Temnikova & Kasela Lastekodu tänava galeriis saab kuni 24. maini vaadata Londonis ja Berliinis elava ja töötava fotograafi Josephine Pryde’i näitust „Knickers, Berlin”.

Näituse plakat.

Näitus koosneb fotodest: neist kolm on suured ja mustvalged arhitektuurifotod, teised väiksemad värvifotod naissoost inimese kehast, mida osaliselt katavad riided. Paratamatult vaatan arhitektuuripiltidest pigem mööda, vaatan rohkem keha. Oletatavasti seetõttu, et ma pole maja, vaid inimene.

Berliin on teatud ringkondades ihaobjekt, linn, kuhu minna, kus olla ja elada. Berliin pakub meelelisi naudinguid, näiteks poolekiloseid döner kebabe ja mitmepäevaseks kujunevaid klubikülastusi. Naisekeha on samuti ihaobjekt, eriti siis, kui pead pole küljes, ja samamoodi pakub ta meelelisi naudinguid. Inimese visuaalmaterjalides ebainimlikustamise üheks meetodiks, mida kasutab ohtralt tänapäevane meedia, on keha tükeldamine, fragmenteerimine. Keha on niimoodi lihtsamalt hoomatav, sellele ühekülgse hinnangu andmine kergem. Raskestihoomatav on aga linn, eriti siis, kui oled selles pelgalt turist – staatus, mida tänapäeval häbenetakse. Ilmselt kõige populaarsemad Google’i otsingud enne reisi on „how to (do whatever) like a local”. Ka linna on lihtsam tarbida fragmentidena, külastades vaid moodsaid ja sinu huvidele vastavaid rajoone.

Isosceles on kolmnurk, mille vähemalt kaks külge on võrdsed. Miskipärast on pesu, mida Pryde pildistanud, just sedasi ristatud. Võime mängida tõlgendamismängu sedasi, et see vihje peaks tähistama võrdseid võimalusi naiste ja meeste vahel või siis kehade ja majade vahel. Aga need on üsna suvalised paralleelid, nii et liigume parem edasi.

Veel saame vabas tõlkes „Berliini trussikute” puhul rääkida näiteks ruumist ja mitteruumist. Viimaseks oleksid tuimad mustvalged majad, mis on kontrastiks päikeselistele pesupiltidele. Majad on lukus, ruum on kinni, näeme ainult fassaadi. Kas pildilt välja jäetud peaga tüdruk elab ühes nendest majadest? Kui elab, siis kellega ja mis korrusel? Kus on objekti kodu ja kas ta kodu on ikka selline nagu üks õige Berliini squat olema peab? Oma eelmistel näitustel on Josephine Pryde näidanud merisigu, loomi, kelle uhke profiil ja endassetõmbunud olek viitavad potentsiaalselt rikkalikule siseelule. Võimalik, et just merisiga on peata tüdruku Berliini elu kaaslaseks ja tunnistajaks. Loomaentsüklopeedia siiski väidab, et merisea hing ja mõttemaailm on üpriski lihtsa ülesehitusega. Samas kasutades ära Pryde’i huvi enda vastu, jõudis merisiga Artforumi ajakirja kaante vahele. Ei saa öelda, et igal loomaliigil oleks sedasi vedanud. Kes teab, äkki merisiga ja tema sõbranna värvilistes trussikutes on hoopiski valinud infantiilse käitumisjoone teadlikult, lähtudes läbimõeldud strateegiast, kutsudes oma nunnudusega esile vastupandamatut sümpaatiat, mis aitab elus läbi lüüa ja Berliini külmade majade ning kunstigaleriide valgete seinte vahel hakkama saada.