Lastesaamissurve hõljub konstandina fertiilses eas naiste kohal ja ootab õiget hetke, et endast märku anda. See võib juhtuda Instagramis scroll’ides, uusaastapeol või vanematega suheldes. Põhimõtteliselt igas kontekstis on järglaste puudumisele osutamine respektaabel jututeema.

MINA VS. PEREKOND

Lasen ennast ise lapsepõlvekodu uksest sisse. Ema oli mulle juba kolm korda helistanud, tuletamaks meelde, et ta tahab minu toast kõik raamatud, mida ma alles jätta ei soovi, uuskasutuskeskusesse viia, seega pidin siiatuleku lõpuks oma graafikusse paigutama. See, et vanemaid pole kodus, ei olnud strateegiline, lihtsalt juhtus nii.

Kui olen raamatud läbi lapanud ja pakkinud kottidesse need, millest ma omamiskire tõttu lahti ei suuda lasta, märkan, et ema on mulle vahepeal sõnumi saatnud, et vaataksin ka voodi all olevasse sahtlisse ja otsustaksin, millised mänguasjad kannatab alles hoida. Tean juba, et ütlen talle, et andku kõik ära, aga nostalgia pärast ikka vaatan. Sahtel on täis takuste juustega nukke ja tolmuseid pehmeid mänguasju. Ma ei saa aru, miks ema need ikka alles on hoidnud. Ma olen kakskümmend kuus.

Nukkude kõrvale on topitud kott väikeste kirjude kleitide, särgikeste ja bodidega. Kõik kenasti triigitud ja kokku lapitud. Võtan pealmise kleidi kotist välja ja üritan meenutada, millisele nukule see selga käis. Aga mul ei ole mälestust sellest kleidist ega lähemal vaatlusel ühestki sahtlis olevast riideesemest.

Koti põhja jõudes leian miniatuursed traksipüksid, mis ütlevad mulle viimaks, millega on tegu. Seal kotis on kõik riided, mis on tekitanud minu emas taaskasutuskeskustes möllates tunde, et hirmus armas oleks, kui tema lapselaps saaks neid kanda. Ja ta ei ole raatsinud neid ostmata jätta.

Need traksipüksid ostis ta, kui ma olin seitseteist. Ta oli juba siis valmis vanaemaks saama – muidugi mitte kohe, aga kindlasti tulevikus. Ning mina olin siis veel valmis emaks saama. Me olime tolleaegse peikaga arutanud, et võiksime saada kolm last, esimese siis, kui oleme umbes kakskümmend kuus. Aga see plaan jäi katki, kui sain umbes pooleteise aasta pärast aru, et peika tegelikult ei meeldi mulle enam eriti. Ja pärast seda sain ma aru, et ma tegelikult vist ei taha ka lapsi. Et minus endas ei ole seda emaks saamise tungi või julgust. Ma unistasin teise inimese unistust. Ja kui olin kolm aastat hiljem uue kaaslasega kokku kolinud ning emal silm üha rohkem särama läks, ütlesin talle seda – et ma ei taha lapsi saada. Et mulle peab midagi pähe kukkuma või mõni väga suur vapustus tulema, et see tahtmine elustuks. Ema muidugi arvas, et ma teen nalja. Ja vist ostis ka riideid edasi. Lootus sureb ju viimasena.

Kui olin kolm aastat hiljem uue kaaslasega kokku kolinud ning emal silm üha rohkem särama läks, ütlesin talle seda – et ma ei taha lapsi saada. Et mulle peab midagi pähe kukkuma või mõni väga suur vapustus tulema, et see tahtmine elustuks.

Järgmisel päeval ta helistab mulle.

„Mida ma nende mänguasjadega teen? Kas sa vaatasid neid ka?” küsib ema kohe.

„Kui sa ise ei kavatse nendega mängima hakata, siis viska või anna ära,” vastan turtsatades.

Kuulen, kuidas ta kolistab, ilmselt tõmbab voodi alt välja sedasama sahtlit.

