Sel reedel esineb Kultuurikatla Aias toimuval Haigla Peol mauritiuse-briti juurtega trummar, laulja ning produtsent Joseph Deenmamode ehk Mo Kolours, kelle korjas tänavalt üles ja tõi avalikkuse ette BBC Radio raudvara Gilles Peterson. Peterson korraldas Koloursile ka salvestusseansi maailmakuulsas Maida Vale’i stuudios.

Mo Kolours. Foto: Owen Richards

Mo Kolours segab oma loomingus mänguliselt funk’i, dub’i, souli ning hiphoppi, jättes produktsioonis alles lihvimata nurgad ja lonkavad rütmiskeemid. See kujutab endast eksootilise taustaga saundi, mis sulandub ühest servast J Dilla stiilis biidikütmise ning teisest moodsa tantsumuusikaga. Briti ajaleht The Guardian on iseloomustanud Koloursi omanimelist debüütplaati kui albumit, mida Curtis Mayfield koostöös A Tribe Called Questi ja Lee Perryga kunagi ei teinud.

Tänu kaasahaaravusele on kõrgelt hinnatud ka tema live show’d – äsja esines ta Gilles Petersoni kureeritud Worldwide’i Festivalil ning vahetult enne ülesastumist Haigla Peol sõidab noorhärra läbi Horvaatia suve tippsündmuselt Dimensions Festivalilt. Mehe Eestisse saabumise eel panime talle teele kümme küsimust.

Kes on Mo Kolours ja kust on ta oma nime saanud?

Mo Kolours on ühtaegu muusikaarmastaja ja eneseväljendusvahend. Nimi tuli täiesti tühja koha pealt, kuid tundus, et see kannab endas mitut erinevat tähendust – nii see külge jäigi.

2011. aastal ilmus sinu esimene EP „Drum Talking”. Mis sellest ajast alates muutunud on?

Kõik. Ma olen kaks korda kolinud, esinemistega seoses palju erinevaid riike külastanud, kõvasti enesekindlust kogunud ning lasknud välja oma esimese albumi. Ma tunnen sellest kõigest väga suurt rõõmu!

Rääkides su sel aastal ilmunud omanimelisest debüütplaadist, siis leiab sellelt teemasid nagu suhted ja elu tänaval. Kas sa kõneled siin omast kogemustest või ühiskonnast üldiselt?

Temaatika on enamasti segu sellest, mida ma näen enda ümber, kuid ka isiklikest kogemustest.

Mis sind lisaks muusikale inspireerib?

Minu jaoks võivad elus insipiratsiooni pakkuda kõik asjad, kuid keeruliseks osutub tihtipeale hoopis see, kuidas seda kinni püüda ja nii esitleda, et see kukuks välja samamoodi nagu seda sai tunnetatud.

Su looming peegeldab selgelt sinu muusikalisi mõjutajaid, kuid kes on su praeguse hetke lemmikud?

Minu inimesed Tenderlonious, Al Dobson Jr., Jeen Bassa, Paul White, Reginald Omas Mamode IV, Henry Wu, and Mr Ugo.

Kui suurt rolli mängib sinu jaoks improviseerimine?

Mul on raske kirjutada muusikat selle traditsioonilises mõttes. Ma olen üritanud mõista mitmeid muusikalisi tehnikaid, kuid kõige lihtsam on alustada lihtsalt mingite helide tekitamisest ja vaadata, kuhu see mind viib. Ma jälgin neid helisid, kuni tekib muster, mis üllatab mind ennastki.

Mida võime oodata su live-show’lt?

Live-loop’e, hilinemist, trumme, higistamist ja äkki ka kõvasti tantsimist!

Armastus või muusika?

Muusika ongi armastus.

Mis teeb muusika ilusaks?

Üks tark inimene ütles kord, et ilu on vaataja silmades. Muusika puhul on lahe aga see, et sa kasutad oma kõrvu.

Mis on artistina su suurim hirm ja suurim unistus?

Ma tahan lihtsalt jätkata muusika tegemist ning leida uusi viise, kuidas seda teha.

Kultuurikatla Aias toimuval peol luusivad, nagu ikka, plaatidega ringi ka Haigla alalised DJd Ats Luik ja Kristopher Luigend.