Krooniline unetus on üks enim levinud ja samas aladiagnoositud psüühikahäireid. Magamise alaväärtustamine ühiskonnas tähendab, et unehäiretega inimesed ei oska abi küsida, mis avab omakorda ukse depressioonile ja südamehaigustele. Uurisime lähemalt, milline on elu, kui und ei tule.

Nele* oli alati olnud väga hea unega, magades enamasti rohkem kui kaheksa tundi jutti. See muutus seitse aastat tagasi, kui temast sai lapsevanem. Ühtäkki pidi ta korduvalt keset ööd üles ärkama, et pisipoega toita ja ta uuesti magama panna. Minimaalsete unetundidega päevad ning rahutud ööd on ilmselt kõikidele emadele tuttavad. Õnneks on enamasti tegemist mööduva perioodiga. Nele uni on aga olnud sellest ajast saati rikutud. Ta on üks neist inimestest, kelle jaoks uni pole enam iseenesestmõistetav. Vastupidi, linade vahele pugedes poeb tema sisse tihti hoopis hirm. „Ma ei saa kunagi kindel olla, mis juhtub, kui ma voodisse heidan,” selgitab Nele.

Võib juhtuda näiteks see, et ka mitme tunni möödudes pole ta uinunud. Silmad on küll kinni, kuid teadvus töötab täistuuridel. Või ärkab ta ootamatult keset ööd üles ega jää enam uuesti magama. Nele pole kindel, mitu tundi ta ööpäevas magab. Ta soetas selle väljaselgitamiseks isegi nutikella, kuid ei usalda kogutud andmeid. Nutiseade väidab nimelt, et Nele jääb põhimõtteliselt kohe pärast voodisse heitmist ööunne. Tunnetuslikult pakub Nele, et ta magab praegu keskmiselt 4–5 tundi.

Peeter* on sarnane unetu. Ta ei mäleta, millal ta viimati stabiilselt kaheksa unetundi täis magas. Ta pakub, et ilmselt millalgi keskkoolis. Peeter tähistab tänavu oma viiekümnendat juubelit. Viimased 20 aastat on ta elanud kroonilises unevaeguses. Halvematel perioodidel oli Peetril igal nädalal üks kuni kolm ööd, kui ta sai magada ainult 3–4 tundi. „Oli ka öid, kui tundus, et ma ei maganud üldse,” meenutab Peeter. Tema sõnul on olukord nüüdseks veidi paranenud. Magamata öid esineb harvem, tööpäeviti saab ta magada keskmiselt viis-kuus tundi, mis tähendab, et kahe kohviga on võimalik päev rahuldavalt vastu pidada. Ta funktsioneerib, aga teab sisimas, et elukvaliteet kannatab pidevalt ning ühes unega on kadunud ka elurõõm.

Varjatud epideemia

Nele ja Peeter pole üksi. Krooniline unetus on üks enim levinud psüühikahäireid. Eestis pole küll unehäirete levimuse kohta eraldi uuringuid tehtud, kuid näiteks Lääne-Euroopa andmed näitavad, et unehäireid on esinenud 31 protsendil inimestest. Neid on mitmesuguseid alates uneaegsetest hingamishäiretest ja rahututest jalgadest kuni parasomniani välja. Kõige sagedamini esineb siiski unetust.

Peeter funktsioneerib, aga teab sisimas, et elukvaliteet kannatab pidevalt ning ühes unega on kadunud ka elurõõm.