„Selle karu viskan ära? Ja kõik nukud? Sa ju nii armastasid neid!” Näen vaimusilmas teda sahtlis sobramas.

„Kas sa kujutad ette, kui hirmus see oleks, kui ma praegu oma kodu nende mänguasjadega üle külvaks? Ma ei julgeks isegi siin enam elada. Natuke imelik on, kui täiskasvanud inimene endal lihtsalt mänguasju kodus hoiab,” ironiseerin, teades, et see ilmselt ärritab teda.

„Äh, ega siis sa ei pea ise nendega mängima. Paned lihtsalt kotti ja kui aeg käes, siis on kindlasti tore, et mõni neist alles on.”

„Mis aeg?” küsin tõredalt.

„Noh, kui sul omal lapsed nii suureks kasvavad, et juba nukkudega mängiks…” seletab ta, nagu see oleks nii iseenesestmõistetav.

„Kus need lapsed mul on?” Tunnen, et tahan temaga selle teema üle jaurata. Äkki ta lõpuks kuuleb mind.

„Küll nad tulevad. Ma olin ka sinuvanune, kui sa sündisid. See on väga hea aeg pere loomiseks…”

„Ma ei taha lapsi saada. Ma olen sulle seda öelnud.”

„Küll sa mõtled ringi, mõlemad mõtlete varsti ringi,” on ema järeleandmatu.

„Ei mõtle. Ja need varutud riided võid ka tädile anda. Las tema riietab oma lapselapsi,” lõpetan kõne ära ja põrnitsen aknast välja. Mõtlen, kui mitu korda me seda dialoogi veel peame.

MINA VS. NUNNUD BEEBIPILDID

Sõbranna saadab Instagramis pildi ühest mulle tundmatust beebist. Kahtlustan konto nime ja ingliskeelse sisu järgi, et ka talle on see beebi võõras.

„Noh, on ju nunnu?” küsib ta.

„On armas laps tõesti,” kirjutan vastu ilma liiga pikalt seda lustaka kootud mütsiga väikest pampu imetlemata.

„Sa siis ikka pead neid vähemalt nunnuks?” uurib ta veel.

„Ma ei ole mingi psühhopaat,” vastan, mõistmata, miks see, et ma ei taha lapsi saada, paneb kellegi mõtlema, et ma ei pea neid nunnudeks, armsateks, toredateks, vahel isegi naljakateks.

Beebid ja väikelapsed ongi mõnikord vahvad – piltidel, kärudes, parkides, kellelgi külas käies. Aga see ei tähenda, et ma tahaks neid oma vastutusele, oma unetunde kärpima ja kogu mu elu dirigeerima.

Beebid ja väikelapsed ongi mõnikord vahvad – piltidel, kärudes, parkides, kellelgi külas käies. Aga see ei tähenda, et ma tahaks neid oma vastutusele, oma unetunde kärpima ja kogu mu elu dirigeerima. Et ma suudaks usaldada ennast kellegi teise elu nii lähedalt tüürima. Eriti kui viimasel ajal mõtlen tihti, et võin ju küll väga armastada oma koera, aga pooltel päevadel tunnen ikka, et mul oleks nii palju lihtsam, kui teda ei oleks.

„Aga sa ei annaks teda ju iial ära?” küsib toosama sõbranna vastu, kui talle sellest tundest hiljem räägin.

„Muidugi ei annaks. Ta on mu parim sõber,” vastan seda tõsiselt mõeldes. Lihtsalt mu parim sõber tahab kolm korda päevas õue viimist. Passib mu kõrval ja nurub tähelepanu, kui üritan kirjutamisele keskenduda. Ma ei jää tema pärast ööseks sõprade juurde, kuigi vahel tahaks, sest veel rohkem tahan ma, et mu koeral oleks hea elu. Kõik ütlevad mulle, et tal ongi. Aga selle pakkumine on lihtsalt paganama väsitav.

