Sõltuvus, mis veab treeningule. Usaldus, mille pandiks on elu. Hirm, millest pole pääsu. Küsimused, millele puuduvad vastused. Selline on ühe võitluskunstiharrastaja maailm.

Fotod: Ken Mürk

„Kas sul juuksekummi on?” uuris tüdruk – või mis tüdruk, pigem naine – minult riietusruumis. Noogutasin lahkelt ja läksin oma koti juurde, tõmbasin välja varupatsikummi ja ulatasin naisele. Pool tundi hiljem kõlas portugalikeelne käsklus „combate” ja me mõlemad tegime kõik, et võita eelisasend või panna peale liigeselukk või, kui olukord seda pakub, kägistus.

See on vastandlike olukordade jada. Üks hetk, kus sa ulatad oponendile patsikummi, ja teine, kus istud halastamatult kaksiratsi ta peal ja soovid kõigest hingest, et see, mida teed, paneks ta alistuma.

Sellel võistlusel olid esindatud kõik: vanad, noored, lapsed. Nägin valge vööga hallipäiseid mehi, keskealisi naisi, teismelisi. Nad kõik tulid kohale ja ootasid oma korda. Seda, kui neile öeldakse „combate”. Ma ei tea kedagi, kes suudaks olla selle hetke eel hirmuta. Sest hirm tuleb sama kindlalt kui teisipäevale järgnev kolmapäev. Võistlemine on hirmus. Ma olen 30 aastat vana kogenud ajakirjanik. Mul ei ole vaja seal seista. Miks ma seda teen? See on küsimus ka mulle endale. Hetked enne jiu-jitsu-matši on ühemõtteliselt kohutavad.

Kas suur müramine või füüsiline male?

Brasiilia jiu-jitsu on küllalt noor, aga kiirelt arenev spordiala. Kui peab seda kirjeldama, siis see on veidike nagu judo, ainult et põhirõhk pole heidetel. Võimalik, et selle järsk populaarseks muutumine on sümptom. Kõik moodsad hädad – kas või inimliku läheduse puudumine – on Brasiilia jiu-jitsu’le hea kasvulava tekitanud. Näen kodusaalis üha rohkem, kuidas meile astuvad sisse IT-mehed, õpetajad, kontorirotid, valgekraed. Nad veedavad saalis keskmiselt kaks tundi, tehes midagi, mis on asjatundmatu pilgu jaoks üks suur müramine.

See on sõltuvust tekitav, aga keeruline. Minu treeningukaaslane ütles tabavalt, et Brasiilia jiu-jitsu’t võib võrrelda sellega, kui pead langevarjuhüpet tegema ja samal ajal kabet mängima. Sõltuvusse sattusin kohe alguses. Selles füüsilises males asjatundlikumaks saamises on midagi äärmiselt haaravat. Viis aastat hiljem ei suuda ma ikka lõpetada. Ma tahan leida vastuseid.

Neid vastuseid otsivad paljud. Tehnikad arenevad pidevalt, miski ei ole lõplikult välja töötatud. See häirib mind traditsioonilistes võitluskunstides ehk kõige rohkem. Jits on eluline, seda testitakse, pannakse kahtluse alla. Ainult nii saabub parim tulemus, ja ka parim tulemus võidakse kahtluse alla seada.

Treeningutel oleme treeningukaaslastega lähikontaktis. Paratamatult tuleb usaldada nende kätesse oma elu: kui kägistus on peal, pean ma uskuma, et mu treeningupartner laseb selle lahti. Ehk see ongi põhjus, miks mitmel pool maailmas on jitsiklubide treenijad väga lähedastes sõprussuhetes, usaldus tekib kiirelt. Näen seda ka oma koduklubis: on vaid vaja hõigata välja abipalve ja kakskümmend meest tulevad saali koristama. Ja mitte ainult. Mu trennikaaslased on rutanud appi mitmes täbaras olukorras.