Ühe unetu ööga unetuse diagnoosi automaatselt ei kaasne. Psühhiaater ja unearst Tuuliki Hion ütleb, et teatud klassifikatsioonides peab kuu aja jooksul olema vähemalt kolmel päeval nädalas probleeme uinumise või keset ööd ärkamisega, et saaks rääkida unetusest. Samas on kõik väga individuaalne ja mõnikord on ka lühiajaline unetus või üksik unetu öö tõeline piin. Pigem on aga probleem selles, et isegi kroonilised unehäired jäävad praegu diagnoosimata, sest inimesed ei pea vajalikuks rääkida unest oma perearstiga, veel vähem otsida spetsialisti abi. Hioni sõnul jõutakse arsti juurde harilikult siis, kui unevaegus päevast toimetulekut lootusetult häirima hakkab. Inimesed polevat mitte unised, vaid kurnatud. Nad on unetuse tõttu kaugel oma haiguseelsest parimast minast. „Krooniline unetus röövib vitaalsuse, tahte ja initsiatiivi,” märgib Hion. 

Siim on kolmas unetu, kellega ma suhtlen. Lepime temaga intervjuu kokku esmaspäeva hommikuks algusega kell 11. Ta tunnistab mulle vestluse käigus, et varem oleks sellisele kellaajale määratud kohustus temas hirmu tekitanud. Ka Siimul on pikka aega une suhtes usaldus puudunud: „Alateadlikult mõtlesin kogu aeg, kas ma olen selleks ajaks puhanud. Kas ma olen oma energia ja enesetunde mõttes saadaval?”

Kui palun Siimul kirjeldada, mida unetud ööd endaga kaasa toovad, mainib ta nii halvenenud keskendumisvõimet, motivatsioonilangust kui ka tujukust. „Mu vaimne võimekus kannatab. Ma ei suuda eristada olulist ebaolulisest. Tunnen ennast hapra ja kihelevana,” loetleb Siim sümptomeid. Kui uni häirub ühel ööl nädalas, on Siimu hinnangul võimalik sellega enam-vähem toime tulla, näiteks teha natuke vähem tööd. Kui selliseid öid esineb aga mitu ja need järgnevad üksteisele, siis on jama majas. Samas on Siim võtnud endale põhimõtte, et une arvelt tema kompromisse ei tee. Uni on olulisem kui järgmise päeva kokkulepped, mida saab Siimu sõnul vajaduse korral muuta: „Kui uni laseb end oodata, siis ma hakkan juba järgmist päeva korrigeerima, et saaksin hommikust mingid tunnid veel kätte. Vastasel juhul jään sellest päevast ilma.” 

Kroonilised unehäired jäävad praegu diagnoosimata, sest inimesed ei pea vajalikuks rääkida unest oma perearstiga, veel vähem otsida spetsialisti abi.

Nele arvab, et tema mälu on unehäirete tõttu märgatavalt halvenenud. „Varem oli mul ülihea nimemälu, kuid nüüd olen leidnud ennast situatsioonidest, kus ei mäleta tuttavate nimesid,” toob ta ühe näite. Samuti on ta tajunud unenappuse mõjusid autoroolis, kus refleksid on aeglasemad ja tähelepanu kergem hajuma. Ühtegi õnnetust pole Nele õnneks veel põhjustanud, kuid ta tunneb selle ees reaalset hirmu. Küll aga tekkisid Nelel unehäirete tõttu konfliktid koduses elus, mis on mõjutanud tema vaimset tervist. Viis aastat on ta unetusele lisaks heidelnud depressiooniga. Unetus ja vaimse tervise häired käivadki tihti käsikäes. Hioni sõnul avab unetus depressioonile ukse. Kümnest depressiooni põdevast inimesest üheksal esineb ka unetust, ärevushäiretega inimeste seas on unetuid 60–70 protsenti.

Unetuse normaliseerimine

Zombina veedetud töötunnid, mahakandmisele kuuluvad päevad, lühike süütenöör – kuigi unetus mõjutab elukvaliteeti märkimisväärselt, kuulen mitmelt allikalt, et selle kõigega on võimalik ära harjuda. Minu neljas allikas Eliann on näiteks olnud viimased neli aastat suhteliselt regulaarselt iga kuu kümme päeva unenäljas. Ta on unetuse mustrite põhjal endale ise diagnoosi pannud: premenstruaalne unetus, s.t kümme päeva enne menstruaaltsükli algust muutub uni hapraks ja vastu koitu ärkamine tavapäraseks. Kuna aga järgneva kolme nädala jooksul jõuab unetsükkel taas normaliseeruda, ununevad ka vahepeal elu põrguks teinud uneprobleemid. Nii polegi Eliann oma rasketest öödest veel ühelegi arstile kurtnud.

