Müürileht

Ida-Virumaa ebasoodus demograafiline olukord pole ammu saladus. Selle piirkonna rahvaarv on alates 1990. aastatest pidevas vähenemises. Kui 1990. aastal elas Ida-Virumaal 220 tuhat inimest, siis tänapäeval on sellest numbrist alles 130 tuhat.

Homme, 25. augustil Kõva Karnevalil toimuval Silence. Silent Cinema Soundscapes tummfilmiõhtul näeb jaapani õudusfilmi „A Page of Madness”, mida saadab Compound Mineralsi live-elektroonika.

Haapsalule hingab 27.–29. aprillil kuklasse Õudus- ja Fantaasafilmide Festival. Seal linastuv äärmiselt vägivaldne „Kfc” jõuab lahatavate teemade hulgas otsapidi lastetuppa.

Tänavusel suvel ei näinud kinolinal karmimat alkohoolikut kui menukomöödia „Nagu hunnik õnnetust” peategelane Amy, krapsakas kahekümnendates ajakirjanik, kes on teinud kindla otsuse täiel rinnal elu nautida ja mitte raisata aega millelegi nii tüütule kui püsisuhted.

Öelda, et „Jurassic World” püüab tekitada vaatajais nostalgiat, on igal juhul õiglane, sest filmis leidub terve hulk äratuntavaid viiteid Steven Spielbergi käe all valminud klassikule ning isegi lugu ja tegelased on sarnased.

Sel aastal oma kümnendat sünnipäeva tähistava Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali programmist leiab üldsegi mitte nii õudse Chuck Norrise ja Jean-Claude Van Damme’i ning teised tõhusad naerutajad 80ndate märulitest.

Tänu intensiivsetele seksistseenidele ning heale klapile peaosatäitjate vahel on „Viiskümmend halli varjundit” mõnevõrra stimuleeriv ja seega mitte täielikult igav, kuid filmil napib subtiilsust ja sel pole väga palju pakkuda intellektuaalses plaanis, jättes lõpuks sisse ebapiisava tunde, et see vastas küll ootustele, ent võiks olla palju enamat — liigutavam, äärmuslikum ja pretensioonikam.

„Murdumatu“ on suurejooneline tõsielupõhine sõjadraama Louis Zamperinist (1917–2014) – lihtsast Itaalia perest pärit poisist, kes lapsena sulitempe sooritades ja oma vanematele nuhtluseks olles poleks ette näha osanudki, kui hämmastavaks kujuneb tema elutee.

Peamine erinevus „Rampage’i” ja „Rampage: Capital Punishmenti” vahel on, et kui esimeses korraldab peategelane Bill (Brendan Fletcher) massimõrva, näppab kõigi teadmata panga varasalvest hunnikute viisi raha ja jätab paari kodus lindistatud videoga avalikkusele mulje, et on äärmuslane, keda juhtis ühiskonnavastane viha, siis viimases teda raha ei huvita — ta tõukubki nüüd põlgusest poliitika, meedia, majanduse jpm vastu.

Pole saladus, et tänapäeval toodetakse liiga tihti järgesid filmidele, mille sisu seda tegelikult ei vaja. Nüüdisaegses järgede ülekülluses on õuduspõnevik „Patupuhastus: Anarhia” üks väheseid, mis vägagi teretulnud, sest 2013. aasta üllatushitt „Patupuhastus” tehti liialt piiratud ressurssidega, et režissööril-stsenaristil James DeMonacol olnuks võimalik täielikult avastada intrigeerivat maailma, mille ta filmis kujundas.

„22 Jump Street” – oodatud järg 2011. aasta hitile „21 Jump Street” – toob taas ekraanile ühe ehk sümpaatsema tandemi, keda Hollywoodi komöödiates viimaste aastate jooksul nähtud, aga kas partneritel Jenkol (Channing Tatum) ja Schmidtil (Jonah Hill) õnnestub publikute südamed taas võita ja sama suuri naerupahvakuid esile kutsuda?

Keda valdab tunne, et ta ei soovi vaadata kolmetunnist prantsuse lesbidraamat, peaks kiiremas korras meelt muutma, et mitte jääda ilma ühe 2013. aasta ilusaima linaloo nägemise rõõmust.