Vöökultus

Selle spordiala populaarsuse üks võtmetegur on vöösüsteem. Maslow’ püramiidi neljas aste on vajadus saada tunnustatud. Uus vöö on suur tunnustus, miski, mille pärast pead aastaid vaeva nägema. (Jitsikate seas on levinud üks mõistuküsimus: mitu aastat läheb tavalisel inimesel, et teenida välja must vöö? Õige vastus on, et tavalised inimesed musta vööd välja ei teeni. Selleks et seda teha, pead olema midagi erakordset. Eestis on praeguse seisuga vaid üheksa musta vöö kandjat, kõik neist mehed.)

Mina olen valge vöö, sest ma ei alustanud mitte nullist, vaid olin teistega võrreldes astmel miinus 19. Mul polnud koordinatsiooni, jõudu, võhma ja ma olin parajalt ülekaaluline. Viis aastat hiljem olen valge vöö. Tõsi, korralik, medaleid võitev valge vöö (võistlemine käib vööde arvestuses). Ühest küljest võib seda vaadata nii, et viis aastat ja ikka veel valge vöö. Mina eelistan mõelda olukorrast, et viis aastat ja ikka ei anna alla. Mis sest, et vigastusi on olnud omajagu, et vahel on tõesti raske ja et tehnikate omandamisele kulub kauem kui teistel. Mu treener on öelnud, et iga teine treenija oleks minu moodi treenides ammu juba kõrgemal vöötasemel.

Vöösüsteem on tekitanud omakorda kummalisi olukordi. Maailmas on klubisid (küll õnneks mitte rohkelt), kus musta vöö omandanuid peetakse autoriteediks enam-vähem kõiges. Elamises. Mis sest, et rangelt võttes on must vöö ekspert vaid ühel spordialal.

Maailma jitsiklubides ringi rännates olen näinud seinal näiteks järgmist kirja: „Kui sa, treenija, lähed treenima kuhugi mujale, heidame su välja.” Põhjusena loetletakse salajasi jitsitehnikaid, millega klubi liikmed võistlusi võidavad (unustades mugavalt ära, et maailma parimad jitsikad levitavad kõiki oma tehnikaid DVDdel ja laadivad neid üksteise võidu üles YouTube’i).

Jitsimaailmas on jaburaid traditsioone ja uskumusi, üks rumalaimatest on keeld pesta oma vööd (sest siis, väidetakse, kaovad ka seda kandes omandatud teadmised). „Teeme nüüd selle selgeks,” ütles Austraalia jitsitüdrukute organisatsiooni juht, „kui sa ei pese oma vööd, siis sa ei istu siin meiega.”

Ahvatlevad raskused

Brasiilia jiu-jitsu on üks väheseid alasid, mida tean, millega saad alustada vabalt ka hilisemas elus – ja ikka võistelda. (Proovisin hiljaaegu leida täiskasvanute judotrenni. Tallinnas see võimalus puudub. Jitsis on pigem vastupidine olukord, alles hiljaaegu alustas minu koduklubi 3D Treening lastetrennidega.)

Võistlusi korraldatakse nii vööklasside kui ka vanusegruppide kaupa, nii on võistlusmatile astunud ka kuulus telekokk Anthony Bourdain. Ta võitis oma vanusegrupis New Yorgi lahtistel kuldmedali. Staariparaad on päris suur. Ka nendel on jiu-jitsu’t vaja. Miks? Ilmselt samal põhjusel kui minulgi.

Praeguseks siitilmast lahkunud Bourdain võtab ehk küsimuse, miks harrastada jiu-jitsu’t, kõige paremini kokku: „Ma teen seda, sest see on raske. Sest see on kõige raskem asi, mida ma elus teinud olen. Ja sest see (probleemide lahendamine – L.M.) ei lõppe iialgi.” Jiu-jitsu pole kerge. Vahel tundub ka matil olukord nii lootusetu, et pisarad hakkavad veerema. Aga kui see oleks kerge, siis milleks seda teha?

Ma tean, et lähen võistlusmatile tagasi. Selleks et teha kõige raskemat asja, mida ma olen elus teinud.

Laura Mallene on ajakirjanik. Ta on töötanud Postimehes, Äripäevas ja Eesti Ekspressis. Praegu on ta reporter Eesti Päevalehes. Ta treenib ja võistleb Brasiilia jiu-jitsu’s ning on Eesti esimese Brasiilia jiu-jitsu naistelaagri peakorraldaja, samuti on tal pooleli enesekaitseinstruktori õpingud.