„Lastega on samamoodi. On raske ja vahel tüütu, aga sa ei vahetaks neid millegi vastu,” kehitab sõbranna õlgu.

Aga mina ei suuda ette kujutada, et see nii lihtne oleks. Ma tunnen end juba koera ees kohutavalt süüdi, sest tahan temast päris tihti puhata. Kui õudne oleks sedasama tunda oma lapse puhul. 

Ma tunnen end juba koera ees kohutavalt süüdi, sest tahan temast päris tihti puhata. Kui õudne oleks sedasama tunda oma lapse puhul. 

MINA VS. ÜLIAGARAD INIMESED

On aastavahetus ja oleme sõpradel külas. Oleme ära mänginud mitmed ajutööd vajavad lauamängud ja nüüd jõudnud kaardimänguni, kus pead tegusid tegema, jooma, ausalt asjadest rääkima. Üks meestest on üritanud peapealseisu, keegi on proovinud ette lugeda vähemalt viisteist Ameerika osariiki, on olnud küsimusi lemmikutest seksipoosidest ja parima sõbra vanemate nimede meenutamist.

Lõpu poole satub mulle ülesanne, kus teised mängijad võivad mulle ühiselt kolm küsimust esitada. Olen põnevil.

„Kas sa oled oma töös midagi ebaeetilist teinud?” kõlab esimene küsimus. Ma ei ole väga palju joonud ja mu mõte töötab üsna hästi, nii et on isegi tore sellise nurga alt endasse vaadata.

Korraks tekib lühike vaikus ja siis löövad ühe sõbra elukaaslase silmad särama. „Ma tean, mis ma tahan küsida!” hüüatab ta. „Ma arvan, et sa lihtsalt ütled, et sa ei taha lapsi saada, sest tema ei taha.” Ta noogutab peaga mu kaasa suunas, kes on parasjagu tõusnud, et tualetti minna. „Kas on nii või?”

Jõuan vaevu oma argumendid mälusopist välja otsida ja suu avada, kui võetakse juba rajalt maha mu kaasa: „Aga miks sa ei taha lapsi saada? Äkki teine inimene sinu pärast terve elu kahetseb.”

Kuulan oma ukseaugus seisvat kaasat rääkimas geneetilistest haigustest, mille riski ta ei taha ühelegi lapsele panna, sellest, kuidas ta ei kujuta end imiku lapsevanemana ette või poleks selleks vastutuseks valmis. Et tal on vaja oma vaimse tervise parandamisse nii palju energiat suunata ning ta ei taha tuua uut last maailma, kus keskkond ja majandus kiratsevad.

„Äh, mis geneetilised haigused,” ütleb neiu ja hakkab naerma. „Me võime teile ise selle lapse teha.”

Taas imetlen oma kaasat, kes suudab nii rahulikult öelda: „Aga kasvatamise külge see ei lahenda. Või ühiskonna probleeme.” Ta kõnnib seejärel vestlusest minema. Ma tahaksin plahvatada. Tulistada vastu, et saagu ise neid lapsi siis, kui ta tahab, et kas ta päriselt kuulas ka neid põhjendusi või lihtsalt haudus kogu aeg meile lapse sünnitamise plaani.

Ma ei saa lahti tundest, et vähemalt kellegi ees pean ikka vabandama – kõigi nende inimeste, kes arvavad miskipärast, et ma oleks väga hea ema.

„Oih, sa pidid ju vastama ka,” pöördub küsimuse esitaja lõpuks minu poole.

„Mul on endal ka see asi ikka üsna põhjalikult läbi mõeldud,” ütlen, tundes, et mind ei usuta. „Meil paljud põhjused kattuvad.”

„No ma ei tea, äkki mõtled ikka ümber,” kostab reibas vastus.

Seda, mis kolmas küsimus oli, ma ei mäleta. Mäletan ainult, et uuele aastale läksin vastu tundega, et ei seisnud piisavalt enda ega oma partneri eest. Palun talt vabandust, kui taksoga kodu poole sõidame.

