Projekt „Multicrash” Berliinis Musterzimmeri galeriis 18. oktoobril. Oslaesid: Hannes Aasamets, Pille-Riin Jaik, Eemil Karila, Flo Kasearu, Kalle Keskrand, Mikk Madisson, Urmas Muru, Kaido Ole, Alina Orav and Marta Vaarik.

Oktoobri keskpaigas külastas grupp Eesti kunstnikke Berliinis asuvat Musterzimmeri galeriid, eesmärgiga korraldada seal näitus ja esitleda lühifilmi. Huvitavaks muudab selle asjaolu, et enne Berliini minekut polnud olemas ei filmi, stsenaariumi, kontseptsiooni ega ka selget tegevuskava, kuidas ja mis kohapeal saama hakkab. Kindel oli vaid pealkiri „Multicrash” ning tegutsemise taktika. Paigas oli ka näituse avamise kuupäev – 18. oktoober. Aega loomeprotsessiga tegelemiseks ja valmis toote esitlemiseks oli täpselt viis päeva.

Miks Berliin? Kahtlemata on see üks inspireerivamaid suurlinnu Euroopas. Viimase paarisaja aasta jooksul on selles linnas toimunud palju olulise tähtsusega sündmusi, mis on mõjutanud kogu maailma ajalugu. Seda linna on nii purustatud kui ehitatud, lõhestatud ja (uuesti) ühendatud. Selline omanäoline rahutu vaimsus valitseb linna tänapäevani ning paiku, kust loomingulist ainest ammutada, kohtab igal sammul. Teisalt jääb suurlinnas toimuv üksiku linnaelaniku jaoks enamasti nendesse piiridesse, kus ta igapäevaselt viibib. Harjumispärane rongisõit kodu ja töökoha vahel ning muud tavapärased käigud muutuvad üsna pea tähelepandamatuteks trajektoorideks, mida inimene läbib automaatselt, ilma ümbritsevale keskkonnale tähelepanu pööramata. Ka ühistranspordis trügimine või juhuslikult kellegi müksamine tänaval ei ole üldjuhul märkimistväärt juhtumid. Linna planeerimise ja toimimise seisukohalt on selline sujuv kulgemine loomulikult hinnatav, kuna eesmärgiks ongi jõuda ühest punktist teise võimalikult sujuvalt ja vahejuhtumiteta. Igasugused kõrvalised sekeldused ja konfliktid on need, mis sellist kulgemist segavad ning nendest püütakse üldjuhul hoiduda.

„Multicrash” filmistill

Kuid sellises argises keskkonnas toimuvatel sündmustel peitubki potentsiaal saada eriliseks ja tähelepanuväärseks, kui nendele mingil moel tähelepanu juhtida. Tuleb üles otsida see eelmainitud rahutus ja sündmused tööle panna. Kui hakata näiteks keset rahvarohket linna keskväljakut piknikku pidama, siis tundub see üldjuhul kohatu tegevusena, sest takistab seal inimeste liikumist ja rikub harmooniat. Ometi on linna keskväljak avalik ruum nagu park või muu roheala ning pikniku pidamine ei ole üldjuhul keelustatud. Samuti ei sobi rahvarohkele platsile minna tervisesporti harrastama ja sihitult lahmides inimeste vahele ringi jooksma. Kui seal keegi jookseb, siis enamasti selleks, et kuhugi õigeks ajaks kohale jõuda. Need sündmused ei ärataks mingit erilist tähelepanu, kui nad toimuksid oma tavapärases keskkonnas – pargis või metsas. Ent rahvarohkes linnasüdames tekitavad need inimestes arusaamtust, uudishimu ja ärritust. Need tegevused ja keskkond on omavahel pinges ning loovad rahutult konfliktse õhkkonna, mis omakorda rebib läheduses olevad inimesed välja nende harjumuspärasest kulgemisest, paneb nad elama, ärrituma, teistmoodi mõtlema ja ebatavaliselt käituma.

