Sel teisipäeval Rock Cafes üles astunud taani elektroonilise muusika kuninga Trentemølleri kontsert oli ilmselt nii mõnegi muusikagurmaani ammuse unistuse täitumine – on ju tema see, kelle „Miss You” ja „Moani” kaudu Skandinaavia külmad elektroonilised palged ja sätendav lumi laiema publiku teadvusesse jõudsid.

Alustada tahaks ma aga hoopis soojendajast, mis kinnitas, et Kopenhaagenis on sel aastal mingi imeline loominguline plahvatus toimunud. Kui viimasel ajal on mu tähelepanu köitnud postpunk-kollektiivid Communions, Lower, Vår ning süntpopi-trio Lust For Youth, siis nüüd täienes see nimistu kontserdi avaesineja, oma muusikat snake rhythm’iks nimetava, Lust For Youthi grammi võrra melanhoolsema venna First Hate’i võrra. Kuigi esmapilgul kerkis skepsis, et lavale on astunud järjekordne „lahe” normcore’i ohvriks langenud ja sünteka kätte saanud duo, olid need mõtted esimese loo möödudes peast pühitud. Nad võiksid vabalt olla sattunud lahtrisse „luhtunud üritus bändi teha”, kuid noormeestel on soont kirjutada haarava meloodiaga põksumismuusikat, mida enam peast välja ei saa (kuula: „Girls in the Club”), ning olek, mis lavale justkui mingi vaakumi jätab, kuid mõjub samas nii kentsakalt, et lõpuks jooksevad kõik otsad perfektselt kokku. Lisage sinna veel vokalisti tuuleveskitena vehklevad käed ja võitegi oletada, mida First Hate endast kujutada võiks. Live’is kõlavad nad isegi paremini kui stuudiolindistustel.

Tõeline tsirkus läks lahti muidugi alles peaesineja lavale saabumisega, keda saadab „Losti” tuuril viieliikmeline bänd. Trentemøller, kelle live-bändi trummaritoolil istus, muideks, veel mõned aastad tagasi mainekas taani rõivadisainer Henrik Vibskov isiklikult, küttis elektroonikat vaat et postroki lähedale küündiva saundiga segavaid lugusid sellise hooga, et tekkis siiras kahetsus, miks ta nii kuulus peab olema ja mõnel reede õhtul kuskil väiksemas klubiurkas sama setlist’iga rahvast hommikusse ei võiks aidata veeretada. Kodus plaati kuulates õhku rippuma jäänud nõutus võttis pöördvõrdelise vormi ning lavalt publikusse voolanud energia pani silmaga vaadates vere keema isegi teisipäevaõhtusel eestlasel. Muusika suudab endiselt imesid teha.

Kel Venemaale asja peaks olema, võib mehe Euroopa tuuri raames veel sealt kinni püüda, kuid tulevikus tasuks tema tuurigraafikul igatahes silma peal hoida, sest professionaalsus ja artistlikkus on midagi, mida igalt kontserdilt ei leia. Trentemøller tõestas aga kindlalt, et on nende kahe omaduse elav kehastus.

Fotod: Aron Urb