„Ah, ole nüüd, sina ei pea küll vabandama, et teised inimesed piire ei tunne,” ütleb ta ja võtab mul käest kinni. Ometi ei saa ma lahti tundest, et vähemalt kellegi ees pean ikka vabandama – kõigi nende inimeste, kes arvavad miskipärast, et ma oleks väga hea ema. Juba kaheksandas klassis ütles geograafiaõpetaja, et peaksin vähemalt kümme last saama, kuna olen nii tark, andekas ja asjalik inimene, et selliseid on maailma juurde vaja. Vabandan sel õhtul mõttes ka oma geograafiaõpetaja ees.

MINA VS. NAISED, KES EI TAHTNUD ISE LAPSI SAADA

Olen sõbrannaga koos tema kolleegile külla tulnud. Terve õhtu mõtlen snäkilaua taga, kuidas ja miks ma siia seltskonda üldse sattusin, ma ei jaksa ega oska eriti kaasa viriseda ega kritiseerida kõiki neid asju, mis jutuks tulevad. Aga kui kutsuti, siis pidi ikka tulema. Tuletan endale meelde, et pean õppima rohkem ei ütlema.

Tolle kolleegi lapsed – kahene ja kuuene – tulevad ühel hetkel oma toast meie juurde. Neil hakkas igav. Väiksem ronib kohe toolile mu kõrval ja hakkab laualt arbuusi suhu toppima.

„No küll sa oled üks äge ja tragi poiss,” kiidab sõbranna last, kes talle särava naeratuse saadab. „Oi kui vahvalt sa naeratad.”

„Mu mees kutsuti väga ootamatult tööle,” selgitab laste ema.

„Nad on sul nii toredad, oskavad seltskonnas olla küll,” usub sõbranna ja ulatab lapsele ühe kõrsiku.

Suurem laps on toonud endale ise kapist jäätist ja seda nähes hakkab väiksem torisema.

„Too siis vennale ka, mis sa kiusad tast!” ütleb ema konkreetselt ning kuueaastane ajab end uuesti püsti, veidi mossis nägu ees, ja vantsib külmkapi juurde.

Kui ka väiksem on jäätise kätte saanud, vaatame kõik, kuidas ta sööb. Kuuene jutustab meile selle kõrvale, mis mänge nad oma toas mängisid ja kui tublilt nad tasa olid. Heidan vahepeal pilgu kellale. Me oleme juba pool tundi lastega tegelenud. Hakkan vaikselt rahutuks muutuma, sest mina vist küll laste seltskonnas olla ei oska. Mul jätab süda iga kord löögi vahele, kui väiksem tooli peal asendit muudab ja iga kord peaaegu maha kukub. Ma ei oska teha nägu, et kõik see, mida suurem imekiiresti vadistades räägib, mulle huvi pakub. Aga teistel paistab kõik hästi olevat ning ma ei ütle midagi. Kirun ainult, et olin sõbrannaga koos autoga tulnud. Nüüd ei saa ma ju üksi ära minna.

Viisteist minutit läheb veel ainult laste imetlemisele, ma olen oma aju välja lülitanud ning ehmatan, kui kuulen mulle suunatud küsimust: „Kas sa plaanid millalgi lapsi saada?”

„Ei,” ütlen, aga saan tolle kolleegi näost aru, et ta ootab selgitust. Laon siis letti paar oma tavapärast põhjendust, mille ta kõik osavalt tühistab. Tema tütar ajab meie vestluse ajal silmi nii suureks, kui saab, ja teeb häälitsusi.

„Jäta järele!” ütleb ema oma tütrele üsna teravalt ning too lõpetab hetkeks veiderdamise. Siis pöördub tähelepanu uuesti mulle: „Oota, kui vana sa oledki?”

