. Seetõttu kuulub hea kunsti juurde alati teatav transgressiivsus. Tavapäraselt iseloomustatakse selle sõnaga kunstiteoseid, mis ületavad oma väljenduslaadi või sisu poolest harjumuspäraseid piire, mõjudes sageli šokeerivalt. Näiteks inimkehaosade või religioossete kujundite kasutamine obstsöönsel viisil. Siinkohal aga ei pea ma transgressiivsuse all silmas mitte ainult vaikimisi eeldatud piiride ületamist, vaid igasugust inimeses peituvate tabude, komplekside või allasurutiste esilekergitamist. Teisisõnu, transgressiivne kunst reflekteerib nii kogukonnas kui ka inimeses peituvate tabude üle. See aga sunnib kunstitarbijat nende üle järgi mõtlema ja selline enesereflektsioon on tarvilik, kui soovitakse säilitada muutumisvõimet ja võtta suuremat vastutust kogukonnas kehtivate kokkulepete ees. Niisiis, hea kunst on selles mõttes transgressiivne ja seetõttu peame küsima: mida teraapiliselt transgressiivset on ühe songermaa ülesfilmimises?

Näitusevaade. Foto: Eda Lõhmuse erakogu.

Eda näitus oli minu jaoks hea näide sellest, kuidas kunstisaalis võib teraapiliselt transgressiivsena mõjuda ükskõik mis, ka kõige süütum mullakamas – see sõltub sellest, mis kellegi jaoks parasjagu tähtis on või millised minevikuvarjud kedagi vaevavad. Mullalõhn näitusesaalis, silmapiirini laiuv põld ja selle kamakate vahel sammuv mees kergitas mu vaimus esile mälestused mind siiani painavatest lapsepõlve talutöödest. Ja seega saab öelda, et minu jaoks oli Eda näitusel teraapiline transgressiivne moment täiesti olemas. Ma ei tea, kui palju võiks olla minusuguseid, kelles kartuli- või viljapõllu nägemine sellise negatiivse reaktsiooni tekitab. Tegelikult ma ei imestaks, kui meid polekski nii vähe… Igatahes, kõigi selliste jaoks oli Eda põldudel psühhoteraapiline potentsiaal – ja see on hea näituse tunnus. Kui näitus torkab mingit isiklikku kompleksi minevikust, siis me ütlemegi selle kohta, et näitus PUUDUTAS mind.

Mulle tuleb siinjuures meelde heideggerlik esteetika, mille järgi tuuakse kunstiteoses välja ja isegi luuakse seda, mis üks või teine asi oma tegelikus olemises ühe kultuuri jaoks on. Eda näitusel hüpatati esile, mida üks ülesvõetud kartulipõld võiks paljudele maal üles kasvanud ja talutööd teinud inimestele oma olemuses tähendada.

Muidugi võib Eda installatsioonide kohta ka hoopis muid asju öelda. Näiteks öelda midagi selle üle põllu kõndiva mehe kohta, kes seal oma püssiga mängib. Kas ta on maaomanik, kes kiivalt oma valdusi kaitseb, tehes igavledes valveringkäike, et kaitsta oma songermaad võõra eest? Sest sellest maavaldamise protektsionistlikust instinktist võiks paljugi pajatada, nii välismaa kui ka meie koduõue sündmuste taustal. Nii et komplekse, mida torkida, võis näituselt leida teisigi.

Loe transgressiivsuse kohta kunstis lisaks Henrik Sova artiklist „Kunsti võluruumid kui suhtlemismängude antiteesid” (Vikerkaar 9/2015).