Nele tunnistab samuti, et unetusega on võimalik ära harjuda: „Kuna ma olen pidevalt selle sees, siis ma ei teagi, kuidas võiks olla teisiti või paremini.” Ta võrdleb unetust allergiatega, mis on samuti paljude inimeste jaoks osa igapäevaelust. Nele on üritanud seetõttu oma magamata öid pigem teiste eest varjata. „Keda huvitab, et sa ei maganud hästi?” võtab ta ühiskonnas domineeriva hoiaku kokku. 

Unetus ja vaimse tervise häired käivad tihti käsikäes. Kümnest depressiooni põdevast inimesest üheksal esineb ka unetust.

Kuna unetus on epideemiline ja sellega puutuvad aeg-ajalt kokku pea kõik inimesed, kipuvad ka kroonilised unetud oma häiret pisendama. Nele arvates pole unetuses midagi erilist, see olevat suisa igav. Siim on aga seisukohal, et intensiivne enesepõletamine on kultuuris norm, mistap pole ka unehäired mainimisväärsed. Eks ole une vähese väärtustamise ilminguks ka tõik, et inimesed magavad praegu keskmiselt tund aega vähem, kui seda tehti 60 aastat tagasi.

Kopsuarst ja unemeditsiini ekspert Erve Sõõru tõdeb, et unehäiretega äraharjumine on paraku väga levinud: „Arvatavalt pooled unehäire kaebusega inimestest ei ole selle leevendamiseks midagi ette võtnud ega ka arsti poole pöördunud.” Sõõru sõnul pole harvad juhtumid, kus unearsti vastuvõtule jõutakse alles mõne eriarsti suunamise kaudu, et mingile teisele terviseprobleemile lahendust leida. Näiteks uneapnoe kahtlusega haiged on vajanud tihti südamerütmihäirete tõttu haiglaravi või neil on koguni läbi põetud aju- või südamelihase infarkt. Sääraste kardiovaskulaarsete haiguste ja uneapnoe vahel on põhjuslikud seosed, mistõttu tuleks uneprobleemidest kindlasti oma perearstiga rääkida. „Unehäire õigeaegne diagnostika ja ravi vähendab haigestumisi paljudesse teistesse haigustesse,” kinnitab Sõõru.

Ravimeetodite kaleidoskoop

Uneprobleeme hakatakse esmalt omal käel leevendama. Kuulen allikate käest igasugustest ravivõtetest: kõik neist on proovinud melatoniini või joonud rahustavat taimeteed, Siim manustab regulaarselt palderjani ja Nervostrongi, nii Nele kui ka Elianni rohukapist võib une soodustamiseks leida magneesiumitablette. Hion manitseb aga neid, kes kasutavad une esilekutsumiseks alkoholi või kanepit: „Kuigi need ained võivad une saabumist esialgu edendada, siis korduval kasutamisel mõju väheneb. Need hakkavad hoopis und lõhkuma ja REM-une faasi alla suruma.”

„Keda huvitab, et sa ei maganud hästi?” võtab Nele ühiskonnas domineeriva hoiaku kokku.