„Kakskümmend seitse,” vastan, tundes end teismelisena. Mida vanemaks ma saan, seda kaugemale see täiskasvanuiga paistab nihkuvat. Ma ei jõua justkui kunagi kohale.

„Oh!” hüüatab sõbranna kolleeg naerma hakates. „Siis jõuad veel ümber mõelda.”

Tunnen, et kui tõesti kunagi tahakski lapse saada, siis seda peaks tegema salaja. Ma olen sellest mitte-tahtmisest liiga palju rääkinud.

Ma ei tea, mida nüüd vastu öelda, ning vahepeal uuesti alanud kuueaastase undamine ei lase mul eriti dialoogile keskenduda. Mul on üldse raske aru saada, kui tõsine see vestlus on, kui mu kõrval istuv poiss ehitab juustutükkidest torni ning üle laua vahib vastu kõõrdsilmi tegeva tüdruku nägu.

„Kui sa ei lõpeta, siis tapan su ära!” käratab korraga laste ema vali hääl. Kuueaastase silmad lähevad nii suureks, et tahavad peast välja vupsata. Hämarate laetulede valgel näen neis hetkeks helkimas pisaraid, mis siis kohe kaovad.

„Vabandust, emme, ma enam ei tee,” ütleb ta vaikselt, võtab laualt salvräti ja hakkab seda rulli keerama.

„Minge üldse nüüd jälle oma tuppa, olete siin jauranud küll,” saadab ta lapsed käeviipega minema. Suurem tuleb, aitab väiksema toolilt alla ja üritab teda igasugu asjadega moosida, kui poisi nägu hapuks läheb ja ta lauajalast kinni hoida üritab.

„Tule, mängime seda rongimängu,” pakub ta. „Ära hakka nutma, ei-ei, ära hakka nutma!” Tema hääletoon on veidi meeleheitlik.

„Sorry, kui ehmatasin teid,” ütleb ema naeratades ning valab endale ja mu sõbrannale veini juurde. Mina olen roolis. „Mul mees on nendega kannatlikum. Tema täiega tahtis lapsi saada, ma siis mõtlesin, et võib ju kah, et lõpuks mul oleks rohkem kahju, kui tal see kogemus elus olemata jääb. Leppisime lihtsalt kokku, et mina sünnitan ja tema kasvatab.” Mõtlen ainult, et meie ees vabandati, aga laste ees mitte.

Süda taob kurgus ja ma ei suuda rahuneda. „Miks ma siia tulin?” vasardab hääl mu peas. Tahaksin tõusta ja lahkuda. Lapsed võtaksin vist ka kaasa, mis sest, et ma ei tea, mida nendega peale hakata. Tappa ma neid ilmselt ei ähvardaks.

***

Mitu nädalat pärast seda, kui tuhandete naiste andmed lekkisid väga kallutatud kätesse ja mitmed mehed võtsid meedias sünnitamise teemal sõna, tekib minus naistearstile aega kinni pannes hirm. Hirm, et mis siis, kui ühel hetkel läheb elu mingit kummalist rada ja tunnen, et tahan ikkagi saada bioloogilise lapse. Et siis on ju kõik mu pereliikmed, piire mitte tajuvad tuttavad, võõrad arvamusliidritest mehed internetis… VÕITNUD! Ma ei tea küll, mis võistlus see täpselt on. Võidab see, kes veenab mind lapsi saama? Ja kui ta võidab, siis mille täpsemalt? Teenetemärgi riigi iibe positiivses suunas liigutamise eest? Viiekümneprotsendilise võimaluse, et maailmas on juures üks ema, kes kahetseb seda otsust, mis mõjutab omakorda tugevalt tema järeltulija elu?

Tunnen, et kui tõesti kunagi tahakski lapse saada, siis seda peaks tegema salaja. Ma olen sellest mitte-tahtmisest liiga palju rääkinud. Ja parastamist ma ei salli!

Laura Evisalu on päeval eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning õhtuti üritab inimeseks olemist lahti mõtestada raamatuid ja luulet kirjutades.