„Downtown 81” (USA, 1981). Režissöör Edo Bertoglio, stsenarist Glenn O’Brien, osades Jean Michel Basquiat, John Lurie, Ted Bafaloukos jt. 72 min.

Kaader filmist

27. veebruarist 5. märtsini vältab kinos Sõprus Ameerika kultusfilmide festival Freedom Fries. Sel puhul avaldame kultuur.info kultuurikriitikablogis „Täna arvustan mina. Mida arvavad külastajad Eesti kultuurisündmustest” värskelt ilmunud Tõnis Jürgensi arvustuse filmile „Downtown 81”, mis linastub Freedom Friesi programmis neljapäeval kell 21.00.

„Downtown 81” on kergelt mängulise süžeega raamistatud meeleoludokfilm, mis jäädvustab ühtaegu 80ndate algusperioodi New Yorgi kontrakultuuri olustikku, tollast Lõuna-Manhattani degradeerunud linnapilti ning ühte tinglikku päeva noore tänavakunstniku ja -poeedi Jean-Michel Basquiat’ elust. Huvitavad on nii filmi ekraanile jõudmise lugu kui ka selle poolmuinasjutu protagonisti tegelik elukäik.

Basquiat kogus esialgu tuntust kui SAMO (Same Old Shit). SAMO oli Basquiat’ ning tema koolikaaslaste Al Diazi ja Shannon Dawsoni keskkoolipäevil sigitatud pseudonüüm või kaubamärk, mille egiidi all kirjutasid noored tänavakunstnikud aastatel 1976–1979 downtown Manhattani rajoonide seintele spontaanseid ja enigmaatilisi epigramme või aforisme – seda peamiselt Basquiat’ eestvedamisel. Erinevalt enamikust tollastest grafitikunstnikest „pommitas” SAMO seinu, mitte metroorongide vaguneid, ning taotles pigem anonüümsust ja sisulist kriitikat kui visuaalse täägimise egotrippi.

Kuigi Basquiat’ sõnul ei olnud tal oma ettevõtmisega mitte mingisuguseid ambitsioone, sihtis ta SAMO-projekti hilisemas faasis valdavalt just SoHo kunstigaleriide vahetus läheduses paiknevaid seinu. Basquiat ise väitis, et see oli teatavat laadi institutsioonikriitika. Tänavakunstniku-epohh seob Basquiat’t laiemalt toonase underground-liikumisega, teisalt aitas SAMO tal lõpuks ka jala nendesamade galeriide ukse vahele saada.

1979. aastal kuulutas SAMO-korporatsiooni tegevuste lõppu epitaaf „SAMO© IS DEAD”. Umbes samal ajal paljastas Basquiat, et tema oligi SAMO – kusjuures seda sõbra Glenn O’Brieni kuulsas kontrakultuurisaates „TV Party”, kus Basquiat oli üks regulaarsetest külalistest. O’Brien on põline ajakirjanik, muusikakriitik, stiiliguru, üldse märkimisväärne figuur tollase skeene kajastamisel ning, mis siinkohal oluline, „New York Beat Movie” ehk (hiljem) „Downtown 81” stsenarist ja produtsent.

O’Brien lähtus stsenaariumi kirjutamisel elust endast. Osalejad kehastasid põhimõtteliselt iseennast, võimendatud reaalsuses. Tegelik Jean-Michel Basquiat olevat sageli New Yorgi tänavatel omasoodu uidanud, näpud põhjas ja kodutu, ning ööklubides – peamiselt just legendaarses Mudd Clubis – naistele külge löönud, et endale ööks või paariks ulualune leida. Basquiat’l ei olnud ka filmivõtete ajal kodu ning mees magas ja maalis siis produktsiooni kontoriruumides.

Nii juhtub ka filmis, et Jean-Michel visatakse maksmata üüri tõttu oma korterist (lokatsioon on seesama produktsioonikontor, kus Basquiat tegelikult võtete ajal resideeris) välja. Kunstnik võtab tänavale kaasa ühe oma maalidest, mille loodab üüriraha eest kellelegi maha müüa. Nüüd Jean-Michel lihtsalt edeneb, joint suus ja maal kaenla all; kohtab inimesi ja väisab kohti. If you want to see the world, you just have to walk a couple of blocks. Kuigi Basquiat oli selleks hetkeks SAMO-projektist lahti öelnud, veendi teda siiski ka filmi jaoks mõni rida seintele kirjutama. „Downtown 81” on seega põhimõtteliselt viimane talletus tema (aga mitte teiste – SAMO stiili kaaperdas hiljem nii mõnigi austaja ning ratsa rikastuda soovija) tegevusest grafitikunstnikuna.