Unerituaalide maastik on vähemalt sama kirju kui medikamentide riiul. Siim on näiteks käinud talvekuudel igal õhtul parema une saavutamiseks kas saunas või vannis. Nele jaoks on väga oluline õige keskkonna loomine: ruumi temperatuur peab olema piisavalt madal ja und ei tohi segada ükski heli. Tema kodu lähedal on väike alajaam, mida Nele sealt kostuva alalise pinina tõttu palavalt vihkab. Ta kasutab küll kõrvatroppe, kuid needki lasevad und lõhkuvaid helisid mõnikord läbi. Eliann on seevastu kuulanud ASMRi laadis meditatiivseid helisid just ööunne suikumiseks. Katsetamist ootab veel Headspace’i meditatsiooniäpp, mis õpetab laskma lahti ideest, et sa pead magada saama, kui oled öösel üles ärganud.

Retseptiravimitesse suhtub Eliann samas ettevaatlikult. Unerohtu pole ta kunagi võtnud ega plaani seda ka tulevikus teha. „Ravimid võivad tekitada teisi haigusi,” on Eliann skeptiline. Peeter on küll lasknud perearstil endale unerohu välja kirjutada, kuid retsepti uuendama ei hakanud, sest kartis „lõa otsa sattuda”. Nele jaoks mõjub aga võimalus vajaduse korral stressirohkel perioodil unerohtu võtta iseenesest rahustavalt. Kui ta korraldas sel sügisel festivali, võttis ta ennetavalt unerohtu isegi siis, kui unetus polnud endast veel märku andnud. „Ma ei tahtnud lubada endale töösituatsioonis seda, et kui hommik saabub, siis ma pole maganud,” selgitab Nele. See oli tema jaoks justkui väike häkk.

Unerohuga saavutatud uni on Nele sõnul hästi tummine ja alati ilma unenägudeta. Ravimite efekt kestab ka päeval pärast ärkamist, kui pea on pisut nagu vati sees. Just see on põhjus, miks Siim on üritanud retseptiravimitest eemalduda. Neist tekkiv pohmell ja uimasus mõjub Siimu töövõimele pärssivalt: „Ma olen palju teravam, kui mul on kas või 4–5 tundi palderjaniga saadud und all.” Mingil perioodil kasutas ta unerohtu aga regulaarselt. Ta meenutab, kuivõrd emotsionaalselt mõjus enda võõrutamine unerohtudest: „Kui ma suutsin pärast seda esimest korda neli tundi magada, olid mul ärgates silmis rõõmupisarad. Tundsin jälle, et uni on minu oma, et ma ise magasin.”

Hioni sõnul sõltub unerohu mõju nii inimesest kui ka konkreetsest ravimist. Mõnel juhul võib ravimi und soodustav toime lüheneda väga kiiresti, mille tulemusena pole uni kosutav. Sellest soovitab Hion kindlasti oma raviarstile märku anda, et vajaduse korral kaaluda mõne teise uinuti kasutamist. Uuringute järgi kasutab Eestis uinuteid umbes 1% elanikkonnast. „Me oleme sellega tükk maad Põhjamaadest maas, kuid need on ikkagi suured numbrid,” leiab Hion.

Une vähese väärtustamise ilminguks on tõik, et inimesed magavad praegu keskmiselt tund aega vähem, kui seda tehti 60 aastat tagasi.

Sõõru hinnangul on liialt paljud eestlased jäänud uinuteid ja rahusteid tarvitama. Osa süüst lasub siin perearstidel, kes on liiga kergekäeliselt uinuteid välja kirjutanud: „Kahju on sellest, kui perearst väljastab uinuti või rahusti retsepti patsiendi unehäiresse süvenemata. Ja siis jääb see uinuti patsiendile raviskeemi tiksuma, annused tõusevad, ravitoime väheneb, ja hiljem selgub, et oleks pidanud kõigepealt uurima, mis und tegelikult häirib.” 

Jah, lühiaegseks kontrollitud raviks võivad unerohud vajalikud olla, kuid Sõõru mainib hoiatava eeskujuna Põhjamaades tehtud uuringut, millega leiti, et 40 protsendil juhtudest polnud patsiendil unerohtu tegelikult tarvis. Ta on veendunud, et kui patsiendil tekib unerohust sõltuvus, oskab ta ka edaspidi arstilt ravimit nõuda. Unemeditsiini eksperdid soovitavad Eesti arstkonnal uinutite ja rahustite väljakirjutamist piirata, sest ravimite tarvitajate hulgas on unehäire põhjused jäänud sageli avastamata.