Just sellist pingelist vaimu kandis ka projekt „Multicrash” ning selle käigus valminud lühifilm „Berliini sündroom”, mis sündis kollektiivse koostööna sealsamas Musterzimmeri galeriis. Taktikaliselt toimus ideede genereerimine nö gorilla meetodil, mida iseloomustab eelkõige dionüüsoslik ekspresiivsus, vastandina apollooniliselt mõistuspärasele ja kaalutletud käitumisele. Kirglik, hetkeemotsioonide ajel tegutsemine on konfliktne ja pigem loomalik käitumine, mis ei arvesta kaugemaleulatuvate tagajärgedega. Mõõdukus, taktitunne ja ratsionaalsus on omadused, mis peaks konflikte just vältima ning juba Vana-Kreekas käsitleti neid omadusi inimlike voorustena. Gorillalik eesmärk seevastu ei ole iga hinna eest konfliktidest hoidumine, vaid neile tähelepanu fokuseerimine ja nendega mängimine.

Gorilla meetodi võib tinglikult jagada kolme faasi. Kõigepealt jagunetakse kaheks grupiks, et tekitada pinge ja vastasseis. Iga grupi liige paugutab ideid nii nagu torust tuleb. Sellise ajurünnaku käigus tekivad individuaalsed nägemused sündmustest või situatsioonidest. Mingeid ideoloogilisi või tähenduslikke piire ei seata. Seejärel toimub grupisiseste ideede sünteesimine, et tekitada algne narratiiv ning stseenide sidusus. Lõpuks toimub kahe grupi ideede põkkumine ning ideid põrgatatakse omavahel, et tekitada võimalikult huvitav sidusus ja tinglik ajaline järjestatus. Keskmes on hoida need kaks lugu omavahel korraga nii sidusana kui nihkes – seda nii narratiivses mõttes kui ajaliselt. Tähtis on, et säiliks vastastikune pinge, kus üks lugu torgib teist ja teine „segab” pidevalt esimest. Selline anarhiline ja emotsionaalne meetod üksikute lugude kokku miksimisel oli küllalt ettearvamatu ja üllatuslik. Sellise taktika juures on paratamatu, et kogu lugu sünnib tihti alles töö lõppfaasis ning muutub praktilise tegevuse käigus korduvalt. Mingile kandvale süžeele pole mõtet loota ja see ei saagi olla eesmärk.

Projekti lõpuks valmis video, mille süžee seob kokku kõigi selles osalenute lood. Filmi võtted toimusid enamasti avalikus linnaruumis, argiselt kulgevas keskkonnas, välja arvatud stseen, mis leidis aset ühe muuseumi meeste tualetis. Kui välja arvata mõned tehnilised detailid, mille eripära selgus alles kohapeal ja tänu millele leidis aset väike uputus, siis üldjoontes sujus kõik suurepäraselt ning otseseid konflikte muuseumipersonali- ega külastajatega ei tekkinud. Mõneti meenutas ka filmimise faas sellele eelnenud anarhilisi mõttetalguid, milles filmitavad episoodid enam-vähem paika pandi. Stseenides osaleti ja kaameratööd tehti läbisegi, kel parasjagu rolli ei olnud, see filmis. Hoolimata kunstnike erinevast käekirjast ja isemoodi nägemustest, on episoodides võimalik tajuda ühiseid detaile, mis läbivad kogu temaatikat ning loovad lõpuks ühendatud erinevuste terviku. Need sündmused mängivad omavahel ja mängivad vaatajaga. Tähelepanu fookuses on eelkõige kahestunud isiku paralleelmaailmade vaheline konflikt, segadus ja arusaamatus.

Lisaks Berliini esitlusele toimus video tutvustus 1. novembril Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses (KKEK), kus kohal viibisid ja oma tegemistest rääkisid ka kunstnikud ise. Projektis osalesid: Hannes Aasamets, Pille-Riin Jaik, Eemil Karila, Flo Kasearu, Kalle Keskrand, Mikk Madisson, Urmas Muru, Kaido Ole, Alina Orav and Marta Vaarik.

„Berliini sündroomi” ja gorillade varasema loominguga on võimalik tutvuda KKEK-is, Tallinnas, Vabaduse Väljak 6.