Siis saab Jean-Michel vihje – kuskil olevat keegi jõukas keskealine kunstipatroon, kes võiks tema maalist huvitatud olla. Siin kangastub jõukama klassi nägemus Basquiat’st kui n-ö võrsuvast getokunstnikust: „So strong! So savage! […] Do you think you have a pink one?” Inimesel on lihtsalt vaja midagi, mida oma söögituppa riputada. Aga, noh, Basquiat saab tšeki ja peotäie sularaha eest oma maalist lahti ning laskub õnnelikult tagasi tänavale. Sellega tema probleemid paraku ei lõpe, sest öö on lähenemas ning uitajal pole endiselt peavarju. Jääb üle vaid loota sõprade abile ja/või heale juhusele…

Kaader filmist

Tänavatel kulgev-mõtisklev noor kunstnik annab hea kinematograafilise raami Manhattani alumises otsas toona idanenud põrandaaluse sootsiumi tutvustamiseks. Jean-Micheli takistuste raja rahulikku, isegi mõnusat läbimist saadab tollaste new wave– ja no wave-artistide heli, sh The Lounge Lizards John Lurie’ga, Debbie Harry ja Chris Stein Blondie’st, eksperimentaalpostpunkgrupp Tuxedomoon, Arto Lindsay müraansambel DNA, punk-džässkollektiiv James White and The Blacks, renessansimees Vincent Gallo ning Basquiat’ enda industriaalsete sugemetega bänd Gray. Peale muusikaliste etteastete teevad mitu eelmainitut filmis ka väikestviisi cameo.

Lisaks on „Downtown 81” omamoodi dokument gentrifikatsiooni-eelse Lower East Side’i kargest, osati lausa rusudes miljööst, mis Jean-Micheli järgi nägi välja nagu sõjatsoon: „…nagu me oleksime iseendale pommi visanud”. Nüüdseks on sinna kanti kolinud ohtralt trendikaid butiike ja lokaale.

1981. aastal, kui „New York Beat Movie” võtted olid lõppenud, tõmbusid filmi rahastajad projektist ootamatult eemale ning kogu asi jäi soiku. Samal aastal kohtus Jean-Michel Basquiat esimest korda Andy Warholiga, kellega nad said ajapikku lähedasteks sõpradeks, osales mõningatel olulistel kohalikel näitustel, mis tõid talle tähelepanu, ning saavutas aasta lõpuks, suuresti ka tänu kunstikriitik Rene Ricard’i kirjutatud artiklile tuntuse laiemas kunstiringkonnas. See markeerib Basquiat’ sammu üle peavoolu tunnustuse lävepaku.

Õige pea, vaid mõne aasta möödudes, oli noor kunstnik oma kuulsuse seniidis; töötas koos Andy Warholiga, hängis Madonnaga, istus, ülikond seljas, The New York Timesi kaanel ning eksponeeris oma töid prestiižsetes New Yorgi, L.A., Berliini, Pariisi, Londoni, Tokyo jt metropolide galeriides. Ja varsti algas juba allakäik.

1987. aastal, pärast Warholi ootamatut surma, vajus Basquiat aina sügavamale eraldatuse ja depressiooni sohu. Allakäigule aitasid kaasa nii raksuminek paljude endiste sõpradega kui ka hapnevad suhted mitme inimesega kunstiringkonnast. Olukord päädis 1988. aasta augustikuus speedball’i e heroiini-kokaiini segu üledoosi ja surmaga. 27-aastaselt. Sama aasta novembris kogunes ca 300 sõpra-tuttavat-austajat Basquiat’ mälestusüritusele, kus tema pühenduseks esineti muusika ja luulega.

12 aastat hiljem võitsid „New York Beat Movie” produtseerinud Glenn O’Brien ja kunstnik/disainer Maripol filmi õigused rahastajatelt endale. Selleks ajaks oli Basquiat’ heliriba kuhugi lootusetult kadunud, niisiis luges tema hääle uuesti sisse muusik-kirjanik-näitleja Saul Williams. Filmi muusika salvestati eraldi 24-realisele makile, valdavalt laivis, ning on õnneks säilinud tänaseni. Film nimetati ümber „Downtown 81ks” ning see linastus esimest korda 2000. aasta Cannes’i filmifestivalil pühendusega Jean-Michelile ja teistele selle aja ja liikumise inimestele.

Kui Basquiat’ tegelik elu(1) lõppes õnnetu initsiatsiooniga kurikuulsasse 27 Club’i, siis „Downtown 81” annab muinasjutulise ettekuulutuse õnnelikust lõpust. See on viiluke sellest maagilisest linnas kulgemise ja lokaalides menetlemise perioodist, mil noorel artistil ja tema põrandaalustel kaasvõitlejatel oli, nagu öeldakse, kõik veel alles ees. Lõputu veeremine horisondil kumavasse hommikusse.


1. Keda huvitab, võiks uurida ka Tamra Davise dokumentaalfilmi „The Radiant Child” (2010) ning Julian Schnabeli 1996. aasta biopic’ut „Basquiat” – viimast ainuüksi juba David Bowie’ etteaste pärast.


2014. aasta sügisel valmis kultuur.info keskkonnas kultuurikriitikablogi „Täna arvustan mina. Mida arvavad külastajad Eesti kultuurisündmustest”, kuhu valiti artiklite kirjutajaid läbi avaliku konkursi. Tänaseks on blogis eesti, inglise ja vene keeles avaldatud juba üle 50 artikli.