Mis põhjustab unehäireid?

Efektiivne uneravi algab unehäire põhjuste väljaselgitamisest. Sõõru toob Eesti elanikkonna seas unehäireid soodustavate teguritena välja vaimse tervise probleemid, ebatervisliku toitumise, vähese kehalise aktiivsuse, nutiseadmetes veedetud aja rohkuse ja uneaega alavääristava suhtumise. Nii algab ka unetervishoid sellest, mida ja millal me sööme, kui palju liigume, mis erguteid tarbime, milline on meie ekraaniaeg ja üleüldine stressitase. Ehk lihtsamalt öeldes: väga palju on kinni elustiilis. 

Unemeditsiini eksperdid soovitavad Eesti arstkonnal uinutite ja rahustite väljakirjutamist piirata, sest ravimite tarvitajate hulgas on unehäire põhjused jäänud sageli avastamata.

Peeter näiteks arvab, et tema unehäire sai alguse järjepidevast õige magamamineku aja möödalaskmisest. Alati oli selle asemel internetis midagi olulisemat teha. Une hilisemaks nihutamine muutus ebameeldivate töökohustuste edasilükkamise viisiks, sest tunnetuslikult saabus tööpäev Peetri jaoks magades kiiremini. Hiljuti jäi tal sotsiaalmeedias silma väljend „revenge bedtime procrastination”, millega kirjeldatakse isiklikku vaba aega, mille ülekoormatud kontoritöötajad näpistavad endale uneaja arvelt. Peeter tundis ennast selles ära: „Mitte et ma tahaks tööandjale „kätte maksta”, aga isiklik vaba aeg on tundunud tihti olulisem kui hea ööuni või puhanud olek järgmisel päeval.”

Siimul olid sarnaselt probleemid iseendale rutiini kehtestamisega: „Tajun, et öösel on mingi ajaaken, ja kui ma ei suuda ennast selle akna sees sellisesse seisundisse viia, et magada, siis ma jäängi unest ilma.” Toimiva unerutiini aitas Siimul lõpuks kehtestada isaks saamine. Nüüd läheb ta kell 12 magama, sest muidu ta ei ärkaks piisavalt vara, et laps õigel ajal lasteaeda viia. „Endale ma ei oskaks seda pakkuda, kuid tean, et talle pean seda pakkuma,” muigab Siim. Kindla unerežiimi paikapanemine kuulub unetervishoiu põhitõdede hulka. Sõõru soovitab oma unevajadusest ja ideaalsest ärkamisajast lähtuvalt kehtestada endale konkreetne une ja ärkveloleku rütm, mis peaks olema selline, et ka nädalavahetustel ei tekiks vajadust magada üle kolme tunni kauem.

Eliann loodabki elustiili muutuste kaudu unehäiretest vabaneda. Kohvist on ta juba loobunud, nüüd üritab ta regulaarselt trenni ja iga päev joogat teha. Samas tajub ta kerget ebaõiglust, kuna peab hea ööune saavutamiseks nii palju pingutama ja oma päeva sellest lähtuvalt üles ehitama: „Võtad hommikul tsirkadiaanrütmi paikasaamiseks päikest, teed joogat, teed kardiot, ei vaata ekraane – see kõik võtab nii palju aega.” Järjepidevuse saavutamine väga mitmes eluvaldkonnas ongi Hioni hinnangul unehäirete raviprotsessis kõige suuremaks komistuskiviks. „See, et visiitide vahepeal tuleb ise tööd teha, teeb asja patsientide jaoks keerulisemaks. Tavaliselt inimesed ei suuda olla nii püsivad,” märgib Hion.

Eesti elanikkonna seas on unehäireid soodustavateks teguriteks vaimse tervise probleemid, ebatervislik toitumine, vähene kehaline aktiivsus, nutiseadmetes veedetud aja rohkus ja uneaega alavääristav suhtumine.

Doktor, avita!

Unehäirete korral võiks patsiendi teekond alata perearstikabinetist. See on Hioni kindel veendumus, milleks annab põhjust ka viis aastat tagasi valminud unehäirete ravijuhend, mida perearstid ja -õed saavad diagnoosi määramisel kasutada. Hion ja tema kolleegid teevad igal aastal samale sihtgrupile lisaks unetervisealaseid veebikoolitusi. Neid on hädasti vaja, sest unemeditsiini käsitletakse arstiõpingute käigus minimaalselt. Sõõru meenutab, et kui tema 90ndate alguses Tartu Ülikoolis õppis, siis unehäiretest neile ei räägitudki. Siiamaani puudub Eesti kõrg- ja kutsekoolides unemeditsiinialane õpe. Siinsed unearstid ja -nõustajad on enamasti psühholoogi või meditsiiniõe taustaga ning isiklikust huvist lähtuvalt end unemeditsiini valdkonnas täiendanud. „Mõned neist on viimastel aastatel Euroopa Uneuurijate Seltsi juures vastavad kvalifikatsioonieksamid läbinud ja oskavad teha unenõustamise tööd,” kirjeldab Sõõru valdkonnas töötavate meedikute tausta.

Kuigi unearste tekib järjest juurde, pole ükski minu allikatest nende poole pöördunud. Nele pole seda kunagi isegi kaalunud. Osalt teadmatusest, kas perearst üldse unetohtrile saatekirja kirjutab, teisalt on see tundunud talle piisavalt eksklusiivse teenusena, mis nõuab lisaks rahale ka palju aega: „Mulle tundub, et selleks peab võtma spetsiaalse perioodi, et see ongi minu unearstiperiood.” Tegelikult on unearsti poole pöördumine perearsti saatekirja alusel Tervisekassa rahastatav teenus ning Hioni sõnul ei pea pelgama ka liigset ajakulu. „Ravi pole alati keeruline, pikk ega aeganõudev, mõnel juhul piisab 2–4 kohtumisest spetsialistiga,” julgustab Hion proovima. Mõnikord võivad lahendused uneprobleemidele olla imelihtsad, kui probleem on tekkinud näiteks mõne ravimi kõrvaltoimena. Teisalt võivad uneuuringute käigus ilmneda esimesed viited tõsistele haigustele, nagu kõrgvererõhutõbi või südame rütmihäired. Seega võib unearsti külastust vaadata ka proaktiivse tervisemeetmena.

Uneuuringute käigus võivad ilmneda esimesed viited tõsistele haigustele, nagu kõrgvererõhutõbi või südame rütmihäired.

Hioni vastuvõtule saabuvatest patsientidest umbes viiendik tuleb perearsti soovitusega. Ta on täheldanud ka tendentsi, et mida nooremad inimesed, seda kiiremini otsitakse ravivõimalusi. Ta usub, et selle taga on suurem teadlikkus unehäiretest. Sõõru hinnangul jääb sellest siiski väheks: „Hea oleks, kui unealaseid teadmisi hakataks jagama lasteaedades ja koolitundides. Minu teada piirduvad unekoolitused praegu üksikute projektidega.” Kaua unemeditsiini aga eirata ei saa. „Me oleme ühiskonnana olukorras, kus peame õppima taas magama, et hea tervis säiliks aastaid,” resümeerib Sõõru.

* Nimi allika palvel muudetud.

Diandra Rebase on graafiline disainer ja kunstiline juht, kes läheneb oma loomingule absurdsuse, ootamatuse ja kohmakuse kaudu, mis lõpuks realiseerub exquisite corpse’i vormis.